Kui leiad vana kudumi, siis mõtle, kui palju tööd ja armastust sellesse pandud on

Kirjanik Epp Petrone. Foto: Madis Veltman

Ilmunud on Petrone Prindi uus raamat «Meie maaelu», mille autorid on Epp Petrone ja Väike Myy. 

«Meie taluelule» järgnevas teoses jätkub kahe maal elava naise kirjavahetus. Kuidas koguda kriisivarusid ja muuta elukorraldus veel tõhusamaks? Juttu tuleb imehoidistest ja keldriehitusest, lehma- ja lambakasvatusest, hanedest ja pardipojakesest, aga ka oma talu rebasest, kanakullist ja metskitsedest. Lõbusad-õpetlikud lood päädivad aga suurte elumuutustega, mis mõlemat naist ees ootavad.

Loe raamatust katkendit!

***

Epp Petrone ja Väike Myy, «Meie maaelu». Foto: Raamat

Enne pesemist istusid ema ja vanaema õues villahunniku ääres ja näppisid kogu villa läbi. Kollased tutud ja kõhualune vill ei sobinud, samuti võeti välja liiga sõnnikused tutid. Siis valmistati ette soe vesi pesemiseks suurtes vannides. Pesemiseks sobis ainult majapidamisseep, pesupulber tegi villa karedaks. Seep riiviti või lõigati noaga helvesteks ja lahustati vees, alles siis sai villa likku panna. Mõne aja pärast muditi ja muljuti seda villa, pesti tükikaupa välja ja loputati. Kuivama pandi vill linade peale maha. See oli suur töö ja ema meenutas ikka, kui hea oli lambaid mere ääres pidada, kui nad sõjapõgenikena Läänemaal elasid. (Kui sõja jalust põgeneti, siis võeti loomulikult oma hobune, lehm ja lambad.) Lambad aeti lihtsalt merre ja pesti seal puhtaks. Merevesi olla andnud villale erilise pehmuse.

Kui ei olnud villa kuskil vahetada või taheti just oma lõngast kududa, siis järgmine etapp oli kraasimine. Tänapäeval ehk vanemad inimesed veel tunnevad kraasid ära, nooremad pole kuulnudki. Selleks oli kaks teravate ogadega ja mugava käepidemega lauajuppi, mille vahel edasi-tagasi liigutustega sai villast pikk heie. Kraasitud villast sai vokil peenike lõng. Sellest peenest lõngast kudus ema peeni haapsalu rätikuid või eriti pidulikke kampsuneid, aga tarbeasjadeks korrutati lõng vokiga kolmekordseks. See oli juba lihtsam töö, mida usaldati ka lapsele. Nii et olen ka mina omad tunnid voki taga istunud, jalaga muudkui hoogu tallates ja kätega lõnga seades: ühest käest jooksid läbi kolm peenemat, mida tuli jälgida, et need ei katkeks ega puntrasse läheks, teise käega tuli aga seada, et valmis lõng end ühtlaselt värtnale keriks. Edasi tuli lõng vihkudeks kerida ja värvipotti panna, see oli jälle kunst omaette. Kõigepealt lahustati kuumas vees ühtlaseks värv ja sool, siis sai sinna juba lõngavihud panna. Neid tuli puulabidaga pidevalt vajutada ja segada, et kõik ühtlaselt värvuks. Keetmise lõpupoole lisati äädikas, see oli vajalik, et värv kinnistuks ja pesus maha ei tuleks. Lõngavihud loputati lõpus hoolega, kuni enam värvi ei andnud ja pandi nöörile kuivama.

Ning siis tuli see kõige lõbusam, aga laste jaoks kõige tüütum osa: lõngavihk seati ettesirutatud kätele ja hakati keradesse kerima. Enamasti oli vihk korralikult mitmest kohast seotud ja hargnes hästi, vahel aga kippus ka sassi minema ja siis oli tüütut pusimist palju. Kui lapsi käepärast võtta ei olnud, seati lõngavihk tooli seljatoele või tagurpidi keeratud tabureti jalgadele – see olenes ka vihu suurusest, mõnel perel oli ka tuulikuna kiirlev kerilaud. Oi, neid kerasid sai palju... Ja siis valis emake omavahel sobivad värvid, eks see oli juba värvipaja juures läbi mõeldud, mis sellest lõngast valmida võiks, ja kudumine võiski alata.

Nii et kui leiad kusagilt unustusse jäänud aidanurgast vana kudumi, siis mõtle, kui palju tööd ja armastust sellesse pandud on.