«Sobiva temperatuuri juures põleb tuhaks kõik. Puit. Riided. Inimesed»

Krimikirjanik Simon Beckett. Foto: Horst Galuschka via www.imago-images.de/Scanpix

Ilmunud on julmade kuritegude ja ootamatute pööretega uus krimipõnevik «Luudesse kirjutatud» geniaalselt Briti jutuvestjalt Simon Beckettilt.

Kohtuantropoloog David Hunter on Grampiani mägismaalt, kus ta oli pidanud järjekordset moonutatud surnukeha lahkama, teel tagasi koju Londonisse oma tüdruksõbra juurde. Selle asemel tuleb ta vastu politseiülema palvele ja sõidab Välis-Hebriididele kaugele Runa saarele, et uurida kohutavat avastust.

Simon Beckett, «Luudesse kirjutatud». Foto: Raamat

Hunter on näinud surma mitmel kujul, kuid isegi teda rabab see, mille ta eest leiab: peaaegu täielikult põlenud surnukeha, ainult jalalabad ja üks käsi on tulest puutumata.

Kas see võib olla klassikaline juhtum inimese iseeneslikust süttimisest? Kohalik politsei on kindel, et tegemist on õnnetusjuhtumiga, kuid Hunter pole selles veendunud. Põlenud säilmeid uurides leiab ta tõendeid, mida kartis. See ei olnud juhus, see oli mõrv.

Samal ajal kui väike kogukond püüab Hunteri leiust toibuda, tabab saart katastroofiline torm. Elekter kaob, side mandriga katkeb ja tulesurmasid tuleb aina juurde.

Loe raamatust huvitavat katkendit!

***

Sobiva temperatuuri juures põleb tuhaks kõik. Puit. Riided.

Inimesed.

250 °C juures liha süttib. Nahk tõmbub mustaks ja lõheneb. Nahaalune rasv hakkab sulama nagu praepannil. Selle tagajärjel hakkab inimkeha põlema. Kõigepealt süttivad käed ja jalad, toimides massiivsema ülakeha jaoks tulehakatisena. Kõõlused ja lihaskiud tõmbuvad kokku, nii et jäsemed hakkavad elu jõledalt parodeerides tõmblema. Viimasena hävivad siseelundid. Niiskuse kookonisse mässituna on need tihti alles veel ka siis, kui muu pehme kude on hävinud.

Aga luudega on täiesti teine teema. Luud panevad vastu vaat et ka kõige intensiivsemale leegile. Ja isegi kui süsinik on ära põlenud, jättes alles surnud ja elutu pimsskivilaadse olluse, säilitab luu endiselt oma kuju. Nüüd aga on see oma kunagise oleku kahvatu vari, murenedes kergesti – elu viimane kaitsemüür variseb tuhaks. See protsess järgib mõne üksiku erandiga sama kindlat mustrit.

Samas mitte alati.

Vana väikese maja rahu rikub sammude kaja. Pehkinud uks lükatakse lahti, selle roostes hinged kaebavad segamise üle. Päevavalgus langeb tuppa, ent siis tekib ukseavasse vari ja valgus kaob. Mees tõmbab pea õlgade vahele, et hämaruses midagi näha. Vana koer tema kõrval kõhkleb. Nüüd seisatab ka mees, nagu ei tahaks üle läve astuda. Kui koer siseneda kavatseb, kutsub ta looma ühe sõnaga tagasi.

«Siia.»

Koer tuleb kuulekalt tagasi, vaadates meest närviliselt kaest hallide silmadega. Loom tunneb majakeses valitsevat lõhna, aga ka omaniku ärevust.

«Koht.»

Koer vaatab ärevalt, kuidas mees läheb mahajäetud majas kaugemale. Meest ümbritseb niiskuse lõhn. Ja nüüd annab endast märku teine lõhn. Mees läheb pikkamööda, peaaegu vastu tahtmist tagumises seinas oleva madala ukse juurde. See on kinni vajunud. Mees sirutab käe, et see lahti lükata, aga seisatab taas. Koer tema taga niuksub vaikselt. Mees ei kuule seda. Ta lükkab ukse ettevaatlikult lahti, nagu kartes, mida eest leiab.

