:format(webp)/nginx/o/2023/05/11/15313375t1h6652.jpg)
Rob Dunni «Tuleviku looduslugu: mida bioloogiaseadused räägivad meile inimese saatusest» on põnev ja silmiavav teos, mis näitab, kui vähe me teame maailmast, milles me elame ja kui enesekeskne on meie maailmavaade. Panin endale igast peatükist midagi kõrva taha, kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin.
Raamatu kokkuvõtmiseks tuleks pool raamatut siia ümber jutustada, kuna autoril on igas peatükis nii head arutelud, mõtted, teemad. Ta püstitab mitmeid hüpoteese selle kohta, milliseks tulevik kujuneb, puudutab liikide rännet ja väljasuremist, kliima soojenemist, geneetilist muundamist, looduse seadusi jpt. Kui muidu kliimamuutuste kontekstis keskendutakse sellele, kes välja surevad, siis see raamat teoritiseerib ka selle üle, kes alles jääb, kelle arvukus inimtegevuse tõttu lokkab, inimeste parasiidid, voodilestad, täid, rotid, varesed, kelle peale me mõelda ei taha. Osad asjad, mis Rob Dunn välja tõi, tunduvad tagantjärgi ilmselged, aga samas polnud ma kunagi nende peale niimoodi mõelnud.
Mulle meeldis, et teos on kirjutatud neutraalsest vaatepunktist, millest kumab läbi uudishimu. Autorit huvitavad muutused. Ta ei mõista hukka ega ütle, et asjad on hullult halvasti või hästi. Lugejal lastakse ise loetu põhjal omad järeldused teha. Õige pea selgub, mis päriselt saab, kuna kõik see hakkab lähikümnenditel lahti rulluma. Kliimasoojenemise mõju on ju juba praegu aastaaegade muutumisest tunda. Elame põneval ajastul, murrangulistel aastatel. Tundub, et Eesti on kliimamuutuse suhtes hea koht elamiseks. Samas ei ole ma absoluutselt vaimustuses liigirikkuse kadumisest.
/nginx/o/2023/05/05/15300547t1ha793.jpg)
«Tuleviku looduslugu» kannab mitmeid sõnumeid, millest põhiline oli see, et loodus on meist (inimkonnast) üüratult palju võimsam. Me ei saa seda enda kontrolli alla, isegi kui võib tunduda, et oleme välja töötanud hullult head tehnoloogiad ja muud särgid-värgid. Huvitav fakt - inimesed elavad ikka samades piirkondades, kus 6000 aastat tagasi, sõltudes parimatest tingimustest loomakasvatuseks ja põlluharimiseks. Me ei taha kolida kõrbe või jäämägede vahele. Veel toob Rob Dunn väga hästi välja, kuidas tekib antibiootikumide, putuka- ja umbrohumürkide resistentsus. Ükskõik, kuidas me ei ürita loodust endale allutada, tõstab see lõpuks ikka pea. Looduse keeruliste süsteemide tehislikust järele tegemisest pole üldse mõtet rääkida. Selle asemel tuleks kiiremas korras õppida loodust enda heaks ära kasutama ilma seda enda kontrolli alla allutamata.
Raamatul on kaval ülesehitus - alustatakse sellest, kuidas inimesed planeeti mõjutavad või üritavad mõjutada ja siis lajatatakse sellega, kuidas enamikku loodusest ei moodusta üldse inimesed ega loomad-taimed, keda-mida me kasvatame, vaid suurem osa Maal elavaid liike on nii väikesed, et me ei pane neid tähele või ei näegi silmaga. Autor toob veel välja põlvnemise puu, kust isegi imetajate haru ei paista sealt välja, sest mikroobe on lihtsalt nii palju.
Me vaatame maailma väga enesekesksest vinklist, sealhulgas ka kliima muutumist. Palju liike on välja surnud või suremas, aga keskendume ainult neile, mida me näeme - loomad, linnud, lilled. Mida väiksem on elusolend ja mida ebamugavam on tema elupaik inimesele, seda vähem teda uuritud. Nende seas leidub ka selliseid, kelle jaoks tingimused maal muutuvad aina paremaks. Sellest tulenevalt jäi kummitama, kui palju me ikkagi ei tea. Oleme palju uurinud, aga põhiliselt seda, mida on lihtne uurida - loomi, mis näevad meie sarnased välja, ilusad taimed, mis koduõuel kasvavad, aga mitte baktereid.
Kui armastad tulevikuulmekaid, pakub «Tuleviku looduslugu» head raputust, milline on tõenäoline tulevikustseraarium teadlaste arvates. Selle üle, et tehisintellekt maailma endale allutab, Rob Dunn naeris.