Kui kolmas sõnum tuli, vastasin: «Mu peigmehele ei meeldi, et sa nii tihti mulle sõnumeid saadad.» Valetasin, muidugi valetasin. Olin Marcole küll rääkinud, milles asi. Tema sarjas mind selle eest, et ma igasugustele juhuslikele pargis kohatud tüüpidele oma telefoninumbrit jagan. Mina üritasin talle selgeks teha, et olen siin riigis üksildane. Nii üksildane, et ma tõepoolest ei mõtle kaua, kui telefoninumbrit jagan. Nii tuli Jean-Claude’ilt õnnetu vastus, et ta ei taha mulle suhteprobleeme. Ta vaid proovib mu sõber olla. Natuke liiga entusiast oli ta küll.
Möödus natuke aega ja ühel ööl kell neli helises mu telefon. Ärkasime Marcoga mõlemad üles, sest millegipärast ei olnud ma telefoni hääletu peale pannud, nagu tavaliselt tegin. Ekraanil plinkis jällegi Jean-Claude’i nimi. See oli mulle küll liig mis liig. See, kui tahad sõber olla, on üks asi, aga öösel mulle helistada? Viga, see oli suur viga!
Ignoreerisin kõnet ja panin telefoni hääletuks. Tark mõte! Sest viis minutit hiljem plinkis pimeduses ja vaikuses taas mu mobiiltelefoni ekraan. Helistaja ikka sama. Kes nii teeb? Sain aru, et mulle on vist isiklik ahistaja tekkinud. Naljatasin veel mehega, et äkki on teisel tõsi taga, miks muidu nii hilja öösel helistatakse.
Kõned õnneks lakkasid ja elu läks edasi. Hollandis kasutasin kõneaja pealelaadimisega SIM-kaarti. Ja enamasti oli mul seal raha otsas. Maksis see laadimine küll närused kümme eurot, aga sel ajal oli mul iga sent arvel. Vahel ei olnud sentigi. Nii oli mul telefon enamasti vaid kõnede vastu võtmiseks. Ise helistada või sõnumeid saata ma ei saanud, netis sain surfata vaid siis, kui kuskil tasuta wifit oli pakkuda. Tuttavad juba teadsid, et mind saab telefoni teel kätte küll, aga kui ma ei juhtu telefoni vastu võtma, siis tagasihelistamist ei tasu loota. Tuleb uuesti proovida.