Alguses ei näe ta midagi. Tuba on poolpime, valgust paistab sisse ainult väikesest pragunenud klaasiga aknast, mis on kaetud aastakümnete jooksul kogunenud mustusega. Napis valguses hoiab tuba veel natuke aega oma saladusi. Siis mehe nägemine harjub ja üksikasjad hakkavad selgemaks saama.

Ja ta näeb, mis toas põrandal on.

Mees ahmib õhku, nagu oleks saanud hoobi makku, taganedes tahtmatult sammu.

«Issand halasta.»

Sõnad on vaevukuuldavad, aga tunduvad majakese vaiksete seinte vahel ikkagi valjud. Mehe nägu on läinud kahvatuks. Ta vaatab ringi, nagu kartes, et seal on veel keegi. Aga ta on üksi.

Ta taganeb selg ees uksest välja, nagu ei tahaks põrandal olevale hunnikule selga keerata. Alles siis, kui kõverdunud uks on taas sulgunud, nii et ta teise tuppa enam ei näe, keerab ta selja.

Mehe samm on välja minnes ebakindel. Vana koer tuleb talle vastu, aga mees ei tee temast välja, vaid võtab jopetaskust sigaretipaki. Käed värisevad ja ta peab kolm korda üritama, et välgumihkel tööle saada. Ta tõmbab suitsu sügavale kopsudesse, hõõguva tuha kuma liigub mööda paberit filtri poole. Selleks ajaks, kui sigaretist on järel ainult koni, ei värise tema käed enam.

Ta viskab koni rohu sisse ja astub sellele peale, kummardudes seda siis üles korjama. Olles koni jopetaskusse torganud, tõmbab mees sügavalt hinge ja läheb helistama.

Olin kõnet saades teel Glasgow lennujaama. Oli kõle veebruarihommik, morn hall taevas ja masendav uduvihm koos külma tuulega. Idarannikut materdasid tormid ja ehkki need polnud veel nii kaugele sisemaale jõudnud, ei tundunud olukord just hea.

Lootsin vaid, et kõige hullem ootab seni, kuni lennukile saan. Olin teel tagasi Londonisse, kuna möödunud nädalal olin kõigepealt käinud ära toomas ja seejärel lahanud surnukeha, mis leiti Grampiani mägismaalt nõmmelt ühest hauast. See oli olnud tänamatu ülesanne. Kristalne härmatis oli muutnud nõmme ja mäetipud kivikõvaks, mis oli nii hingematvalt külm ja samas ilus. Moonutatud ohver oli noor naine, kelle isikut polnud veel tuvastatud. See oli teine selline surnukeha, kellele mul oli palutud viimaste kuude jooksul Grampiani järele tulla. Seni oli seda ajakirjanduse eest varjatud, aga mitte keegi uurimistiimis ei kahelnud, et tegemist on ühe ja sama mõrtsukaga, kes tapab uuesti, kui teda ei tabata, mis hetkel ei tundunud kuigi tõenäoline. Hullemaks tegi olukorra see, et ehkki surnukehade lagunemise tõttu polnud võimalik selles täiesti kindel olla, olin ma veendunud, et vigastused ei olnud surmajärgsed.

Nii et kokkuvõttes oli olnud ränk reis ja ma kibelesin koju. Olin viimased poolteist aastat elanud Londonis, töötades ülikooli kohtuekspertiisi õppetooli juures. See oli tähtajaline tööleping, mis võimaldas mulle ligipääsu laborile, kuni leian midagi püsivamat, ent viimastel nädalatel olin veetnud palju rohkem aega välitöödel kui oma kabinetis. Olin lubanud oma kallimale Jennyle, et me veedame pärast seda natuke aega koos. See polnud esimene kord, mil ma sellise lubaduse andsin, aga seekord olin otsustanud seda pidada.

Kui mu telefon helises, arvasin, et see on tema, kes helistab, et küsida üle, kas ma olen koduteel, ent ekraanil oli tundmatu number. Vastasin ning kuulsin karedat ja asjalikku häält.

