Šokk, kurbus ja kuratlik naeratus. «Te saite pikselöögiga pihta!»

Taani krimikuninga Jussi Adler-Olseni Q-osakonna krimisarja 9. raamat «Naatriumkloriid» jahib sarimõrvarit koroonapiirangute ajal.

Kui südantlõhestav enesetapp toob päevavalgele vana, peaaegu unustuse hõlma vajunud juhtumi, paljastub kummaline laitmatult ajastatud surmajuhtumite jada, mida on seni peetud õnnetusteks või enesetappudeks.

Jussi Adler-Olseni, «Naatriumkloriid». Foto: Raamat

Seistes silmitsi oma seni kõige raskema juhtumiga, mille uurimist takistavad COVID-19 piirangud ja isiklikud probleemid, tuleb Q-osakonnal leida süüdlane enne järgmise mõrva sooritamist, sest mõrvar ei ole oma tööd veel kaugeltki lõpetanud.

Samal ajal langeb süüdistuse vari Carl Mørckile seoses ühe varasema juhtumiga ja ta peab istuma ülekuulamisruumis teisele poole lauda.

Krimikirjanikuks sündinud 

Jussi Adler-Olsen (s 1950) on Taani menukaim krimiautor. Taani krimikuningaks tituleeritud Jussi kuulsa Q-osakonna sarja raamatuid on müüdud maailmas kokku üle 27 miljonit eksemplari, tõlkeõigused on müüdud 42 keelde. Eriti menukad on raamatud lisaks Taanile ka Saksamaal, Hollandis ja Norras, kus iga uus raamat vallutab edetabelid nädalateks. Raamatute põhjal on valminud praeguseks viis filmi, mis on olnud Taani kõige vaadatavamad filmid ning tuntud ka Eesti televaatajatele.

Kuna tema isa oli psühhiaater ja seksuoloog, veetis Jussi suure osa oma lapsepõlvest vaimuhaiglates «isa töö juures». Ta on pidanud seda kasulikuks inspiratsiooniallikaks. Ta mängib kitarri ning on töötanud nii filmioperaatori kui ka kirjastajana.

Kirjanikuga saab kohtuda festivalil HeadRead 27. mail kell 18 Kirjanike Maja musta laega saalis, kus temaga vestleb Krõõt Kaljusto-Munck. Vaata lähemalt siit!

Loe raamatust üht põnevat katkendit!

***

1982

Pärast hädakõnet kulus ainult viis minutit, enne kui kiirabi keeras üle muruväljaku kaose poole, mis sööbis silma võrkkestale.

Aurava augu ümber lebas kuus elutut keha ja põlenud liha vänge lehk segunes osooni lõhnaga, mis pärast välgulööke õhus heljus.

«Astuge tahapoole!» hõikas üks kiirabitöötaja üliõpilastele, kes olid joostes tulnud teisel pool teed asuvast ülikoolist ja seisid nüüd, vaatepildi ees otsekui maa külge kinni naelutatud.

Tema kolleeg sikutas meest varrukast. «Meil ei ole siin midagi teha, Martin, aga vaata sinna!»

Ta osutas ühe vanema mehe suunas, kelle põlved vajusid aeglaselt vettinud muru sisse.

«Miks nad niimoodi kobaras seisid ja miks välk puude sisse ei löönud?» nuuksus mees, kui nad lähemale läksid. Ja ehkki vihma kallas nagu oavarrest ja mehe mantel kleepus märja kaltsuna tema külge, ei läinud talle miski korda, peale selle, mis just juhtunud oli.

Martin keeras ennast ülikooli hoonete poole, kus uued sireenid ja sinised vilkuvad tuled andsid märku sellest, et kiirabi ja politsei patrullautod olid teel.

«Anname talle midagi rahustavat, enne kui ta infarkti saab,» ütles paariline.

Martin noogutas ja kissitas silmi. Läbi vihmavalingu paistsid kaks naist, kes kükitasid heki kõrval laieneva vihmaveeloigu juures.

«Tule, ruttu!» hõikasid nad ja Martin haaras oma koti ja pistis jooksu.

«Ma usun, et ta hingab,» lausus üks naistest, hoides kätt seitsmenda ohvri kukla all.

Teadvusetu naise riided olid üleni mustaks määrdunud, aga muidu ei tundunud noor naine esimesel pilgul olevat nii kohutavalt ära põlenud nagu ülejäänud ohvrid.

«Ma usun, et pikselöök viskas ta siia,» ütles naine väriseval häälel. «Kas sa ei saa teda ära päästa?»

Ja sel ajal kui Martin tõstis hapra naise kaugemale veelombist, mis üha sügavamaks muutus, valjenesid hõiked tema selja taga. Nüüd olid tema kohale sööstnud kolleegid tõdenud, et nad ei saa millegagi aidata. Pikne oli tapnud kõik kuus vihmas lähestikku seisnut.

Martin keeras naise külili ja otsis pulssi, see oli aeglane ja nõrk, aga näis olevat stabiilne. Kui ta püsti tõusis ja kolleegide poole viipas, et need kanderaami tooksid, läbis naise keha võbin. Paar lühikest sügavat hingetõmmet pinguldasid naise rinnakorvi ja järsu võpatusega tõusis ta küünarnukkidele ja vaatas ringi.

