:format(webp)/nginx/o/2023/05/18/15329392t1h0165.jpg)
Kairi Loogi lastejuttude kogus «Kiludisko» pole ühtegi igavat tegelast, aga kord on majas: on kevad, suvi, sügis ja talv. Üles astuvad toonekurg ja taliujujad, ärplev ämblik ja ennast kratsiv kuningas. Luukere teeb comeback’i ja haikalapoeg surfab, ringi sibavad kakud ja kärbsed. Tüdinud õpetaja proovib koolist jalga lasta, toimuvad kommiplahvatus ja külmalaine, kilud tantsivad Kaera-Jaani ja tehakse kingitus kõige maiamale.
Neist lugudest leiab äratundmisrõõmu ja igapäevaseid imesid, aga ka soovi muuta meie tänapäevane maailm hubasemaks, mõistlikumaks ja elamisväärsemaks paigaks. Üks on kindel – reeglitele vilistatakse sajaga!
Kõik raamatus tegutsevad elukad ja onud joonistas üles Ulla Saar: «See on raamat, mille iga lehekülg vajas pilti. Kasvõi tillukest, sest nii hea tekst ei saa jääda illustratsioonita. Raamatus on ainult üks lehekülg, millel pole ühtegi pilti, naljapärast!»
«Kiludisko» toimetaja on Ilona Martson, keeletoimetaja Marika Mikli, kujundaja Einike Soosaar.
Loe raamatust üht vahvat lugu!
***
ÖÖKULLIL ON KÕRINI
Öökull kõõlus kuuseladvas ja loendas. 60 ärajäänud ööd, 61 ärajäänud ööd, 62 ärajäänud ööd, 63 ärajäänud ööd... Hea meelega oleks ta loendanud hoopis öid, mis ära ei jäänud, aga see oli võimatu. Öid ei olnud juba maikuust saadik, kui päevad venisid pikaks ja valgeks nagu äranäritud näts.
«Ma ei jaksa enam,» kaebas öökull. «Millal pimedaks läheb?»
«Septembris,» kostis kassikakk teise kuuse otsast. «Kannatust, kulla sõber!»
Aga öökull ei tahtnud kannatusest midagi kuulda. «Septembris! Selleks ajaks saan ma närvivapustuse, kublad ja alaseljavalu. Magamatus teeb mulle otsa peale. Huuuuu!»
«Kuss, öökull!» sosistas kassikakk. «Vaata, kui ilus päikeseloojang.»
«Mis loojang, midagi ei looju ju!» vingus öökull. «Ja ma pole mingi öökull, vaid lumekakk Lapimaalt! Eestist leiab meid haruharva. Kõik te kassikakud, laanekakud, händkakud, vöötkakud ja habekakud võite panni lakkuda. Ma olen haruldane ja kuulun kolmandasse kaitsekategooriasse.»
Kakud pöörasid pead ära ja sulgesid tüdinult silmad. Külaline ajas neil juhtme kokku.
«Kuule, lumekakk!» ütles siis kõige vanem kassikakk. «Kas tead, et mida lõuna poole, seda pikemaks lähevad ööd?»
«Misasja?» küsis lumekakk. Ta oli küll haruldane, aga mitte eriti arukas.
«Näiteks Alpides,» selgitas kassikakk. «Seal on öid rohkem kui kulub.»
«Öid?» pomises lumekakk.
Kassikakud noogutasid. «Ja lund. Külma valget lund.»
«Mida?! Mitä?!» kiljus lumekakk. Ta ei viitnud aega ja tõusis kohe puude kohale.
«Sinnapoole!» hüüdsid kassikakud ja viipasid tiivaga lõunasse. Ja just sinna lumekakk suunduski. Ühel pimedal õhtul maandus ta Alpides ja seadis end lumisel mäetipul mugavalt sisse.
«Harukordne külaline!» kirjutas järgmisel päeval Austria ajaleht. «Esmakordselt on meie mail nähtud haruldast lumekakku Lapimaalt. Lind jääb siia loodetavasti pikaks ajaks.»
«Igaveseks!» huikas lumekakk, kui ta pea kohale kerkis uhke täiskuu. Pimedad ööd olid tagasi. Ta tundis end uues kodus lihtsalt imeliselt.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)