«Vabandage, et tülitan, doktor Hunter. Mina olen politseiülem Graham Wallace põhja politseijaoskonnast Invernessis. Kas teil on hetk aega?»

Ta rääkis nagu inimene, kes on harjunud oma tahtmist saama, ja käre aktsent viitas pigem Glasgow piirkonnale kui Invernessi pehmemale kõnepruugile.

«Natukene. Olen teel lennujaama.»

«Tean. Vestlesin äsja Grampiani politsei peainspektor Allan Campbelliga ja ta ütles, et te olete seal lõpetanud. Mul on hea meel, et ma teid kätte sain.»

Campbell oli juhtivuurija, kellega ma olin surnukeha äratoomisel koostööd teinud. Tubli inimene ja politseinik, ent tal oli raskusi tööst eemaldumisega. Ma sain sellest väga hästi aru.

Heitsin pilgu taksojuhile, teades, et ta kuuleb mu vestlust pealt. «Kuidas saan teid aidata?»

«Ma paluksin teenet.»

Wallace ütles seda järsult, nagu oleks nende sõnade hind kõrgem, kui ta oli valmis maksma. «Te ilmselt nägite tänahommikust rongikatastroofi?»

Nägin tõesti. Vaatasin enne lahkumist hotellis uudiseid, kus räägiti, et West Coasti kiirrong oli rööbastelt maha sõitnud pärast seda, kui sõitis otsa rööbastele jäetud kaubikule. Teleekraanil tundus asi hull, kuna vagunid vedelesid väändununa ja purunenuna rööbaste kõrval. Mitte keegi ei teadnud veel, kui palju on hukkunuid.

«Kõik vabad politseinikud on hetkel seal, aga praegu valitseb kaos,» jätkas Wallace. «Võimalik, et tegemist on tahtlikult põhjustatud õnnetusega, nii et peame kogu seda piirkonda võtma kui kuriteopaika. Palume abi ka teistelt korrakaitseüksustelt, aga hetkel pingutame maksimaalselt.»

Arvasin aimavat, kuhu ta sihib. Uudistest selgus, et osad vagunid olid põlema süttinud, mistõttu ohvrite tuvastamine oli peatähtis, aga samas kohtuekspertiisi mõttes täielik õudus. Ent enne, kui sellega tegelema saab hakata, on vaja surnukehad ära tuua, ja nähtu põhjal tundus, et sellega läheb veel aega.

«Ma ei tea, palju minust hetkel kasu saaks olla,» ütlesin ma.

«Ma ei helista rongiõnnetuse pärast,» sõnas tema kannatamatult. «Meile teatati Välis-Hebriididelt tulesurmast. Väike Runa-nimeline saar.»

Ma polnud sellest kunagi kuulnud, aga see polnud ka üllatav. Teadsin Välis-Hebriididest vaid seda, et need olid Suurbritannia ühed kaugemad territooriumid, kilomeetrite kaugusel Šotimaa looderannikust.

«Kahtlane?» küsisin ma.

«Ei tundu sedamoodi. Võib-olla enesetapp, aga tõenäolisemalt mõni joodik või hulkur, kes jäi magama lõkkeasemele liiga lähedal. Koeraga jalutaja leidis selle mahajäetud majakesest ja helistas politseisse. Ta on endine uurija, elab nüüd sealkandis. Olen temaga koos töötanud. Oli kunagi tubli politseinik.»

Arutlesin, kas «oli kunagi» tähendab ka midagi. «Mida ta veel surnukeha kohta rääkis?»

Tekkis paus, enne kui Wallace jätkas. «Ainult niipalju, et see on tugevasti põlenud, aga ma ei taha ilma hädavajaduseta inimesi tõsise juhtumi juurest ära võtta. Paar kohalikku Stornowayst sõidavad pärastpoole praamiga sinna ja ma tahaksin, et te läheksite nendega kaasa ja heidaksite pilgu peale. Tehke kindlaks, kas asi on selge või pean ma saatma sinna eriüksuse. Tahaksin kuulda asjatundja hinnangut, enne kui paanikat tekitan, ja Allan Campbelli sõnul olete te oma töös paganama hea.»

