Tagurpidi kombed ehk kuidas Hollandis külas käiakse

Raamatuportaal
Copy
Foto: Shutterstock

Meelike Eenpuu-Villup kolis Hollandisse mõttega, et ega ta sinna kauaks jää. «Mina olen seiklushimuline, minu üks ja ainus hollandlane samamoodi, küllap me varsti kuskil mujal kanda kinnitame,» mõtles ta. «Hollandil olid meiega aga omad plaanid.» Loe katkendit raamatust «Minu Holland»!

Ka sünnipäevade tähistamine on üldjuhul lihtsam. Tegutsetakse tagurpidi. Lähed külla, annad lilled või kingituse üle ja istud maha. Kingituse eest tänatakse, lilled võetakse silmi pööritades vastu ja pistetakse vaasi nii, nagu nad saadakse. Ei mingit lahtipakkimist ega mingit säilivust pikendavat pulbrit, mis lillekimbuga kaasa tuleb. Kohe selle järel asetatakse sulle nina ette koogitükk ja küsitakse, mida sa juua soovid. Jah, kooki pakutakse esimesena. Laual on võibolla mingid väikesed snäkid, ülihapu kartulisalat näiteks ja mõned kreekerid. Ja kook on üliharva hea kook, antagu mulle nüüd jälle andeks. Üldjuhul on tegu kreemise koogiga, mida saab terve õhtu üliväikeste ampsude haaval süüa.

Meelike Eenpuu-Villup, «Minu Holland»
Meelike Eenpuu-Villup, «Minu Holland» Foto: Raamat

Mina loomulikult pean sünnipäevasid ikkagi eesti kommete kohaselt. Esiteks on laual rohkem toitu kui vaid mingid tikuvõileivad ja snäkid. Ning kook ja kohv tulevad kõige viimasena. Kui keegi hämmingus nägu teeb, siis lisan juurde seletuse: kohv tuleb viimasena ja kui oled paar tassi kohvi ära joonud, on viimane aeg astuma hakata. Eestlane pakub peo lõpul kohvi, et vaikselt vihjata: hakkame lõpetama, hakkame lõpetama!

Ja külla tullakse lihtsalt niisama, kaks kätt taskus. Haruharva juhtub, et keegi midagi kaasa toob. Loomulikult ei pea tooma, aga eestlasena olen ma harjunud, et külakosti ikka viiakse.

Kook, mõni hea veinipudel, kommikarp või lilled. Mina viin alati midagi, mul on selleks kohe spetsiaalne karp, kuhu viimase hetke kingitusi kogun. Tavaliselt on seal head Eesti tooted, Suva sokid näiteks. Ja sinna, kus on kassid või koerad, viin alati midagi ka lemmikloomadele. See üllatab võõrustajaid tavaliselt veelgi rohkem. No kuidas ma siis kutsadele ei vii midagi? Ikka viin. Pedigree närimiskonte varun alati sooduskampaaniate ajal koju. Kassidele oma maiustusi. Kui külla minek, on kohe midagi kaasa haarata. Kõige kummalisem, ent ka kõige armsam lause tuli mu mehe kolleegilt, kes oli jõuludeks meile külla kutsutud. Tegin ukse lahti ja esimese asjana öeldi: «Ma tahtsin midagi kaasa ka tuua, aga... Aga ma ei teadnud, mida!» Aus ja otsekohene. Vastasin, et peaasi, et ise tuli. Selline vabandus on küll parim. Mittehollandlastest külalised küsivad alati, mida tuua.

Lillepoode on iga nurga peal, aga lilli ei kingita. Ma ei saa sellest aru. Ei saanud aastaid, enne, kui mulle seda seletati. Sa ostad lilli endale, mitte teistele. Miks siis nii? Põhjus on väga lihtne: sa ju ei tea, kuidas on teise inimese kodu kujundatud, ja äkki ostad valet värvi või vales stiilis lilled. See on ju kohutav, kui lilled vaasi ja tapeediga ei sobi. Nii ostetakse lilli endale, vaid siis on kindel, et värvikombinatsioonid sobivad. Ja mina sain lõpuks aru, miks minu kingitud lilli alati nii pentsiku näoga vaadati ja kimp siis suvalisse vaasi topiti. Kord käisin külas ja avastasin, et nädal tagasi kingitud lilled olid täpselt samamoodi sealsamas nurgas, kuhu nad minult saades pisteti. Ju siis olid valet värvi jälle!

Tagasi üles