LEINAV AJU ⟩ Psühholoog: aju ei suuda mõista nii abstraktset sündmust nagu surm

Foto: Shutterstock

Äsja eesti keeles ilmunud «Leinav aju» on Arizona ülikooli kliinilise psühholoogia ja psühhiaatria kaasprofessori Mary-Frances O’Connori värske, neuroteaduse uutel avastustel põhinev lähenemine leinale ja leinamisele. Raamatu teadustoimetaja on psühhiaater Juhan Kaldre.

Öeldakse, et armastatu surma korral kaotab inimene osakese iseendast. Vastab tõele: kallid inimesed on kodeeritud otse ajusse, sealsele virtuaalsele kaardile. Kiindumus salvestab end neuronitesse, kuid lähedase surma korral tekib suur segadus. Aju ei saa enam aru, kuhu inimene kadus, sest ajukaardil on ta endiselt alles. Selle vastuolu lahendamine ning uue reaalsusega kohanemine on ajule ränk töö.

Mary-Frances O’Connor, «Leinav aju». Foto: Raamat

«Leinav aju» otsib vastust küsimusele, mis toimub ajus siis, kui armas inimene meie elust kaob. Raamatu esimene osa keskendub leinale ja selle neuroloogilisele alusele. Miks aju ei saa aru, et lähedane ei tule enam tagasi? Mis toimub meie pisikestes neuronites? Milleks on ajul vaja kaardistada armsaid inimesi ja kuidas ta seda teeb? Kuidas tekib pikenenud leinahäire ja kas seda saab ravida?

Raamatu teine osa tegeleb leinamisega ning täisväärtusliku elu juurde naasmisega. Leinamise protsessis õpib aju toime tulema maailmas, kus puudub talle tähtis inimene.

Vananenud viieastmelise leinamudeli asemel on aluseks uus, aju-uuringutel tuginev leina duaalprotsessi mudel. Leinamine tähendab pendeldamist taastumise ja kaotuse vahel, kohanemist ja komistamist, püsti tõusmist ja edasi minemist. Tähtsad pole mitte üksnes mõtted ja tunded või nende esinemise järjekord, vaid leinaprotsess tervikuna, nii kaotusega tegelemine kui ka sellest taastumine.

Mary-Frances O’Connor on kliinilise psühholoogia ja psühhiaatria kaasprofessor Arizona ülikoolis ning juhatab seal leina, kaotuse ja sotsiaalse stressi laborit. Tema uuringud keskenduvad sellele, kuidas lein mõjutab nii aju kui keha ning oma tööga püüab ta aidata pikenenud leinahäire all kannatavaid inimesi.

Loe raamatust katkendit!

***

Lähedus

Lähedus moodustab ühe mõõtme samamoodi nagu ruum ja aeg. Täpselt samamoodi, nagu me kasutame aega ja ruumi ennustamaks, kuidas ja kus me näeme järgmine kord oma naist või meest, kasutame emotsionaalset lähedust ennustamaks, kas ta «on seal» meid ootamas. Läheduse mõõtme ühes otsas, kui me saabume elukaaslasega õhtul koju, võin olla kindel, et saan talle kaissu pugeda ja lasta tal end pärast kohutavat päeva lohutada. Teises otsas, kui meie suhe vangub, võin ma parimal juhul loota, et saan koos temaga diivanil istuda ja harjumuspäraselt telekat vaadata. Kui oleme hiljaaegu tülitsenud, võin temasse suhtuda jahedalt, isegi kulmu kortsutada, saates talle teadvustamata hoiatuse distantsi hoida.

Kuna lähedus on mõõdik, mille abil me jälgime, «kus» me oma suhtes armsa inimesega asume, on ajul selle inimese surma korral ja selle mõõtme kadumisel raske aru saada, mis juhtus. Aja ja ruumi puhul, kui lähedane pole kohal, usub aju lihtsalt seda, et ta on korraks ära läinud või tuleb hiljem. Aju jaoks on pole tõenäoline, et need mõõtmed enam ei kehti, et inimest pole enam siin ega praegu. Kui armas inimene on surnud, siis võime tunda, et teda pole enam lähedal, aga aju ei usu seda ainult sellepärast, et mõõde enam ei kehti, vaid arvab, et inimene on pahane või kaugeks jäänud. Temalt vastust kuulmata, isegi loogiliselt teades, et ta ei saagi seda anda, võib aju olla veendunud, et me ei pinguta selle inimeseni jõudmiseks piisavalt ega palu piisavalt tuliselt teda tagasi tulla.

Haihtumine

Läheduse vastand on partneri puudumise tunne. Puudumine paneb helisema emotsionaalsed häirekellad, tuues ilmsiks läheduse rahu ja heaolu, mida me taga igatseme. Ootamatu äraolek häirib isegi rohkem. Mõnda aega tagasi tekkis ühel mu sõbral romantiline kaugsuhe mehega, kes elas riigi teises otsas. Aastaid varem olid nad sõbrad, töötasid samas ettevõttes ja jäid meili teel suhtlema, kui naine ära kolis. Viimaks jäid mõlemad üksikuks ja nende vestlused muutusid intiimseks. Nad saatsid iga päev intensiivselt vastastikku sõnumeid. Siis lakkas mees ühel päeval ette hoiatamata talle vastamast. Ei ühtki e-kirja, sõnumit, seletust, ei mingit aimu, mis juhtus. Mees muutus ühe ööga intiimselt lähedasest nõutukstegevalt kaugeks. Suhte lõpetamine ootamatult ja selgitusteta, suhtlemise täielikult katkestades, on saanud kaasaegses tehnoloogilises maailmas isegi oma nime: haihtumine (ghosting).

