«Milline elevus: kaks neljateistaastast, kes on salamisi armunud»

Foto: Shutterstock

Nina Lacour värskelt ilmunud romaan «Yerba Buena» rabab oma inimlikkuse ja südamlikkusega. See on ühteaegu hõrk ja kaasakiskuv, peadpööritav lugu kahest naisest, kes püüavad luua endale kodu või leida see hoopiski teises inimeses.

Kui Sara Foster kuueteistkümneaastaselt kodust jalga laseb, jääb temast maha tüdruk, kes ta kunagi oli, tüdruk, kes oli võimeline usaldama ja lähedust kogema. Aastaid hiljem on ta Los Angeleses hinnatud baaridaam, tuntud ühtviisi nii oma võrratute kokteilide kui ka endaga kaasas käiva salapära poolest.

Teises linna otsas oleks Emilie Dubois’ elu justkui seisma jäänud, ta ihaleb samasuguse ilu ja kogukonnatunde järele, nagu tema kreooli vanavanemad kunagi lõid, kuid ei suuda millelegi pühenduda. Ühel päeval aga asub ta eneselegi ootamatult tööle lillepoes, hakkab valmistama lilleseadeid Yerba Buena nimelisele restoranile ja tal tekib afäär restorani abielumehest omanikuga.

Sel hommikul, kui Emilie ja Sara esimest korda kohtuvad, tunnevad nad otsekohe teineteisega sidet. Kuid mõlema naise taak ja tehtud valikud rebivad nad teineteisest ikka ja jälle lahku. Kui Sara minevik ta üles leiab ja ta elu pea peale pöörab ning Emilie samal ajal enda elule viimaks mõtte leiab, peavad naised otsustama, kas nende armastus on tugevam kui minevikuvarjud.

Loe raamatust üht isutekitavat peatükki!

Nina Lacour, «Yerba Buena». Foto: Raamat

***

KEVADINE PÄRASTLÕUNA

Nad sõitsid koos mäest üles. Õues paistsid puud ja taevas ühte sulanduvat, pidurid krigisesid, nende vahelt puhus läbi tuuleiil. Iga teekurv surus nende paljad õlad teineteise vastu, kuni buss viimaks aeglustas ja seisma jäi.

Uksed läksid lahti ja nad astusid tänavale. Armstrong Drive’i tupiktänav lõppes sealsamas – parkimisplatsi, metsavahimaja ja metsa sissepääsu juures. Sara tõmbas seljakoti luku lahti ja võttis välja termose, keeras sellel korgi pealt ja lonksas. Kui Annie võttis termose tema käest, riivasid nende sõrmed üksteist, ning Sara vaatas, kuidas Annie oma suu metallääre vastu surus ja jõi.

See, kuidas õhk metsa sisenedes muutus, üllatas Sarat iga kord. Jahe, märg, värske muld ning isegi päikeselised päevad hämardusid ja mahenesid. «Kas me peaksime kaardi hankima?» küsis Annie, kuid Sara raputas pead. Ta tundis metsa hästi, ei eksinud kunagi ja leidis vaevata tagasitee.

Sara võttis Anniel käest kinni ja juhatas ta majakesest mööda. Neist tuiskas mööda rühm taevasse vahtivaid turiste. Mõnus oli end pisikesena tunda. Sellepärast oligi ema teda metsa viinud, kui ta oli veel väike tüdruk, ja sellepärast käis Sara seal ka pärast ema surma edasi.

Nad suundusid Sara lemmikrajale – see oli kõige järsem ja vaiksem – ning matkasid, kuni jõudsid hingetuna ranniksekvoiade okstega samale kõrgusele, taevale nii lähedale kui võimalik.

«Sinna?» küsis Annie. Sara vaatas Anniega samasse suunda rajalt kõrvale jääva puudesalu poole. Ta noogutas ja ta süda hakkas kiiremini lööma. Nad kõndisid metsamaastikul võimalikult ettevaatlikult noorte ranniksekvoiade ringini, mille keskel asus üks õõnsa tüvega puu.

Seal tõmbasid nad seljakottide lukud lahti, võtsid välja teki ja kampsunid ning laotasid need männiokastele. Metsas oli vaikne. Kõik teised olid neist kaugel eemal. «Kas ma nüüd tohin sind suudelda?» küsis Sara. «Veel mitte,» vastas Annie. Ta tõmbas T-särgi üle pea. Avas oma rinnahoidja kinnituse. «Nüüd?» Annie raputas pead.

