Sinijärv soovitab lugemist: mõnikord mõtled, et mida kuradit ja siis kohe, et ah sa raisk

Imbi Paju. Foto: Mihkel Maripuu

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Imbi Paju uut raamatut «Kirjanduskliinik: mida tähendab olla inimene».

Maailm kubiseb autoritest, kelle teoseid lugedes kogeme me mitmekirevaid maailmu, ent autorist enesest väga palju teada ei saa, pole vajagi, sedasugu kirjutus. Võtkem Homeros, Charles Dickens, Lee Child või Eno Raud. Lood mängivad. Autorite isikud mitte nii väga. Samas kõrvutagem Mihkel Rauaga – suurt muud kui autori enda kohta me ei leiagi. Ja ometi on põnev. Kellele Mozart, kellele Motörhead. Kumbki pole parem kui teine, tunnustada saab, meeldumused võivad olla väga erinevad.

Imbi Paju, «Kirjanduskliinik». Foto: Raamat

Imbi Paju jääb sinna kahe vahele. Juba on jõutud «Kirjanduskliinikut» ka romaaniks nimetada. Ma ei arva, et ta on romaan. Ei arva ka, et oleks esseekogu või novellivalimik. Pigem retk läbi inimese ja inimlikkuse ning see ränd kulgeb kaudu kirjanduse, kaudu kogemuste, kaudu inimpeegelduse. Imbi Paju raamatud räägivadki suuresti Imbi Pajust, õigemini on autor nii aus, et ta laseb maailma põnevusel filtreeruda läbi hästi isikliku vastuvõttenurga. See pole sisseimu ega reflektsioon, see on maailma kildude isikupärane kokkupanemine. Jätkuv ja kaasahaarav. Kohati naiivne, uussiiras, teinekord ahhetamapanevalt kõikevõitev ja –võttev. Mõnikord mõtled, et mida kuradit ja siis kohe, et ah sa raisk. Ja siis, et mis vahet neil kahel elamusel nii väga on. Ja kas peakski.

Imbi valik maailmast. Siin on klassikuid ja täiesti tundmatuid tüüpe, kirjandus sõidab teosest läbi nagu trollibuss Tallinnast kõigi oma peatuste ja pättide ja viisakate inimestega, geeniustega ja tolapeadega, see on läbilõige ja (s)isekaemus. Igasugused inimesed on omal kohal. On seisukohad, on istekohad. Mõnd kulmu kortsutades saaks kindlasti väheke vinguda, ent miks! Maailma ei pane paika Imbi Paju, ta annab meile ühe võimaluse olla natuke mõtterikkamad, et maailm omis päis etemini õigemaks loksutada. Ja et ta teeb seda käigu pealt, juhtides me meeli tuntud ja tundmatute kirjandusteoste kaudu ikka inimlikkuse suunas, siis mina ütlen: aitäh!

Imbi Paju ei ole minu eluauto juht, ent olen alati nõus tema omas kõrvalistujana natuke kaasa kimama. Sõit ei saa olema igav. On seda sõitu jo sõidetud ja ega ma iga kord Imbi virtuaalsesse autosse lambist ei istuks. Iga teine kord võib see juhtuda. Üldse on nõnda – ja see jookseb siit raamatust ka läbi – et iga raamat igal hetkel ei sobi lugeda. Paremad raamatud nõuavad oma momenti ja parimatel raamatutel tuleb väga täpselt sihtida; õige hetk õigele inimesele ei pruugigi kätte jõuda. Vale hetk valele inimesele – vaat siis on küll halvasti. Ma ei usu, et «Kirjanduskliinik» kellelegi paha teha saaks. Head kindlasti!