Tundsin sõbra valule sügavalt kaasa, aga mind rabas tema intensiivne emotsionaalne reaktsioon. Mõistagi oli ta sügavalt haavatud ja neelas pisaraid, kui temaga sellest päevi hiljem rääkisime. Ta tundis mehe vastu metsikut raevu ja kirjutas talle mitu vihast e-kirja, milles osutas, et tahab vaid selgitust ja mehe tegu on uskumatult õel. Pole tarvis öeldagi, et ta veetis tunde mõeldes, mis küll võis juhtuda. Oli ta teinud midagi, mis meest solvas, kuigi ta ei suutnud välja mõelda, mis see võiks olla? Kas mees tundis end kaitsetuna, sest oli end tema ees emotsionaalselt avanud ja otsustas, et ei suuda naisega rohkem suhelda?

Muidugi kaalusime mingil hetkel võimalust, et juhtus kohutav õnnetus ja mees on surnud. Kuigi selgus, et nii see polnud, mõistsin midagi olulist. Kui armas inimene sureb, võime lisaks kurbusele tunda palju tugevaid emotsioone. Tunneme kahetsust, süüd või viha või midagi muud, mida võiks nimetada sotsiaalseteks emotsioonideks. Teadvustamata emotsionaalsel tasandil võime tunda, et nad on meie juurest «haihtunud» ja me võime läbi elada sama intensiivset, motiveerivat viha- või süütunnet. Kui armastatu elab, motiveerivad need emotsioonid meid suhet taastama – vabandama, viga parandama või talle ütlema, kui väga me endast väljas oleme, et oleks võimalik leppida. Ent erinevalt tülist pole surma puhul leppimiseks mingit võimalust.

Nägemine, kuidas sõber elab üle valusat lahkuminekut, tegi mulle selgeks ülitähtsa asja. Kui aju ei suuda mõista nii abstraktset sündmust nagu surm, ei suuda see mõista ka seda, kus lahkunu ajas ja ruumis asub ning miks teda pole siin, praegu ega lähedal. Aju vaatenurgast on haihtumine täpselt see, mis juhtub siis, kui kallis inimene sureb. Nii palju kui asi puudutab aju, ei ole inimene surnud. Ta on ilma igasuguse selgituseta lõpetanud kõnedele vastamise – lakanud suhtlemast. Kuidas võiks keegi, kes meid armastab, niimoodi teha? Ta on muutunud kaugeks või uskumatult õelaks, ja see tekitab raevu. Aju ei mõista, miks ta seda tegi; see ei mõista, et mõõtmed võivad lihtsalt kaduda. Kui aju ei tunne lähedust, tunneb see eemalolekut ja tahab olukorda parandada, aga mitte uskuma jääda, et inimene on igaveseks läinud. Selline (väär) uskumus põhjustab intensiivse emotsioonipuhangu.

Viha

Kurbust on leinamise ajal esinevatest tunnetest arvatavasti lihtsaim mõista. Meilt on midagi ära võetud ja pole raske arvata, et see tekitab kurbust. Kui väikelapselt võtta lelu või kui ema lapse juurest eemaldub, on täiesti loogiline, et näokene kisub krimpsu ja mudilane nutab, nagu süda tahaks lõhkeda. Kurbus on seletatav. Aga leinamise ajal tuntava viha tugevus on minu arvates märkimisväärne ja pisut segadusse ajav. Miks me oleme nii vihased? Kelle peale me vihased oleme? Mõnikord on viha suunatud surnud inimesele. Võime tunda viha suure hulga inimeste, kaasa arvatud arstide ja isegi jumala vastu. Sellist viha motiveerib miski muu kui sedasorti viha, mida tunneme surnud inimese suhtes. Kui väikelapselt võtta mänguasi, võib ta teie peale vihaselt karjuda. Ja tõesti, mõnikord annate te lelu tagasi, sest näete, kui väga selle äravõtmine teda endast välja viis. Aga mitte keegi ei saa tagasi anda inimest, kes on surnud.

Suutmata tajuda surnud lähedast ja mingil tasandil tundes, et ta ignoreerib meid, seab see kahtluse alla kõik, millesse usume. Nagu telefonikõnede ajal sõbraga, kelle juurest haihtus mees, käime pärast kellegi surma läbi lugematu hulga võimalikke stsenaariume. Kuidas võis see juhtuda? Kas me oleksime saanud seda takistada? Tegelikult kirjeldavad leinajad väga sageli lõputut rumineerimist. Oleksite-poleksite nõiaring võib mõjuda kurnavalt.

Leina ajal ei ole me kurvad või vihased lihtsalt reaktsioonina juhtunule, nagu see oleks siis, kui meilt võetakse ära omand. Mõnel puhul oleme kurvad või enda peale vihased, sest meil ei õnnestunud hoida armsat inimest läheduse mõõtmes. Selline läbikukkumine mõjub kõikvõimalikel viisidel ärritavalt. Ei pea olema loogiliselt mõistetav, et aju arvates inimene haihtus meie kõrvalt. Me teame, et on naeruväärne pidada inimese peale viha tema suremise pärast ning täiesti kasutu vihata iseend suutmatuse tõttu püsida kadunu kõrval, ent samal ajal oleme ikkagi maruvihased. Just nagu aju võib vahel arvata, et lahkunu on kusagil mujal ja me võime olla täis indu teda otsima minna, võib aju uskuda ka seda, et suhte lappimise abil oleks kuidagimoodi võimalik teda tagasi tuua.