«Sinu kord.» Seega võttis Sara ka enda särgi seljast ja Annie tormas teda suudlema enne, kui Sara oleks jõudnud uuesti küsida. Milline kergendus pärast tundidepikkust ootamist. Milline elevus: kaks neljateistaastast, kes on salamisi armunud. Sara vajus tekile ja Annie tema peale. Nad suudlesid teineteise kaela ja rangluid. Võtsid teineteise rinnad pihku. Naeratasid, punastasid, suudlesid jõulisemalt. Natukese aja pärast jäid nad puhkama, Annie pea Sara kaelaõnaruses.

«Vaata,» sosistas Annie ja Sara nägi, kuidas sõnajalgade vahelt ilmus erkkollane banaanitigu. See roomas Sara juurde ja ta võpatas teo kummalise külma libeduse peale, püüdes naeru tagasi hoida. Tigu roomas üle ta kahvatu kõhu ja seejärel üle Annie kõhu. See võttis terve igaviku. Nemad olid kolm metsaelanikku. Tüdrukud püsisid liikumatult. Tigu jättis nende nahale sillerdava limajälje.

Seejärel uhas Sarast üle lein: pisikesed rombid haiglakitlil. Flamingoroosa küünelakk, mida ta oli ettevaatlike pintslitõmmetega ema küüntele maalinud. Kollakaks tõmbunud silmad, lõhenenud valged huuled. Meditsiiniõdede murelikud näoilmed, Sara väikevenna jonnihood ja see, kuidas nende isa oli külaskäikude ajal seisnud palatinurgas, käed selja taga. Haiglas veedetud nädalatel tundus Sarale, nagu ta oleks hõljunud kuristiku kohal. Ning siis oli ta ema läinud ja Sara langes sügavikku.

«Kuule,» pomises Annie ja Sara oli äkitselt tagasi ranniksekvoiade salus, süda pekslemas. «Millest sa mõtled?» «Eriti millestki.» Tuul liigutas oksi nende peade kohal. «Räägi mulle midagi, mida ma veel ei tea,» ütles Annie. «Sinust endast.»

Annie hääl oli Sara kõrvale nii lähedal, tema pehme keha Sara naha vastu surutud. Mida võiks Sara öelda, et talle heameelt valmistada? Mitte midagi viimasest kahest aastast ega ka neile eelnenud kuudest. Ei midagi koolist, sest olgugi et mõnikord tundus, nagu oleksid nad äsja tuttavaks saanud, olid nad tegelikult pisikesest peale ühes klassis käinud. Ta peaks minema ajas rohkem tagasi ... ja siis talle meenus.

«Me mängisime perega vanasti üht mängu. Joonistamismängu. Istusime laua ümber ja keegi alustas joonistamist, tavaliselt isa. Ta joonistas tänava või rongi või mäe. Ja siis järgmine inimene lisas sellele midagi. Inimesi või auto või taeva. Viimane lõpetas joonistuse ja selleks ajaks oli kogu paber täis joonistatud. See meeldis mulle nii väga. Mulle meeldis oodata ja näha, mida teised joonistavad, ja mõelda, millega neid ise üllatada. Mõnikord kulutasime sellele tunde.» Sara lootis, et sellest piisab, tundis, kuidas Annie teda enda ligi tõmbab.

Selleks ajaks oli päike madalale langenud ja nad pidid hakkama tagasi minema – Annie oma kaksikvenna ja vanemate juurde, Sara oma väikevenna juurde, et tollel kõht täis sööta. Tõenäoliselt istus vend ratta seljas ja sõitis parajasti sõbra juurest koju. Võimalik, et isa on õhtul kodus. Võimalik, et ei ole. Nii või teisiti pidi Sara jõudma bussile enne, kui päike loojub logude metsaonnide, rustikaalsete puhkemajade ja laia mudase jõe taha. Appaloosa baari, juuksurisalongi Wishes & Secrets ning Lily isa valge torniga kiriku taha.

Aga enne oleme veel paar minutit siin, mõtles Sara. Veel üks suudlus. Veel üks lind kõrgel taevas. Veel üks tuuleiil, mis ta nahka jahutas. Kui lihtne oli unustada kõik muu, kui nemad kaks olid väikesed ja turvaliselt metsa rüpes.

