Lugu poisist, kes kõndis paljajalu Pariisi, et Paavo Nurmit võistlemas näha

Pariisi olümpiamängud 1924: meeste 5000 m finaal. Paavo Nurmi ja Ville Ritola. Foto: Imago stock&people/ Scanpix

Heiki Raudla koostas kinkeraamatu «Reis läbi elu», milles on hulk inspireerivaid aforisme, õpetlikke lugusid ja mõtlema panevaid fakte. Loe raamatust üht toredat lugu!

Kui kuulus Paavo Nurmi 1924. aastal toimunud Pariisi olümpiamängudel enne oma jooksu parajasti naelkingi jalga tõmbas, võttis politsei staadioni lähedal tänaval kinni ühe väikse poisi. Ta nägi välja umbes üheteistaastane. Vilets särk kattis tema kõhna keha vaevu ja tema paljad jalad olid vermeis. Poiss oli näljast ja kurnatusest nõrkenud. Ilmselt oli ta läbi teinud midagi väga ränka. Politsei küsitles last, kuid ei saanud aru ühestki sõnast, mis ta ütles. Vaeseke vaid kordas kogu aeg: «Suomi ... Suomi,» osutades sõrmega oma rinnale. «Suomi tähendab Soome,» taipas lõpuks üks politseinik, kes vähe terasem oli. «Me peame leidma kellegi, kes mõistab soome keelt.»

Heiki Raudla, «Reis läbi elu». Foto: Raamat

Prefektuuri kutsuti üks Soome ajakirjanik. Ta küsitles poissi pikalt ja tõlkis siis, mis ta oli teada saanud. «Poisi nimi on Aiko ja ta elab kaugel Soome põhjaosas, külmal ja lumisel Lapimaal. Tal ei ole isa ega ema ja tema ainus vara oli kaks põhjapõtra. Ühel päeval ütles keegi talle, et maailmas on üks mees, kellest kiiremini ei suuda joosta ükski teine inimene, ükski põhjapõder ega isegi mitte polaarhundid. See mees on soomlane ja tema nimi on Paavo Nurmi. See väike Aiko tahtis väga seda hämmastavat meest näha. Ta tahtis näha, kuidas ta võistleb maailma kõige kiiremate meestega. Aga selleks pidi ta tulema siia kaugesse Pariisi. Ta teadis, et siin toimub suur võistlus, ja arvas, et Paavo Nurmi peaks seal kindlasti kohal olema. Aiko müüs oma põhjapõdrad maha ja pakkis oma asjad pikaks teekonnaks kokku. Tal oli raha ainult selleks, et ületada Soome piir ja jõuda Rootsi. Sealt otsustas ta edasi kõndida. Ta kõndis läbi Rootsi, Taani, Saksamaa ja jõudis lõpuks Pariisi. Nüüd lootiski ta näha Paavo Nurmit, kuulsat meistrit, kelle vastu keegi ei saa.»

Poisi ära kuulanud, vangutas ajakirjanik kurvalt pead. Ta kõhkles, kas öelda Aikole, et Nurmi oli pool tundi tagasi võistluse lõpetanud. Isegi politseinikud, kes olid oma elus palju näinud, olid jahmunult vait ja pöörasid pilgu kõrvale. «Tead mis, Aiko,» ütles ajakirjanik äkki, «oota mind siin. Ma tulen varsti tagasi.» Veidi hiljem mees naasiski. Ta ei olnud üksi. Paavo Nurmi oli tulnud koos temaga. Poiss vaatas oma iidolile rõõmsalt otsa ja jutustas talle õhinaga oma loo. Nurmi kuulas tähelepanelikult, noogutas aeg-ajalt ja küsis siis: « Kas sa tahad Nurmit jooksmas näha?» – «Jah, ma tahan!» hüüatas poiss. «Noh, ma siis jooksen sinu jaoks, Aiko,» teatas Nurmi.

Samal päeval toimus Pariisis Colombes'i olümpiastaadionil omapärane jooks. Olümpiaprogrammi see ei kuulunud. Kohtunikke ei olnud. Ka pealtvaatajaid polnud. Tühjal tribüünil istus vaid väike poiss. Paavo Nurmi jooksis mööda staadioniringi pika mõõdetud sammuga. Tema kõrval jooksid tema hiljutised rivaalid: inglased, prantslased ja sakslased. Nurmi palvel olid ka nemad nõustunud selles erakordses etteastes osalema. Väike Aiko jälgis oma kuulsa kaasmaalase kaunist jooksu pilku pööramata, silmad õnnest säramas. Nagu teada, võitis Lendav Soomlane Pariisi mängudel viis kulda. Mis sai Aikost edasi, pole teada.