«Sedasorti valu, mida tema tundis, leiab kiiresti leevendust, kui seda oma kehaga pakkuda»

Raamatuportaal
Copy
Foto: Shutterstock

Nino Haratischwili panoraamne romaan «Kaheksas elu. (Brilkale)» on mastaapne perekonnasaaga, mis kulgeb läbi terve 20. sajandi, nn punase sajandi, mis «kõiki pettis ja alt vedas, kõiki neid, kes lootsid». Loe raamatust katkendit!

PROLOOG ehk UNUSTUSE PARTITUUR 2006

Tegelikult on sel lool mitu algust. Üheainsa kasuks on mul raske otsustada. Sest need kõik moodustavad selle õige alguse.

Lugu võiks alustada ühes Berliini vanas korterelamus – üpris lihtsakoeliselt ja kahe voodis alasti lebava kehaga. Kahekümne seitsme aastase mehega, ühe meeletult andeka muusikuga, kes on parasjagu loovutamas oma annet tujudele, vaigistamatule lähedusvajadusele ja alkoholile. Kuid lugu võib alustada ka kaheteistaastase tüdrukuga, kes otsustab maailmale, milles ta elab, ei! öelda ning endale ja oma loole teist algust otsida.

Või peaks minema hoopis kaugele juurte juurde tagasi ja alustama sealt.

Või alustaks lugu ühekorraga kõigist kolmest algusest.

Nino Haratischwili, «Kaheksas elu. (Brilkale)».
Nino Haratischwili, «Kaheksas elu. (Brilkale)». Foto: Raamat

Samal ajal kui Aman Baron, keda enamasti Paruniks või siis ka lihtsalt Baroniks kutsuti, mulle tunnistas, et ta mind südantlõhestavalt raskelt, talumatult kergelt, karjuvalt valjusti ja sõnatult armastab – kuigi see armastus oli kergelt haiglane, jõuetu, illusioonideta ja pingutatult karm –, lahkus minu kaheteistaastane õetütar Brilka Amsterdami hotellist ja suundus rongijaama. Kaasas oli tal vaid väike spordikott, sularaha polnud peaaegu üldse ning käes hoidis ta tuunikalavõileiba. Ta tahtis Viini sõita ja ostis endale nädalalõpu sooduspileti, mis kehtis vaid kohalikes rongides. Hotelli vastuvõtulauda oli ta jätnud käsitsi kirjutatud sedeli, millel seisis, et ta ei kavatsegi tantsutrupiga kodumaale naasta ja teda pole mõtet otsima tulla.

Täpselt sel hetkel läitsin mina sigareti ja mind tabas köhahoog – osalt ehmatas mind kuuldu, osalt jäi mul lihtsalt sigaretisuits kurku kinni. Aman, keda mina kunagi Paruniks ei hüüdnud, tuli otsemaid minu juurde, tagus mulle nii kõvasti vastu selga, et mul jäi hing kinni, ja vaatas mulle jahmunult otsa. Kuigi ta oli minust vaid neli aastat noorem, tundsin end aastakümneid vanemana; pealegi pidi minust samas vaimus jätkates saama traagiline tegelane. Mitte et keegi seda märganud oleks, sest nüüdseks oli minust saanud ka meisterlik silmamoondaja.

Nägin tema näos pettumust – säärast reaktsiooni polnud ta oma avaldusele oodanud. Eriti pärast seda, kui ta oli teinud mulle ettepaneku minna koos kahe nädala pärast algavale turneele.

Väljas hakkas vaikselt vihma sabistama, oli juunikuu sume õhtu õhuliste pilvedega, mis väikeste vatitupsudena üle taevalaotuse sõudsid.

Kui mu köhahoog taandus ja Brilka end oma odüsseia esimeses rongis sisse oli seadnud, tõmbasin rõduukse lahti ja heitsin diivanile pikali. Tundsin, et olen lämbumas.

Elasin võõral maal, sidemed enamiku inimestega, keda kunagi armastasin ja kes mulle varem midagi tähendasid, olin ma katkestanud ja võtnud vastu külalisprofessori koha, mis tagas mulle küll eksistentsi, aga minu endaga polnud sel mingit pistmist.

