Üks lihtne märk, mis näitab, et inimene on terve ega kannata depressiooni all

Foto: Shutterstock

Psühholoog Toivo Niiberg kirjutab raamatus «Ela ja küsi!», et naer on üks kiiremaid viise stressi ja pingete maandamiseks, positiivsusele lülitumiseks. Öeldakse, et see inimene, keda ajavad naerma omaenda väikesed viperused, on igati terve ega kannata depressiooni all. Üks minut naeru tugevdavat inimese immuunsüsteemi 24 tunniks. Viis minutit naeru lisavat elueale kolm päeva.

Väiksemgi naer on kasulik!

Niiberg kirjutab oma raamatus, et on kindlaks tehtud, et juba väikseimgi naer on tervisele kasulik. Naer on üks imeline asi, mis on nii nakkav ja avaldab alati positiivset mõju. Naer laiendab kapillaarseid veresooni, mille tulemusena paraneb kõigi rakkude vere- ja hapnikuvarustus, reeglina tugevnevad organismis toimuvad biokeemilised protsessid ja aktiviseerub ainevahetus. Seetõttu on naeru kõikidel aegadel loetud inimelu kõige tervislikumaks aspektiks.

Öeldakse, et see inimene, keda ajavad naerma omaenda väikesed viperused, on igati terve ega kannata depressiooni all. Üks minut naeru tugevdavat inimese immuunsüsteemi 24 tunniks. Viis minutit naeru lisavat elueale kolm päeva.

Rahvusvaheliselt ei ole olemas üldtunnustatud huumori definitsiooni, aga kasutusel on erinevaid mõisteid:

• Huumor on rõõmsameelne elukäsitlus.

• Huumor on nali, üks koomika laad.

• Huumor on ellusuhtumise viis − elu iseärasustesse suhtutakse mõistvalt, sageli optimistlikult naerdes jne.

Niiberg märgib, et ei tohi segamini ajada huumorit ja satiiri. Satiir on hävitav naermine kõrgemalt positsioonilt, aga huumor − see on kaastundlik naer.

Naeruteraapia põhineb kehamälul

Niiberg kirjutab, et kui naerame, meenub meie kehale seisund, mil ta oli terve ja heas vormis ning ta hakkab seda seisundit taas tekitama. Toimub omapärane nähtus: tagajärge muutes muudame põhjust. Teeme näo, nagu kõik oleks hästi ja ennäe – imekombel hakkavadki asjad paremaks minema. Sama toimub ka emotsionaalses ja olmelises plaanis. Naerame, justkui oleksime õnnelikud, ja õnn tulebki ligi. Üldtuntud on ka see, et naeratus on nakkav. Naerul on positiivne mõju nii füüsilisele kui ka vaimsele tervisele ning stressi, valu ja depressiooni pidurdav toime. Naer annab jõudu, jaksu ja lisab argiellu harmooniat. Naer lisab loovust, õppimistahet, ühtekuuluvustunnet, keskendumisvõimet ja elurõõmu. Naerul on ka paranemist toetav mõju paljude haiguste korral. Naer võib teha head ka siis, kui see ei ole «sallitud», näiteks, kui inimene on masendunud. Rasketes olukordades võib naer toimida varuventiilina.

Naerujooga ehk «naer ilma põhjuseta» on naeruteraapia kõige uuem käsitlus

Naerujooga idee rajaneb teaduslikul tõsiasjal, et organism ei tee vahet kunstliku ja tegeliku naeru vahel − inimene saavutab sama füsioloogilise ja psühholoogilise efekti. Naerujoogale pani aluse India arst dr Madan Kataria 1995. aastal Mumbais. Jälgides oma patsiente, leidis ta, et naerdes paranevad nad tunduvalt kiiremini, seega on naer toimiv ravim. Uurides teaduslikke artikleid, leidis ta vastuse sellele, mida oli otsinud – inimorganism ei tee vahet teeseldud ja tegeliku naeru vahel ja toodab sõltumatult endorfiinhormoone. See on tegelikult «ilma põhjuseta naeru» kontseptsioon. Koos abikaasa Madhuriga asus Madan Kataria välja töötama naerujooga tehnikat, kasutades jooga süvahingamist ja venitusi, meditatsiooni, simuleeritud naeruharjutusi ning lapselikku avatust ja mängumeelsust. Sündiski naerujooga − hasya jooga – naer ilma põhjuseta. Lähtudes põhimõttest «teeskle, teeskle, kuni see sul õnnestub», imiteeritakse naeru ja tekkinud naer muutub tegelikuks. Naerujooga liikumine on levinud üle maailma. Eestisse tõi naerujooga Ülle Närska.

Arvata võib, et eestlased naeratavad vähe. Miks?

Uuringufirma Norstat 2019. aasta uuringust selgub, et 72% eestlastest arvab, et nende kaasmaalased ei naerata piisavalt. Lisagem vahemärkusena, et eestlastel (nagu sakslastelgi) on, erinevalt näiteks leedulastest või venelastest, märksa omasem tõsimeelne ja konventsionaalseid seadusi üle tähtsustav «truualamlik» mõtteviis. Vähene naeratamine on jäänuk nõukogude ajast, mil seda peeti pigem kahtlaseks või naiivseks ning levis nali, et see, kes naerab, ei saa olukorrast lihtsalt aru. Teisalt on eesti rahvas seitse sajandit väldanud orjapõlve käigus omandanud leebelt öeldes pisut liiga tõsimeelse eluvaate: Ära hõiska enne õhtut… Pill tuleb pika ilu peale… Naer tuleb tihti nuttes koju… Kogu see emotsionaalsele enese vaoshoidmisele kutsuv vanarahva tarkus ei lähe paraku kuidagi kokku moodsa psühholoogia seisukohtadega. Spontaanne, vaba ja intensiivne tundeelu aitab meil eluprobleeme ületada, seesmist tasakaalu hoida ja lõdvestuda.