/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2013/10/20/2559376t1h45c1.jpg)
Meelike Eenpuu-Villup kolis Hollandisse mõttega, et ega ta sinna kauaks jää. «Mina olen seiklushimuline, minu üks ja ainus hollandlane samamoodi, küllap me varsti kuskil mujal kanda kinnitame,» mõtles ta. «Hollandil olid meiega aga omad plaanid.» Loe katkendit raamatust «Minu Holland»!
Minu meeleheitlik katse ükskõik kellega suhelda tekitas olukorra, et sain aastal 2014 omale lausa isikliku jälitaja. Oli pulmadeks valmistumise aasta ning et võimalikult hea sel päeval välja näha, olin otsustanud füüsilist vormi pisut kohendada. Trenniriideid mul otseselt ei olnud, aga tulevase abikaasa jalgrattuririided käisid küll. Pikad püksid olid ju nagu retuusid ja pika varrukaga dressipluus sobis kenasti, selja peal taskud ja puha. Nii käisin kodu lähedal pargis kiiremaid ringe kõndimas. Ühel järjekordsel kiirkõnnil märkasin, et üks tüüp sõidab rattaga samamoodi ringe, olin teda juba mitu korda näinud. Ühel korral ta enam ringitada ei viitsinud ja tuli tere ütlema. Tegu oli egiptuse-prantsuse päritolu Jean-Claude’iga. Jutustasime natuke, mina muidugi rääkisin, et ajan end lähenevateks pulmadeks vormi, ja loomulikult andsin ka telefoninumbri. Lollakas, on ju? Aga ma isegi ei tea, miks ma seda tegin. Ma alati annan.
/nginx/o/2023/05/02/15294191t1h31ec.jpg)
Möödus paar päeva ja juba ootaski mind telefonis sõnum: «Tere, kaunitar, millega tegeled?»
Vastasin võimalikult lakooniliselt, et koristan. See ei olnud isegi vale. Mõni päev hiljem taas kord SMS: «Ma lähen jõusaali, kas sa ei taha kaasa tulla?» Vastasin eitavalt ja tundsin, et see tüüp vist ei saanud aru minu lausest «Ma olen kihlatud ja valmistun pulmadeks». Nii aktiivselt mind igale poole kutsuma? See on isegi mulle liiast.
Kui kolmas sõnum tuli, vastasin: «Mu peigmehele ei meeldi, et sa nii tihti mulle sõnumeid saadad.» Valetasin, muidugi valetasin. Olin Marcole küll rääkinud, milles asi. Tema sarjas mind selle eest, et ma igasugustele juhuslikele pargis kohatud tüüpidele oma telefoninumbrit jagan. Mina üritasin talle selgeks teha, et olen siin riigis üksildane. Nii üksildane, et ma tõepoolest ei mõtle kaua, kui telefoninumbrit jagan. Nii tuli Jean-Claude’ilt õnnetu vastus, et ta ei taha mulle suhteprobleeme. Ta vaid proovib mu sõber olla. Natuke liiga entusiast oli ta küll.
Möödus natuke aega ja ühel ööl kell neli helises mu telefon. Ärkasime Marcoga mõlemad üles, sest millegipärast ei olnud ma telefoni hääletu peale pannud, nagu tavaliselt tegin. Ekraanil plinkis jällegi Jean-Claude’i nimi. See oli mulle küll liig mis liig. See, kui tahad sõber olla, on üks asi, aga öösel mulle helistada? Viga, see oli suur viga!
Ignoreerisin kõnet ja panin telefoni hääletuks. Tark mõte! Sest viis minutit hiljem plinkis pimeduses ja vaikuses taas mu mobiiltelefoni ekraan. Helistaja ikka sama. Kes nii teeb? Sain aru, et mulle on vist isiklik ahistaja tekkinud. Naljatasin veel mehega, et äkki on teisel tõsi taga, miks muidu nii hilja öösel helistatakse.
Kõned õnneks lakkasid ja elu läks edasi. Hollandis kasutasin kõneaja pealelaadimisega SIM-kaarti. Ja enamasti oli mul seal raha otsas. Maksis see laadimine küll närused kümme eurot, aga sel ajal oli mul iga sent arvel. Vahel ei olnud sentigi. Nii oli mul telefon enamasti vaid kõnede vastu võtmiseks. Ise helistada või sõnumeid saata ma ei saanud, netis sain surfata vaid siis, kui kuskil tasuta wifit oli pakkuda. Tuttavad juba teadsid, et mind saab telefoni teel kätte küll, aga kui ma ei juhtu telefoni vastu võtma, siis tagasihelistamist ei tasu loota. Tuleb uuesti proovida.
Nii oli vahepeal aeg, kus ükski ahistaja mind ei seganud ja telefon ei piiksunud. Ühel kenal päeval tuli taas sõnum, ikka stiilis «Kuidas sul läheb, millega tegeled?». Et mul ei olnud kõneaega, ei saanud ma Jean-Claude’ile vastata. Kaks minutit hiljem tuli uus ja hoopis teist masti sõnum: «Mida sa siis jagad oma numbrit igaühele, kui sa kõnedele ei vasta, sa igavene pargis kõndiv paksu persega lits, hoor selline! Ei ole ilus niimoodi inimeste tunnetega mängida!»
Mida? Purskasin täiest kõrist naerma! Sellist sõnumit ma tõesti ei oodanud. Tekkis kohe kiusatus omale kõneaega juurde osta, vastata midagi sellist: «Minul läheb kenasti, ma just mõtlesin su peale. Mul lihtsalt ei olnud kõneaega, aga kuna sa mind paksu persega litsiks sõimasid, siis enam ei mõtle.»
Seda ma siiski ei teinud. Rohkem sõnumeid ei tulnud, ma ei pidanud isegi numbrit ära blokeerima. Vaid korra, nii aasta hiljem ehmatasin, kui ühe ristmiku foori all rohelist tuld oodates keegi mu kõrval järsku «Tere, Meelike!» hüüdis. Kiilakas tõmmu mees ja mu esimene mõte oli: issand jumal, see on ju s e e tüüp! Olin juba atakki saamas, kui hetke pärast sain aru, et tegu oli ühe keeltekoolist tuttava türklasega. Huhh, vedas! Õppetund missugune!