California teises otsas torkas Emilie oma katoliku kooli aias mulda uue rohelise taime. Selle lehed tundusid tuttavad. Ta vaatas ringi ja – tõepoolest – neid kasvas seal veel, voogamas üle piirdeaia. «See on seesama taim, eks?» küsis Emilie ja proua Santos noogutas.

«Kui sa leiad aiast lageda koha, siis vaata, mis selle ümbruses juba kasvab. Suure tõenäosusega saad nende hulgast natuke midagi võtta.» Kool oli paar tundi tagasi läbi saanud. Nüüd olid sinna jäänud vaid nemad kolm – Emilie, tema sõber Pablo ja Pablo ema –, nad hoolitsesid kooli tänavast eraldava aialapi eest. Proua Santos oli end välja pakkunud, et aed nii ilusaks kui ka kasulikuks muuta. Ta istutas sinna enamasti ravimtaimi, mõned lilled.

«Mis selle nimi on?» küsis Emilie. Ta oli taimenimesid õppinud, aga see varjus kasvav taim oli tal kuidagi kahe silma vahele jäänud. «Yerba buena.» «Naljakas,» ütles Emilie. «Mu vanemate lemmikrestoran on sama nimega. Mäletad, Pablo? See, kus me Sunsetil käisime?» «See peen?» «Jep.»

Pablo viskas umbrohu, mille oli üles kitkunud, ämbrisse ja läks Sara kõrvale taime juurde. Ta murdis ühe varre ja kõlgutas seda Emilie nina ees. «Siin on sulle mündioks. Võid kogu oma raha hoopis mulle anda.» Kõik naersid, isegi proua Santos. «Nii et see siis ongi mingisugune münt?» küsis Emilie lehte sõrmede vahel hõõrudes. «Jah, see sobib hästi tee sisse,» vastas proua Santos. «Enamik neist taimedest sobib. Teeaeda on lihtne hooldada. Täpsemini taimeteeaeda. Väikesed taimed. Vähenõudlikud. Ma korjan sulle mõned. Saad katsetada, mis sulle meeldib.»

Raudürt. Rohemünt. Kummel. Salvei. Yerba buena. «See on lausa kimp,» ütles Emilie, kui proua Santos selle talle ulatas. «Kasuta need värskelt ära. Proovi mõnda, kui täna koduseid ülesandeid teed.»

Nad panid asjad kokku ja hakkasid jalutama oma kodudesse, mis asusid teine teisel pool teed, koolist kuue kvartali kaugusel. «Kuidas Colette’il läheb?» uuris proua Santos. «Normaalselt. Ta õpetab mulle kitarri. Katsu mu sõrmeotsi.» Proua Santos katsus Emilie rakke. «Sa oled harjutanud.» «Katsu,» üles Emilie Pablole, kui nad ülekäiguraja ääres ootasid. «Tohoh.»

Tuli fooris vahetus ja nad läksid üle tee ning Emilie mõtles sellele, kuidas Colette sättis ta sõrmi õigesse asendisse ja ütles, millal teist akordi võtta. Nemad kahekesi Colette’i voodis muusikat õppimas. Viimase kahe nädala jooksul aga oli Emilie harjutanud üksi oma toas, samal ajal kui õde oli üksi enda toas. Talle meenus paari õhtu tagune skandaal, kui Colette ta peale karjus ja ukse kinni virutas.

Nüüd olid nad peaaegu koju jõudnud. «Anna mulle teada, mida sa teest arvasid,» ütles proua Santos. «Ainult paar lehte ja kuum vesi peale. Mett võid ka panna, kui tahad.» Emilie lehvitas neile trepist üles minnes. «Homseni!» «Tule pärast läbi ja anna mulle matemaatika kodutöö vastused,» hüüdis Pablo ja proua Santos teeskles, et tõreleb pojaga, ning Emilie keeras välisukse lukust lahti ja läks tuppa.

Kedagi polnud kodus, nii et ta lõikas endale mõne viilu juustu, mida õuna kõrvale süüa, ja läks taldrikuga välja verandale. Vaid paar kuud tagasi olid ta isa Bas ja isa kaks nõbu vana veranda ära lammutanud ning kutsunud Emilie ja Colette’i appi uut ehitama.

