«Linnastunud rahvas ei saa enam hakkama enda toitmisega»

Raamatuportaal
Copy
Epp Petrone.
Epp Petrone. Foto: Madis Veltman

Ilmunud on Petrone Prindi uus raamat «Meie maaelu», mille autorid on Epp Petrone ja Väike Myy.

«Meie taluelule» järgnevas teoses jätkub kahe maal elava naise kirjavahetus. Kuidas koguda kriisivarusid ja muuta elukorraldus veel tõhusamaks? Juttu tuleb imehoidistest ja keldriehitusest, lehma- ja lambakasvatusest, hanedest ja pardipojakesest, aga ka oma talu rebasest, kanakullist ja metskitsedest. Lõbusad-õpetlikud lood päädivad aga suurte elumuutustega, mis mõlemat naist ees ootavad.

Loe raamatust katkendit!

***

Epp Petrone ja Väike Myy, «Meie maaelu».
Epp Petrone ja Väike Myy, «Meie maaelu». Foto: Raamat

Oleme justkui tõotatud maale jõudnud – õnnelike Euroopa riikide sekka võetud –, aga kontroll aina kasvab. Jälle kord peab kõik olema paberil kirjas, pitsatiga kinnitatud. Veel enam: iga samm tuleb dokumenteerida, tõestada. Kas see ongi see lubatud demokraatia? Kui enne said inimesed iga aastaga aina kergemalt hingata, siis nüüd tõmmatakse ohje aina kõvemini pingule? Kontrollivõrk iga inimese ümber tõmbub aina tihedamalt kokku, korrutades, et see on meie endi kaitseks ja hüvanguks.

Ma olen alati öelnud, et pole vaja karta katastroofe ja maailmalõppu, vaid inimene oma rumaluses tuleb enda hävitamisega ise suurepäraselt toime.

Ning selle teemaga on pandeemia tihedalt seotud. Enamik maailma riike on ennast lõhki laenanud. Me seisame lõhkise küna ees, ja kunagi see pidigi juhtuma, sest ükski heaolu ei saa olla lõputu. Juba aasta tagasi ütlesin, et igasugusest nakkushaigusest hullem on majanduskriis, milleni see pandeemia meid viib. Hoiatasin, et linnastunud rahvas ei saa enam hakkama enda toitmisega. Ja nii nüüd ongi: juba tulevad laiast ilmast uudised toiduainete kallinemise kohta – mitte tavalise mõne protsendi kaupa, vaid kiiresti, hüppeliselt. Me ei taha seda veel uskuda, meil on veel kõik korras, välja arvatud see, et väiksemad ettevõtted on oma uksed sulgenud ja paljud inimesed tööta jäänud.

Kriis tuleb. Lõputult ei saa kummi venitada. Lõputult ei saa laenurahasid kantida ühest riigist teise. Lõputult ei saa homselt laenata. Lõputult ei saa priisata.

Heaolule järgneb alati häda-aeg. See on loodusseadus.

Sellepärast ma arvan, et meie käes on justkui see viimane piir – kui hakkame taludes pitsi kuduma ja seepi keetma tavaliste talutööde asemel, tuleb järgmiseks aeg, kus leivatükki kaalutakse kullaga.

Ja missuguse pagasiga me läheme tulevikku? Kui palju on neid, kellel on alles talud ja oskused?

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles