INTERVJUU ⟩ Elina Naan: meie kodus kunagi ei vesteldud omavahel. Kirjutamine oli minu jaoks nagu ravim

Elina Naan ütleb, et ta on inimene, kes mõtleb sõnade ja kirjutamise keeles. Ta julgeb olla haavatav ja peab kõige põnevamaks mustandeid, mitte puhtaks pestud tekste. Äsja ilmus tema teine luulekogu «Kuu luul», mida üllatuslikult saadab ka Maris Pihlapiga koos loodud heliteos «Kuu luul. Sõna on sõnal». 

Aastaid tagasi töötas Elina Eesti Televisioonis režissöörina, kuid siis otsustas teha elus kannapöörde. Täna tegeleb ta mitmete erinevate loominguliste tegevustega. Näiteks juhib ta koos näitleja Veiko Tubinaga podcasti «Armastusest», valmistab ehteid, maalib ja korraldab meditatiivseid teerituaale. Elina esimene luulekogu «Lukuga päevik» ilmus 2018. aastal ja osutus väga menukaks.

Kuidas sa leidsid kire luuletamise vastu, kuidas see alguse sai?

Ma ei ole tegelikult ise kunagi mõelnud, et see on konkreetselt luule. Kui mu esimene raamat ilmus, siis arutasimegi Rahva Raamatuga, millisesse osakonda see peaks minema. Need tekstid on nagu mõtisklused, jutustused, sõnamängud, mingid filosoofilised keerdkäigud või lahtiharutamised. Siis otsustasin, et see läheb ikkagi luule alla. Mõni kindlasti on ka tavamõistes luuletus.

Kirjutama hakkasin, kui olin 13–15. See oli mulle nagu ravim. Mul ei olnud eriti kellegagi vestelda. Meie kodus ei vesteldud kunagi eriti omavahel, oli selline heas mõttes tavaline kodu, kus räägiti asistest asjadest. Mul olid alati sellised küsimused, mille peale ei osanud keegi midagi vastata ja öeldi, et ei tea, mingu ma oma tuppa joonistama või midagi sellist. Ja ma hakkasin kirjutama sellepärast, et see oli justkui minu viis kuidagi suhelda.

Võib-olla on nüüd selles uues raamatus luulet isegi natuke rohkem, aga need on mõtisklused, nii lühivormis kui ka natuke pikemalt.

Elina Naan, «Kuu luul». Foto: Raamat

Kas on senini nii, et sul lihtsalt tekib tahtmine ennast väljendada?

Ma olen kindlasti inimene, kes mõtleb kuidagi sõnade ja kirjutamise keeles. Sõna on mulle hästi oluline. Olen terve elu päevikut pidanud, kuigi viimastel aastatel teen seda teisiti kui varem.

Aga tekstid, mis raamatus on – selles ja eelmises –, on lihtsalt nagu hakanud kuskilt alla sadama. Ma kunagi ei punnita või ei pea ennast kirjanikuks, kes hoiab distsipliini, et kirjutada. See ei ole mulle töö ja ma olen alati mõelnud, et kui midagi tahab siia ilma sündida, siis annab see ise märku, millises vormis see võiks juhtuda. Kui see miski oleks tahtnud olla teatrilavastus või maal, siis ma ei oleks teinud raamatut.

Olin ise ka väga üllatunud, sest pärast esimest raamatut ma ei arvanud, et kirjutan veel. Umbes kaks aastat tagasi Hiiumaal rannas olles need sõnad lihtsalt tulid ja tulid ja ma pidin hakkama neid üles kirjutama, sest need tulid nii massiliselt.

Mul oleks olnud väga lihtne teha lihtsalt uus raamat, sest olen ühe teinud ja olen ka mõlemad ise kirjastanud, aga seekord hakkasid sõnadele taustaks tulema ka helid, rütmid ja meloodiad. Kuna ma ei ole muusik ega laulja, tekkis heas mõttes ebamugav tunne, mis oli kuidagi üllatav, et oot, mis asja, ma ei saa ju muusikat raamatusse panna. Ja kuna ma ei oska nooti kirjutada ega valda mingit programmi, kirjutasin lugude tundekaared üles. Nii et see oli ka mulle ootamatu, et kuulen ja näen seda albumit täiesti tervikuna. See oli kohe algusest duubelprojekt.

Kuidas sa kaasasid Maris Pihlapi ja miks just tema?

See on naljakas lugu. Mõtlesin, kellele ma lähen oma soovist rääkima. Keegi ei oska midagi mõelda, et mingi suvaline Elina tuleb ja ütleb, et tal on albumi mõte. See on umbes nagu, et iga inimene tahab kohviku teha.

Siis läks tükk aega mööda. Arvan, et oligi umbes aasta, kui kartsin ja mõtlesin, et äkki see läheb üle või see lihtsalt ongi loll mõte. Aga ei läinud üle ja lood aina tulid ja tulid.

Ühel päeval kirjutasin Instagrami story’sse, kas minu jälgijaskonnas on muusikuid, kes tunnetavad mu vibe’i, tahaksin ühest projektist rääkida. Selle peale kirjutas Maris Pihlap, et ta ise ka ei tea, miks ta kirjutab, aga et midagi kõnetas teda selles postituses. Siis hakkasime suhtlema.

Huvitaval kombel saime kohe vibe’ile pihta ja õppisime omavahel kommunikatsiooni, kuidas keegi, kes ei ole muusik, selgitab kellelegi, kes on muusik ja oskustega produtsent, et ta oskaks minu tunnet või mõtet täide viia. Hästi põnev koostöö.

Kas teil tuli vahel ette ka erimeelsusi või selgus, et teil on kohati väga erinev nägemus asjast?

Ei, seda ei ole olnud. Pigem oli nii, et kui Maris oli mingi biidi teinud ja minu meelest ei olnud see täpselt õige kõlaga, siis proovisin talle läbi holistilise maailmavaate selgitada, et see biit peab olema sügavam ja naiselikum. Et kui see biit tuleb, siis ma tunnen seda kehas.

Ma ei kujuta ette, kuidas teised muusikat loovad, ma ei ole seda kunagi kõrvalt näinud, aga meil oli hästi palju läbi kehalise ja naiseliku kogemise selgitamist, kuidas mingi meloodia tuleb ja mis tunne see on. Selliseid asju oleme paika timminud, aga et läheks väga eri suunas, ei ole. Maris kuulatas väga ja mina kuulatasin väga teda. Oleme kindlasti mõlemad teineteiselt väga õppinud. Maris on ka öelnud, et sõna on saanud talle hoopis tugevama tähenduse või olulisuse. Selle raamatu pealkiri on «Kuu luul» ja albumi pealkiri «Kuu luul. Sõna on sõnal».

 

 

 

 

View this post on Instagram

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

A post shared by @kuu.elina

Kuidas oled otsustanud, millal on luule valmis avaldamiseks?

Selle projekti üks alustalasid ongi julgus esitada mustandeid. Me ei saa kunagi valmis. Päris hirmus oleks, kui me saaks valmis. Arvan, et siis olekski lõpp, kui tunned, et ma olen nüüd valmis või et ma tean kõike.

Kapitalistlik ühiskond surub peale, et me peame näima täiuslikud kõiges, mis me oleme või kuhu kohale jõuame või mida teeme. Kasvõi koolis: kõigepealt teed mustandi ja siis esitad puhtandi. Puhtandeid näevad siis klassikaaslased ja õpetajad. Aga minu minu meelest on mustandi periood kõige põnevam. Seal ilmuvad variandid ja teed valikuid. Samamoodi selle albumi puhul: ma ei ole muusik, ma ei ole ju valmis. See on esimene visioon ühest albumist, mis ilmselt ei mahugi otseselt ühtegi žanri. Inglise keeles on see spoken word, aga meil eesti keeles head vastet ei olegi. See ei ole räpp, ei ole luule, seal on kõike. Mulle on hästi oluline, et julgeksime esitada mustandeid.

Raamatus on illustratsioonideks skannitud lehekülgi minu päris märkmikest, kus olen neidsamu luuletusi kirjutanud hetkel, kui need on just tulnud. Kuna kirjutan hästi palju käsitsi, on seal maha tõmmatud kohad, mida ma julgen näidata. Tahtsin näidata loomisprotsessi või just nimelt esitada mustandeid.

Nii et ma ei oska eriti hästi vastata, millal on valmis. Enamasti ongi mul nii, et tekstid tulevad nagu pabahh! Käsi ei jõua järele vedada, kui järgmine rida juba tuleb, tuleb, tuleb ja peab hästi kiiresti üles kirjutama. Kui see juhtub keset tänavat ja olen autos, siis pean auto tee kõrvale tõmbama ja hakkama kohe kirjutama, sest tean, et kui ma 15 minuti pärast koju jõuan ja saaksin maha istudes ilusti kirjutada, oleks see juba läinud. Sõnu lihtsalt tuleb. Olen päris palju luuletusi nii ka kaotanud, et mõtlen, et jõuan poole tunni pärast koju ja see on nii hea mõte, et kindlasti jääb meelde, aga sõnad kaovad ära. Mul ei ole kunagi olnud vaja punnitada, et sõnad tuleks. Siis ei ole see. See on mingi muu töö. Võib-olla minu tekstid ongi otse alla laaditud.

 

 

 

 

View this post on Instagram

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

A post shared by @kuu.elina

Mulle tundub, et selline looming nõuab suurt julgust, et olla nii haavatav ja aus. Kust sinul see julgus on tulnud?

Seda on minult aastate jooksul väga palju küsitud ja ma vahel mõtlen, et huvitav, miks ma nii julge tundun. Mul ju ka vahel lõug väriseb ja kardan, mõtlen üle. Olen täiesti tavaline-eriline inimene. Huvitav, mis selles nii julget tundub? 

Võib-olla on vastus peidus kuskil seal, et sa nii küsid. Minul seda nagu ei ole laual. Kuigi mul on selle projekti puhul olnud mega palju eneseületamisi ja kasvamist, just albumi poole pealt. Et kas ma julgen seda teha. Samal ajal olen aru saanud, et see on vältimatu, see peab tulema. Arvan, et mida rohkem julgeme jagada päris ennast, kes me oleme, seda rohkem anname ka teistele võimaluse olla päris nemad. See ei pea toimuma ainult kunsti ja kultuuri kaudu, samamoodi on ükskõik mis valdkonnas. Julgus astuda oma teed.

Kas kriitika polegi sulle tähtis?

Mulle on hästi tähtsad inimsuhted. Olen hästi otsekohene, aga samal ajal on süda soe. Tean, et see ehmatab inimesi tihtipeale ära, kui olen väga otsekohene. See mõjub mingites olukordades võib-olla toorelt. Aga kui sealt edasi minna, saavad kõik aru, et tegelikult on mu süda soe ja täpse küsimuse taga on vastused olemas. Inimesed vist isegi ei julge endalt täpseid küsimusi küsida. Ma tean, et paljud inimesed natuke pelgavad mind otsekohesuse tõttu, aga eks ma olen ka elu jooksul rohkem pehmust ja voolamist õppinud.

Loomingu puhul arvan, et keda see ei kõneta, ei võta seda lihtalt kätte, see läheb neist mööda. Tagasisidet annavad need, kelleni see peab jõudma, ja nad soovitavad edasi. Jälle on kõigega ju nii. Ma arvan, et kõige kriitilisemad on alati need, kes ise midagi ei tee.

Milline on sinu suhe muusikaga ja kui oluline on muusika sinu jaoks?

Muusika on väga oluline, väga-väga oluline. Muusika on ka üks ravimkeel, mida me kõik mingis osas valdame. Kui minu tööriist on sõna, siis kellelgi teisel on mõni pill või ta hääl lauljana. Need anded on ära jaotatud.

Muusika loob õige meeleolu või valime oma meeleolu toetamiseks õige muusika. Muusika on nagu totaalne salakeel. Kui mul on hästi lihtne mõelda sõnu välja, siis kui teeksime klassikalist laulu, on täielik müstika, kuidas tekib viis. Tean, et paljudel muusikutel tekib viis sõnadega koos, nii et oleme ka rääkinud, et nii äge, kuidas me oleme erinevad.

Elina Naan. Foto: Sander Ilvest

Sa oled juba seitse aastat korraldanud naistele retriite. Ole hea ja selgita, mis seal toimub.

See on etapp, mis hakkab praegu lõppema, see on suures plaanis 10-aastane teekond. See sündis siis, kui ma hakkasin endas naist otsima või tutvuma naisega endas ja sain aru, et on väga palju teisi naisi, kes on samasugusel teekonnal, ning hakkasin neid kokku kutsuma.

Ma kunagi ei ütlegi, mis seal toimub, sest see on mõeldud neile, kes jõuavad kohale. Seal on mingi koht, mille peab ületama, või julgus kohale jõuda. Ma arvan, et igas naises, kes on nende aastate jooksul seal käinud, on sees mingi tuks ära käinud, kui ta teab, et peab sinna jõudma. Mulle on hästi oluline, et me kõik ületaksime ennast, sest on nii ebamugav astuda võõrasse ruumi või uude seltskonda. Aga kui meil käib see tunne ära, et peame kohale jõudma, siis ületame ennast, siis on kasvamiskoht väga suur ja pärast seda järgneb lõdvestus.

Naistepuna laagrit me nüüd enam ei tee. Eelmine aasta oli viimane ja seekord tundsin, et mul on see teekond tehtud. Kõik, mis ma olen selle aja jooksul õppinud, tahan teistesse kogemustesse ja tegemistesse kaasa võtta. Sellisel moel naiseks olemine on õpitud peatükk, mis ei tähenda, et ma nüüd teaksin, kus ma olen või kes ma olen. Ikka käib avastamine, aga enam ei pea seda sellisel moel tegema. Nende aastate jooksul on see alati toimunud looduses – endasse vaatamine ja koosolemine, lugude jutustamine.

Naistel on tihti nii, et vajutakse mingisse oma olemisse ja arvatakse, et ollakse selles üksi. Aga kui kohtud 50 naisega, siis kuuled, et need lood on nii universaalsed, mis sest, et oleme nii unikaalsed.

Naiselikkus on sinu loomingus väga oluline teema. Viimasel ajal on palju autoreid, kes tahavad väga täpselt määratleda, mis on naiselikkus ja kuidas naine peab käituma. Kuidas sina sellesse suhtud?

Ma ei lähe üldse selle narratiiviga kaasa, kuigi see duaalsus on maailmas olemas. Mul on olnud väga palju kliente, kes on just sellega hästi ummikusse sattunud, et kuskil siin raamatus või ettekandes või seal laagris defineeriti, et naiselikkus on midagi sellist. Ja kui nad ei sobitu sellesse, siis tekib lisakramp.

Ma vaatan seda pigem suures plaanis, et ei ole otseselt mehelikkus ja naiselikkus, vaid on kaks poolust, mis on meis kõigis olemas. Me võime öelda feminiinne, maskuliinne, meis kõigis on need olemas, aga see ongi enda tundmaõppimine, oma keskme eest hoolitsemine, ükskõik mis see kellegi jaoks on.

Maailm laperdab kogu aeg, tõmbab meid intriigidesse või tööverteksitesse või mujale. Me peame oskama enda eest hoolitseda või enda sees puhkamas käia ja kuidas seda teha, võib igaühel olla erinev. Aga tihtipeale unustavad inimesed selle üldse ära ja siis liiguvadki nad oma rollides äärmustesse. Siis läheb balanss paigast ära.

Võib öelda, feminiinne on rohkem voolav, lubav ja maskuliinsus on rohkem orienteeritud, tugev ja äkiline. Iseendaks olemine ongi kõige selle vahel mängimine ja kui näed, et liigud ühte äärmusesse, siis saad ennast tagasi kutsuda või märgata, mida sa vajad. Mingil ajal me vajamegi rohkem ühte kui teist. See on enda tundmaõppimine. Mul võib-olla ongi naiselikkuse kirjeldamine tekstides seotud intuitsiooni, usalduse, voolamise, lubamise, sulamisega. Ma ei saaks ju muust kirjutada. Ma olen selles elus naine.

Ka eneseareng, isiklik kasv on su luules tähtsad teemad olnud.

Minu meelest ei olegi siin varianti. Inglise keeles öeldakse: we all have a spirit. Kui keegi hakkab kuskil rääkima, et need on siin spirituaalsed tegelased ja need moe- või äriinimesed või mida tahes, siis paneb see mind kulmu kergitama. Meil kõigil on hing ja meil tuleb hoolitseda nii oma füüsilise keha eest, emotsionaalse keha eest kui ka hinge eest, toitumise eest, suhete eest. See kõik on tervik ja ma arvan, et mingi aja pärast me ei räägi enam sellest nii.

Vaimse tervise foon ei olnud aastaid tagasi peavoolumeedias nii foonil nagu praegu. Nüüd räägivad ka tippjuhid läbipõlemisest ja et on vaja hinge eest hoolitseda. Ma olen terve elu nagu ajast ees olnud. Väiksena käisin ka nende riietega, mis veel moes ei olnud, ja kui kahe aasta pärast hakkasid teised neid kandma, olid mul juba uued huvid. Praegu samamoodi, mina olen möödunud kümne aasta jooksul vaadanud sügavamalt endasse ja õppinud ennast tundma. Nüüd tunnen, et see peatükk on tehtud ja ma saan selle pagasiga minna edasi muudesse toimetamistesse ja võib-olla ei pea sellest enam nii palju rääkima. Siis kui õpid, tahad ju seda materjali läbi käia ja jagada.

Praegu näen, et väga paljud ärkavad ja saavad aru, et nad ei saa enda eest hoolitsemist kuskile edasi lükata. Niisugune huvitav aeg on, kus elada.

Loomingulised valdkonnad, millega sa tegeled, on väga erinevad, aga samas on kõik omavahel seotud. Kas on veel mingeid huvitavaid valdkondi, mida soovid tulevikus uurida?

Mul ei ole plaani, olengi kuulataja, et kui mingi lugu hakkab ennast jutustama, siis annab ta samal ajal ka märku, kuidas ta tahab jutustatud saada. Ma olen režiid õppinud, täiesti võimalik, et teen selles elus filmi või filme. Ma maalin. Armastan tantsu, koreograafiat. Mul ei olnud plaani ka seda projekti teha, see lihtsalt tuli ja ma aitasin ta elule.