«Peretraditsioon,» oli Bas öelnud. «Meie aitasime oma isadel maju ja verandasid ja kõiksugu asju ehitada.» «Ja New Orleansis,» ütles vanem nõbu Rudy, kes oli ainsana sündinud enne, kui nende pered Los Angelesse kolisid, «aitasid meie isad oma isasid.»

Colette pööritas silmi. Ta oli just keskkooli lõpetanud, kuigi läbi häda, ja tema teise poolaasta tulemused olid nii nigelad, et kolledž, kuhu ta oli plaaninud minna, otsustas teda siiski mitte vastu võtta. «Sõbrad ootavad mind rannas,» ütles Colette. Kuid Emilie arvates oli see põnev. Puiduhunnikud ja nõod, keda nad peaaegu kunagi ei näinud, hoolimata sellest, et nad elasid naaberlinnades.

«No kuule, õeke,» ütles Emilie. «See on ju lõbus.» Colette nõjatus maja vastu. Kolm aastat vanemana ja kaks tolli pikemana tundus õde Emiliele lausa ebamaine. Ta juuksed olid pikemad kui Emiliel, ta teksašortsid olid lühemad ning ta kallutas pea küljele ja lasi neil kõigil enda järel oodata. Seejärel kehitas Colette õlgu ja ütles: «Miks ka mitte.»

Colette aitas umbes tund aega, enne kui teatas, et peab minema. Aga Emilie veetis sugulastega õues terve päeva, kuulas nende lugusid, naeratas nende naljade peale, isegi kui neist aru ei saanud, ja lõi naelu, kuhu kästi. Nad õpetasid teda lihvimismasinat kasutama ning Emilie pani maski ja prillid ette ning lihvis käsipuid, kuni need siledaks said.

Nüüd naaldus ta käsipuule, silmitsedes paljast maalapikest, kus oli kasvanud roosipõõsas, mis ära suri, ja kuhu midagi asemele ei istutatud. Ehk saaks ta sinna pundi lavendlit kasvama panna. Või rajada omaenda teeaiakese. Emilie märkas liugukse taga liikumist – keegi oli ilmselt koju jõudnud. Ta vanemad ei käinud tööl kindlatel kellaaegadel. Bas oli ettevõtja ja Lauren advokaat. Nad tulid ja läksid, nagu juhtus, ning lubasid lastel sama teha.

Tee, mõtles Emilie, mitte lavendel. Ta palub proua Santoselt abi. Ja siis äkitselt kuulis ta toast mingit trampimist, trepist alla jooksvate saabaste häält, Basi abikarjet. «Helista kiirabisse! Su õde ...» Emilie krahmas telefoni ja valis numbri, järgnes isale ülakorrusele, kuni see kutsus ja operaator küsis, mis lahti on, aga Bas seisis vannitoaukse peal ees.

«Ära vaata, kullake. Palu neil otsekohe kiirabi saata. Ära vaata, Em, oota neid uksel.» Niisiis läks Emilie tagasi alumisele korrusele ning kiirabiauto saabus vaikselt, ilma sireenita, ja parkis maja ette. Kaks parameedikut tormasid majja ja Emilie osutas trepi poole ning seejärel jõudis ka Lauren koju ja Emilie ei saanud midagi teha, kui parameedikud ta teadvuseta, kuid elus õe uksest välja kiirabiautosse transportisid, Bas neil kannul.

Lauren võttis autovõtmed. «Ma sõidan nende järel haiglasse,» ütles ema Emiliele. «Ma tulen ka.» «Ei-ei, jää sina siia.» Lauren võttis Emilie näo oma pihkude vahele. «Mu korralik tütreke, mu tubli tüdruk. Jää sina siia, kuni me ära oleme.» Emilie vaatas aknast, kuidas kiirabi minema sõitis ja tema ema neil sabas, ning kummalisel kombel ei pannud keegi neid tähele. Paar minutit hiljem süttisid teisel pool tänavat Santoste majas tuled. Emilie oleks võinud minna üle tee, rääkida naabritele kõik ära ja süüa nendega koos õhtust. Aga ta ei teinud seda. Ta jäi üksinda koju ja õhtust sai öö. Ta põrnitses oma koduseid ülesandeid, unustas süüa. Koolihoovist korjatud taimed närtsisid köögilaual. Emilie läks voodisse ja püüdis liikumatult lebada. Ta kavatses nii jäädagi, kuni see kõik mööda läheb.