«Kus ma olen?» küsis ta punetavate silmadega.

«Sa oled Kopenhaageni Fælledparkenis,» vastas Martin. «Te saite pikselöögiga pihta.»

«Pikselöögiga?»

Mees noogutas.

«Ja teised?» Naine vaatas hektilise sagimise poole.

«Kas te tundsite neid?»

Naine noogutas. «Jah, me olime koos. Kas nad on surnud?»

Martin kõhkles hetke, aga kinnitas siis seda.

«Kas kõik?»

Mees noogutas uuesti ja jälgis naise nägu. Ta ootas, et nägu väljendab šokki ja kurbust, aga ulakad jooned rääkisid teist juttu.

«Hea küll,» ütles naine täiesti rahulikult. Ja vaatamata tugevatele valudele ilmus tema näole kuratlik naeratus.

«Kas teate?» ütles ta vastust ootamata. “Kui ma selle üle elasin, saan Jumala abiga kõigega hakkama.”

**

Teisipäev, 26. jaanuar 1988

MAJA

Kümme päeva pärast aastavahetust ründas riiki ootamatult jäine talv karmilt lõikava tuule ja erakordselt madalate miinuskraadidega. Kui Maja nägi jääpeeglit üle korterelamu õue võimust võtmas, ohkas ta sügavalt. Juba kolmandat aastat järjest tuli tal kasutusele võtta talverehvid, aga kuna seekord tuli seda teha kohe pärast jõule, ei olnud tal mitte kuidagi raha rehvivahetuseks tavalise mehaaniku juures. Õnneks olid kohalikus lehes ühe autotöökoja silmatorkavad reklaamid, mis lubasid imekiiret, efektiivset ja superodavat rehviteenust, ja kuna töökoda asus pealegi tema poja lasteaia lähedal Sydhavnis, otsustas ta minna sinna.

Selline see üksikema argipäev kord välja nägi. Iga öör oli arvel.

Kombineeritud lakkimis- ja autoparandustöökoja Ove Wilderi Auto mehine omanik ja töökoja juhataja oli usaldusväärne sellise mehe inimtüüp, kes oli üles kasvanud, käed õlgadeni automootoris, ja Maja hingas kergendunult. Kõik saab korda.

«Me kontrollime, kas kõik on korras,» ütles mees ja noogutas paarile mehaanikule, kes parajasti ühe tõstemehhanismil oleva auto alust valgustasid.

«See võtab paar tundi, siis oleme valmis. Meil on palju tegemist, nagu te näete.»

Juba kolmveerand tundi hiljem helistati talle töö juurde.

«See käis mõnusalt kiiresti,» mõtles naine rõõmsalt, kui kuulis töökoja juhataja häält, aga seejärel naise naeratus kadus.

«Ma kardan, et me ei saa täna valmis,» ütles mees. «Me nägime, et tagumised suverehvid olid natuke viltu kulunud, ja hakkasime kahtlustama, et vedrustusega on midagi lahti. Nüüd selgus, et ei ole, sest tagasild, mõni kutsub seda veovõlliks, hakkab murduma, ja sellega on hoopis teine lugu.»

Maja pigistas telefonitoru. «Tagasild?! Aga seda saab kinni keevitada, või mis?»

Mehe hääl oli tõsine. «Me peame vaatama, aga kahjuks ei saa te sellega arvestada, sest see on läbi roostetanud. Olen üsna kindel, et see tuleb välja vahetada.»

Maja ohkas sügavalt. Ta ei julgenud mõeldagi selle peale, mis see maksma võis minna.

«Ma tulen läbi, kui ma poja lasteaiast ära toon,» ütles naine ja pani tähele, et tema käsi laual oli värisema hakanud. Kuidas ta selle eest maksab? Ja kuidas ta ilma autota hakkama saab, kui…?

«Ütlete, et tulete läbi. Jah, hüva siis. Me paneme kinni kell viis,» vastas mees kuivalt.

Kombinesoonis lastega läheb aega, seega oli Majal keel vesti peal, kui ta lõpuks minema tormas, Max kärus, ja kell oli juba liikunud üle sulgemisaja. Seepärast ohkas ta kergendunult, kui nägi tänava lõpus lahtist väravat ja oma autot, mis seisis poolenisti töökojast väljas, ilukilpideni lumes.

Ta siis ikka jõudis. «Minu auto!» ütles Max. Poiss armastas seda autot.

Kui nad hekist mööda läksid, nägi ta auto tagant välja paistmas mehe jalgu.

«Imelik! Miks ta sellise külmaga otse asfaldi peal lumes lamab?» jõudis naine mõelda, kui esimene plahvatus muutis maja aknad tihedaks klaasisajuks ja järgmine plahvatus tõi sekund hiljem kaasa lööklaine, mis kiskus käru koos Maxiga tema haardest lahti ja viskas naise mitu meetrit tahapoole.

Kõik oli leekides ja suitsus, kui naine püsti tõusis ja nägi, et töökoda kokku oli vajunud ja tema auto seisis temast paari meetri kaugusel, põhi püsti.

Peksleva südamega keeras ta ennast igas suunas.

«Maaaax!» karjus ta, oma häält kuulmata.

Seejärel kärgatas järgmine plahvatus.