Tol õhtul, kui see mees mulle ütles, et tahab minuga normaalset elu alustada, asus Brilka, mu surnud õe tütar ja ainus õelaps, teele Viini poole, kohta, mille ta endale kodumaaks, oma isiklikuks utoopiaks oli valinud, ja seda kõike pelgalt soli­daarsuse tõttu ühe surnud naisega. Selle surnud naise, minu vanatädi ja seega Brilka vaartädi, oli ta oma kujutelmas kangelannaks teinud. Ta kavatses Viinis oma vaartädi laulude õigused kätte võidelda.

Selle kummituse jälgi ajades lootis ta leida lunastust ja vastuseid oma sisimas haigutava tühimiku kohta. Aga seda kõike ma toona veel ei aimanud.

Pärast seda, kui ma diivanile istunud, näo kätesse peitnud, silmi hõõrunud ja Amani pilku nii pikalt kui võimalik vältinud olin, teadsin ma, et pean jälle pisaraid valama, aga mitte praegu, mitte just sel hetkel, kui Brilka rongiaknast vana, uut Euroopat mööda tuhisemas nägi ja esimest korda pärast ükskõiksuse mandrile jõudmist naeratas. Ma ei tea, mida ta nende tillukeste sildadega linnast lahkudes nägi, mis teda naeratama pani, aga see polegi enam tähtis. Peaasi, et ta naeratas.

Sel hetkel tundsin, et pean nutma. Et seda mitte teha, pöörasin ringi, läksin magamistuppa ja heitsin seal pikali. Ma ei pidanud Amani kaua ootama, sedasorti valu, mida tema tundis, leiab kiiresti leevendust, kui seda oma kehaga pakkuda – eriti kui patsient on kahekümne seitsme aastane.

Suudlesin end nõiutud unest virgeks.

Ja kui Aman oma pea mu kõhule pani, lahkus mu kaheteistaastane õetütar Hollandist ning ületas purgiõlle ja üksinduse järele haisvas vagunis Saksamaa piiri, samal ajal kui mitusada kilomeetrit eemal tema pahaaimamatu tädi ühele kahekümne seitsme aastasele varjule armastust teeskles. Ta sõitis läbi Saksamaa ja lootis lõpuks ometi edasi jõuda.

Kui Aman oli uinunud, tõusin püsti, läksin vannituppa, istusin vanniservale ja puhkesin nutma. Sajandivanuste pisaratega leinasin ma armastuse teesklemist, igatsust usu järele sõnadesse, mis minu elu kunagi nii tugevasti olid mõjutanud.

Läksin kööki, suitsetasin sigaretti ja vahtisin aknast välja. Vihm oli lakanud ja millegipärast adusin ma, et midagi toimub, mingisugustele sündmustele on antud esmatõuge, millelegi väljaspool seda kõrgete lagedega hüljatud raamatuid täis korterit, kus oli nii palju lampe, mida ma innukalt kogusin, et need asendaksid taevast ja tekitaksid loomuliku valguse illusiooni. Valguse minu isiklikku tunnelisse. Aga alles oli vaid tunnel – lambid olid pakkunud kõigest üürikest lohutust.

Võib-olla peaksin veel mainima, et Brilka oli väga pikka kasvu tüdruk, peaaegu kaks pead pikem kui mina, mida küll minu pikkuse juures polegi nii raske saavutada, tal oli poisipea ja John Lennoni prillid, jalas vanad teksapüksid ja seljas ruuduline flanellsärk, silmad täiuslikult ümmargused ja pruunid nagu kakaooad, mis ikka tähtede poole kiikasid, ja kõrge laup, mille taga peitsid end lugematud mured. Ta oli äsja põgenenud tantsutrupist, kellega ta külalisetteasteks Amsterdami oli sõitnud; Brilka tantsis meestepartiid, sest oli meie kodumaa folkloorsete ja õrnade naistetantsude jaoks pisut liiga rohmakas, liiga pikk ja liiga morn. Pärast pikka anumist lubati tal lõpuks meesterõivais pööraseid koreograafiaid tantsida – tema pikk pats oli eelmisel aastal selle ohvriks langenud.

Ta tohtis teha põlvedelt üles hüppeid ja mõõgavõitlust, mis olid tal nagunii alati paremini õnnestunud kui sujuvad ja unistavad naisteliigutused. Ta muudkui tantsis ja tantsis, nii suure heameelega, ja kui talle siis Hollandi publiku jaoks ka veel soolo anti, sest ta oli nii osav, palju parem kui noormehed, kes tema üle esialgu naernud olid, jättis ta trupi maha ja asus otsima vastuseid, mida tants talle pakkuda ei saanud.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles