Jüri Vlassov ja tema pruudid. «Suudlemist pidas Lenka väga ebahügieeniliseks»

Kirjastus Pegasus on välja andnud raamatu «Nagu võilill tuules. Jüri Vlassovi kuldne elu Trio ja Triota», mille autor on Gerda Kordemets.

See raamat on suuremalt jaolt Jüri Vlassovi monoloog. «Monotükk», võiks vist öelda, kuna jutustaja on näitleja. Monoloogi katkestavad aeg-ajalt vahelerääkimised ning üleskirjutaja katsed tõlkida veidraid ajaloosündmusi ja -nähtusi tänapäeva inimestele. Kõige hämmastavam nende juttude juures on olnud tabude puudumine, Jüri lapsemeelne puhtsüdamlikkus. Tema jaoks polnud ühtki teemat, mida poleks tohtinud puudutada. Sest elu on elu, seda ei pea häbenema. Ainult rumal püüab endast takkajärgi paremat muljet jätta. Tõeliselt tark oskab uhke olla ka selle üle, mis kunagi piinlikkust valmistas.

Loe raamatust katkendit Jüri esimestest armumistest ja pruutidest!

***

Jüri Vlassov ja tema pruudid

Üks mu lemmik oli Aime. Tollel ajal olid õpikud defitsiit, kõikidele ei jätkunud. Tuli minna juba eelmisel õhtul koolimajja järjekorda. Istusime öö läbi kooli keldris, kari lapsi reas – mina Aimega kõrvuti. Nii põnev oli! Öösel panin oma pea Aime õlale. Ma ei maganud vist sekunditki.

Küsimus oli, kuidas tüdrukut võrgutada. Mulle tuleb see ikka meelde, kui vaatan lindude tantse.

Meil oli köögis pliit ja puuklotsid selle kütmiseks. Aime oli minust pikem. Panin kaks puuklotsi ketside sisse, et temaga ühepikkune olla. Sidusin paelad pealt kinni ja läksin kooli. Ei tea, mida teised võisid arvata, kuidas ma ühe päevaga jupp maad pikemaks kasvasin. See muidugi ei aidanud. Ja mu jalad! Koju jõudes olid jalad nii haiged – olin päev otsa kahe kitsa puuklotsi otsas turninud.

Teine «tark» mõte, mis mulle pähe tuli. Kõigil vanematel poistel oli sel ajal lakutud ülepea soeng. Aga minul olid need lollakad väheke lokkis juuksed. Olin kuskilt kuulnud, et suhkruveega pidi juuksed siledaks saama. Tegin pea suhkruveega märjaks ja tõmbasin ööseks suka pähe.

Järgmisel päeval läksin kooli sukaga laiaks litsutud soenguga. Mille peale kõik küsisid: «Lolliks oled läinud või?» Läksin kempsu, et kammin lahti. Kus siis lendas suhkrutolmu! Soeng läks veel hullemaks, nii et lõpuks pidin kraanikausis pea ära pesema.

Vat mis armastus teeb!

Koolis toimusid tantsukursused, nii et valssi, foksi ja rumbat oskasin siis ja oskan tänini hädavajalikult tantsida.

Äsja Ameerikast naasnud ajakirjanik Karl Helemäe käis meile rääkimas moodsast Ameerika tantsust nimega tvist. Seda õpiti niimoodi, et viskad mängult ühe koni maha ja kustutad varbaga ära, siis viskad teise ja kustutad.

Sel ajal meeldis mulle õudselt Susanne. Koolipidudele tuldi ka teistest koolidest, ka vene koolist. Siis polnud veel sellist asja, mis natuke hiljem juhtuma hakkas, tollal käisid kõik omavahel läbi rahvusest hoolimata. Ja Susanne tantsis peol mingi Vovkaga tvisti. Kus pärast oli kooli seinaleht paksu kriitikat täis, Susannel alandati käitumishinnet ja ta visati peaaegu koolist välja!

Linna tantsupeod toimusid põhiliselt Kuursaalis. Kidrapunte oli vähe, enamjagu olid estraadiorkestrid.

Tantsupidu. Lava, laval orkester ja saali kolmes küljes toolid. Tüdrukud istuvad. Poisid on kõik kuhjas ukseaugus. Enne joodi tingimata mingi peet sisse, siis julgeti ka tantsima minna, ilma selleta vaevalt. Vasakul istusid tavaliselt need tüdrukud, kes tulid kohe tantsima, paremal need, kellelt võis ka korvi saada. Tule siis pika ninaga üle saali tagasi!

Ükskord tegime mina, kaks kutti ja kolm plikat Pärnu rekordi tvisti tantsimises – lasime poolteist tundi järjest. Alguses mängis orkester, pärast pandi makk mängima ja seda makilinti kedrati mitu korda. Oi, me olime uhked!

Vahel pärast pidu õnnestus mõni plika koju saata. Seda nimetati «kapilükkamiseks». «Kas sa lähed täna kappi ka lükkama või?» «Kuule, ma pean täna kappi lükkama minema.»

Talvel, kuursaalist, mis asub täitsa mere ääres, saata plika Ülejõele Vana-Pärnusse ainult selle eesmärgiga, et saaks temaga tatti panna. Tavaliselt läks küll nii, et said hoopis vastu tatti. Kui hakkasid seal punnitama, said litaka ära ja oligi kogu su viisakas saatmine. Tuli tirinal hoopis teise Pärnu otsa tagasi vantsida.

Umbes sel ajal tekkis mulle üks vene plika. Krasavitsa Lenka. Minust aasta noorem. See oli esimene kord, kui ma hakkasin kellegagi «käima».