Meelitamine ei sobinud tema otsekohese suhtlusviisiga. Olin surnukeha kohta küsides tähele pannud kõhklust ja arutlesin, kas ta jättis midagi ütlemata. Ent kui Wallace arvas, et surm on kahtlane, saadaks ta kohale kriminalistid, mis siis, et samal ajal tuli tegelda rongiõnnetusega.

Takso oli peaaegu lennujaama jõudnud. Ma võinuksin põhjendatult keelduda. Olin äsja lõpetanud töö tähtsa juurdluse juures ja see siin tundus üsna igapäevane – selline tragöödia, mis ajaleheveergudele ei jõua. Mõtlesin, et peaksin sel juhul ütlema Jennyle, et ma ei jõua siiski täna koju. Kuna olin niigi palju viimasel ajal ära olnud, teadsin, et see ei meeldiks talle.

Wallace ilmselt tunnetas mu vastumeelsust. «See ei tohiks võtta rohkem kui paar päeva, sinnasõit kaasa arvatud. Asi on selles, et mulle jäi mulje, et selle juures on midagi … imelikku.»

«Te ju ütlesite, et see pole kahtlane?»

«Ei olegi. Vähemalt mina nii ei arva. Kuulge, ma ei taha midagi liigset öelda, aga sellepärast ma tahaksingi, et teiesugune asjatundja surnukeha üle vaataks.»

Mulle ei meeldi, kui minuga manipuleeritakse. Samas ei saanud ma eitada, et minus tärkas huvi.

«Ma ei paluks, kui meil poleks praegu inimestest puudus,» lisas Wallace, keerates pinget veel veidi peale.

Vihmamärja taksoakna taga nägin teeviita, mis ütles, et lennujaam on lähedal. «Helistan teile tagasi,» ütlesin ma. «Andke mulle viis minutit aega.»

See ei meeldinud talle, aga ta ei saanud ka vaidlema hakata. Katkestasin kõne, hammustasin huulde ja valisin numbri, mida teadsin peast.

Jenny vastas. Naeratasin tema häält kuuldes, ehkki ei tahtnud maha pidada eesootavat jutuajamist.

«David! Ma lähen tööle. Kus sa oled?»

«Teel lennujaama.»

Kuulsin teda naermas. «Jumal tänatud. Arvasin, et helistad ütlemaks, et sa ikkagi ei tule täna tagasi.»

Tundsin, et sisemus kisub kokku. «Tegelikult ma sellepärast helistangi,» vastasin ma. «Asi on selles, et mul paluti äsja järgmine töö vastu võtta.»

«Oh.»

«Ainult paar päeva. Välis-Hebriididel, aga praegu pole kedagi teist sinna saata.» Ma ei tahtnud talle rääkida rongiõnnetusest, kuna teadsin, et see jätaks mulje, nagu otsiksin vabandusi.

Tekkis vaikus. Naer oli Jenny häälest kadunud ja see oli ebameeldiv tunne. «Mida sa ütlesid?»

«Et annan neile teada. Tahtsin enne sinuga rääkida.»

«Miks? Me mõlemad teame, et sa oled juba otsustanud.»

Ma ei tahtnud, et selleks tüli kujuneks. Vaatasin taas taksojuhi poole.

«Kuule, Jenny …»

«Tahad öelda, et ei ole või?»

Ma kõhklesin.

«Seda ma arvasin,» ütles ta.

«Jenny …»

«Pean lõpetama. Jään tööle hiljaks.»

Ta lõpetas klõpsatusega kõne. Ma ohkasin. Päev ei alanud just hästi. Helista talle tagasi ja ütle, et keeldud. Sõrm ootas telefoni kohal.

«Ärge muretsege, semu. Mu abikaasa teeb mulle ka alatasa peapesu,» ütles taksojuht üle õla. «Ta saab sellest üle, eks?»

Pobisesin midagi ebamäärast. Kuulsin kauguses lennukit õhku tõusmas. Taksojuht lükkas suuna sisse, kui ma numbrit valisin. Wallace vastas esimese kutsuva tooni järel.

«Kuidas ma sinna saan?» küsisin.