Haarav teos, mis näitab, et kõik tänased jamad on ammustel aegadel alguse saanud

Foto: Shutterstock

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Serhi Plohhi raamatut «Euroopa väravad. Ukraina ajalugu».

Mingit mahelugemist siit ei tule, ent ometi söandaksin soovitada tänast raamatut lausa põnevikusõprade klubi lugemisvarra. See on haarav, on heas mõttes põnev, lisaks ka targendav. Tekitab küsimusi? Otse loomulikult. Nagu tõhusale teosele kohane.

Serhi Plohhi, «Euroopa väravad. Ukraina ajalugu». Foto: Raamat

Ukraina kohta tuleb meil, siin ja praegu võimalikult palju teada ning teadmiseks on ulguvate uudisvoogude jälgimisest tärksam lugeda raamatuid. Alates Jaak Juske lastekast väikestele ja lõpetades pikkade põhjalike arhiivikaevumistega. Seal vahepeal, kui tahta valida üks raamat, on «Euroopa väravad». Mida võiks muidugi nimetada ka «Euroopa tagaukseks», sõltuvalt sellest, kunas ja kustpoolt vaadata. Sõltuvalt ehitusest käivad nii väravad kui tagauks vajadusel mõlemat pidi lahti; on ka kumbagi pidi lukustatavad. Kui on. Ajalugu näitab, et halva tahte korral lüüakse avali, muugitakse lahti, murtakse maha nii või naa.

Aasta ja enam Ukraina sõda on meile siin õpetanud enam tolle suure maa geograafiast kui pool sajandit pealesunnitud liitriigis kügelemist. Serhi Plohhi raamat täidab tekkinud tajuruumi ajalooga. Seda nõnda, et eestlastena mõistame ka iseoma tagasihoidliku ilmanurga sajanditepikkust loksumist suurvõimude meelevallas tera paremini.

Maailma kujunemise protsesse natuke teades on alati huvitav vaadata noid mõne uue nurga alt. Meenutagem või hiinlaste maailmakaarte, kus Keskriik on keskel ja ülejäänu kohegile servadesse pagendet. Ukraina-keskset ajalugu pole me veel väga lugenud. Eesti-keskseid oleme, ent neid peale me endi ju keegi ei loe. Plohhi raamatul on törts rohkem potentsiaali. Vaid törts. Meie siin lähedal võiksime läbi lugeda ja mõista, et kõik tänased jamad on ammustel aegadel alguse saanud, edasi kestnud ning kerget kokkulepet pole kunagi tulnud. Noh, on, paariks aastaks. Vahet vähe, kas orduriik või hetmanaat. Kõigest hilisemast kõnelemata. Me ajaloos on palju ühist ja rohkem teada on parem kui vähem teada.

Suhteliselt masendav ajalugu, jah. Ent vajab lugemist, sest vahest mõnel lugejal tekib hea mõte lahenduseks. Mina näen küll ainult üht, ja Vene riigi ja rahva orjastanud kliki jaoks siin midagi rõõmsat ei paista. Varem oli kogu maailm kaunikesti vägivaldne ja keegi ei viitsinud venkude vägivallaga teab mis pikalt rinda pista. Mõttetu nurgatagune kant ju. Täna on tsiviliseeritud maailmale selge, et röövlibandele tuleb kaigast anda ja lasta nende inimestel rahus elama hakata. Tuhat aastat kurat teab mida, aitab juba küll. Ukrainlased on asjast aru saanud.