Pärnus oli kaks sellist kohta, kuhu kõik kohtamised määrati – kino Kiire ees või Kalevi tänava kella all. Kino Kiir asus teatri taga, kus praegu on see mõttetu Jakobsoni park. Kino asemel on nüüd ööklubi.

Saime Lenkaga kokku, jalutasime. Esimene asi, mis ta mulle rääkis, oli see, et mul on haiged juuksed. Lokkis juuksed on haiged, kuna juuksekarv kasvab ainult ühelt poolt ja sellepärast lähevad juuksed lokki. Sihuke moraal loeti. Suudlemist pidas Lenka väga ebahügieeniliseks.

Lenka vanem õde mängis meil Meteoriitides klavkat, tema oligi Paisu Vikiga kaasas tol ööl, kui Murumaa ja Eesmaa oma amoki korraldasid. Ja Lenka oli minuga.

Ühel päeval jättis Lenka mu maha. Mäletan siiamaani, kuidas ma istusin ja nutsin – täitsa perses, mul oli endast nii hale. Aga me saime endiselt omavahel läbi.

Tollal käisid pärnakad liinibussiga Sindis peol, viimase bussiga tuldi tagasi, see oli alati puupüsti noori täis. Istusin Lenka ja ühe teise tüdrukuga lähestikku. Ja see teine tüdruk hakkas minuga laterdama – eesti keeles ja puha. Läks kuidagi niimoodi, et ma hakkasin vaikselt hoopis temaga «käima». Ljuda. Lu. Minu hilisem naine. Janeki ema.

Ega ta mulle alguses väga ei meeldinudki. Mäletan olukorda, kui tulin Lennukist töölt ja meil pidi kohting olema, aga mina ei viitsinud minna. Ei läinudki.

Aga järsku hakkas tekkima ikka rohkem ja rohkem tunnet. Tema käis vahepeal Leningradis, tahtis ülikooli sisse saada, ei saanud, tuli tagasi. Minu sõjaväkke minekuni käisime ikka väga tihedalt läbi. Siis kirjutasime – vene keeles. Imestan, et ma nii hästi kirjutasin vene keeles.

Ja plaks, ma olin ju kolme kuu pärast sõjaväest tagasi! Käisime muudkui edasi, kuni temal tekkis töö juurest mingi vanem kutt, umbes 25 – see tundus tol ajal ikka ilgelt vana.

Minu jaoks oli see tohutu katastroof. No ikka väga valus. Aga ma ei jätnud jonni, meelitasin Ljudat enda poole – näiteks makiga välismaa bändide muusikat lindistama. See oli tollal suur trump. Hiljem on Lu rääkinud, kuidas ma ükskord öösel Rannahoonest tulin ja üleni lumisena tema akna all seisin.

Nüüd elab ta juba iidamast-aadamast Soomes. See tema vanem kutt jäi bussijaamas bussi alla – kukkus nii, et ratas oli üle pea sõitnud.

Siis oli mul üks Mari, August Sanga ja Kersti Merilaasi kasutütar. Suhteliselt lühikest aega, platooniline käimine, aga tema ütles järsku: abiellume! Jube lihtne, lähme ZAGSi, abiellume ja kogu moos. Tundmatagi teineteist. See jäi õnneks ära.

Siis oli Annemari. Aanimaani. Päris pikalt sai käidud. Teed läksid sellepärast lahku, et mina ei mõelnud, et me võiks päriselt kokku jääda, aga tema ütles, et ei hakka oma elu niisama raiskama.

Natuke aega olen olnud ka Ada Lundveri armuke. Tartu hotellis 1980ndate alguses. Siis oli Ada veel väga kihvt.

Olime teatriga pikemal ringreisil ja nemad Laimi Sprogisega tegid oma estraadikontserte. Koos Orumetsaga, keda Ada kutsus «musiks». Elasime kõik Tartu hotellis.

Meie olime Mihkliga ühes toas. Kuidagi juhtus nii, et Sprogis läks Mihkliga meie tuppa. Mis mul üle jäi – eks mina elasin siis Ada toas. Olime tore perekond, päris mitu päeva.

Ta oli äsja Mikiverist lahutanud, rääkis temast palju. Et Mikiver olnud sihuke mees, kes ei liigutanud kodus lille ka – õieke, ainult kunsti täis.

Abiellumine oli minu meelest Lu ettepanek. Sellele eelnes muidugi pikk periood, kui ma teda koju saatsin ja me poole ööni trepikojas külmetasime. Siis lendas korteriuks lahti ja ema tõmbas – tšuhh! – plika tuppa.

Lul oli kardinast tehtud kleit, minul ülikond seljas – 1973. aasta 27. juulil registreerisime oma abielu. Pärast läksime kõigepealt minu ema juurde: «Me abiellusime.» Ema hakkas nutma. Siis käisime Lu ema juures, seal pisaraid ei tulnud. Pulmad korraldati eksprompt Tammistes meie sugulase Helemäe Saima suvilas. Päeval käisime Luga veel teatrist läbi, viisin lavapoistele igavese hunniku kärakat.

Pulmas olid minu ja tema vanemad, minu ema lahutamatu sõbranne Helju ja Helemäed. Pärast tulime Tammistest jala üle Pärnu kesklinna silla – uut silda siis veel ei olnud. Minu vanemad läksid ööseks Aleksandrovite juurde Kingissepa (Kuninga) tänavale ja meie veetsime pulmaöö meie elamises Riia maanteel.

Üheksa kuu pärast sündis Janek.