/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2023/05/24/15343552t1h0a06.jpg)
Taani krimikuninga Jussi Adler-Olseni Q-osakonna krimisarja 9. raamat «Naatriumkloriid» jahib sarimõrvarit koroonapiirangute ajal.
Ilmus uus põnevik Taani krimikuningalt, kes veetis osa lapsepõlvest vaimuhaiglates «isa töö juures»
Kui südantlõhestav enesetapp toob päevavalgele vana, peaaegu unustuse hõlma vajunud juhtumi, paljastub kummaline laitmatult ajastatud surmajuhtumite jada, mida on seni peetud õnnetusteks või enesetappudeks.
Jussi Adler-Olseni, «Naatriumkloriid».
Raamat
Seistes silmitsi oma seni kõige raskema juhtumiga, mille uurimist takistavad COVID-19 piirangud ja isiklikud probleemid, tuleb Q-osakonnal leida süüdlane enne järgmise mõrva sooritamist, sest mõrvar ei ole oma tööd veel kaugeltki lõpetanud.
Samal ajal langeb süüdistuse vari Carl Mørckile seoses ühe varasema juhtumiga ja ta peab istuma ülekuulamisruumis teisele poole lauda.
Krimikirjanikuks sündinud
Jussi Adler-Olsen (s 1950) on Taani menukaim krimiautor. Taani krimikuningaks tituleeritud Jussi kuulsa Q-osakonna sarja raamatuid on müüdud maailmas kokku üle 27 miljonit eksemplari, tõlkeõigused on müüdud 42 keelde. Eriti menukad on raamatud lisaks Taanile ka Saksamaal, Hollandis ja Norras, kus iga uus raamat vallutab edetabelid nädalateks. Raamatute põhjal on valminud praeguseks viis filmi, mis on olnud Taani kõige vaadatavamad filmid ning tuntud ka Eesti televaatajatele.
Kuna tema isa oli psühhiaater ja seksuoloog, veetis Jussi suure osa oma lapsepõlvest vaimuhaiglates «isa töö juures». Ta on pidanud seda kasulikuks inspiratsiooniallikaks. Ta mängib kitarri ning on töötanud nii filmioperaatori kui ka kirjastajana.
Kirjanikuga saab kohtuda festivalil HeadRead 27. mail kell 18 Kirjanike Maja musta laega saalis, kus temaga vestleb Krõõt Kaljusto-Munck. Vaata lähemalt siit!
Loe raamatust üht põnevat katkendit!
***
Esmaspäev, 30. november 2020
MARCUS
«See küll kena vaatepilt ei ole,» mõtles mõrvaosakonna ülem Marcus Jacobsen, kui ta leidis oma koljatist asekomissari maailmale kadununa kirjutuslaua taga lösutamas, silmad kinni, suu lahti.
Ta müksas ettevaatlikult laual olevaid jalgu.
«Ma loodan, et ma sind millegi olulise juures ei sega, Carl,» ütles ta kõvera muigega.
Uimane mees oli irooniale reageerimiseks liiga osavõtmatu.
«Oeh, küsimus on definitsioonis, Marcus,» haigutas ta. «Ma pidin lihtsalt kontrollima, kas vahemaa laua serva ja minu jalgade vahel oli ikka täiuslik.»
Marcus noogutas. Politsei peamaja keldri remont oli Q-osakonna kolleegidele mõjunud rängalt ja ausalt öeldes ei olnud ta sugugi rõõmus selle üle, et riigi kõige anarhistlikum osakond oli talle nii lähedale kolinud uuel aadressil Teglholmenil Sydhavnis, kus Kopenhaageni politsei uurimisjaoskond nüüd paiknes. Sest Carl Mørcki sünge lõust ja Rose Knudseni pidev õiendamine võisid igaühele otsa peale teha. Mõnikord oleks ta tahtnud, et Carl ja Co. tagasi politsei peamaja keldrisügavusse koliksid, aga seda ei juhtunud ja seda Marcus ka teadis. Aga just sellel kohutaval koroona-aastal oleks kõigile paremini mõjunud, kui Q-osakond oleks jäänud vana politseihoone keldrisse.
«Vaata õige siia, Carl.» Ta tegi lahti ühe toimiku ja osutas ajalehest välja rebitud surmakuulutusele. «Kas see ütleb sulle midagi?»
Carl hõõrus silmi ja luges.
Maja Petersen, 11. november 1960 – 11. november 2020.
Sügava kurbusega
perekond.
Ta tõstis pilgu. «Nojah, naine suri oma kuuekümnendal sünnipäeval, muidu ei midagi erilist. Mis sellega on?»
Marcus vaatas talle tõsiselt otsa. «Seda võin ma sulle öelda. Minu jaoks toob see eredalt meelde esimese korra, mil me sinuga kohtusime.»
«Noh, pagan, see on küll kole seos. Esimest korda, ütled? Millal see siis oli?»
«Jaanuaris 1988. Sina olid Store Kongensgade politseijaoskonnas politseiassistent. Mina olin mõrvaosakonnas asekomissar.»
Carl tõmbas jalad maha ja sättis ennast toolil sirgemaks. «Miks sul see küll meeles on? Sa ei tundnudki mind 1988.»
«Mul on see meeles sellepärast, et sina ja sinu kolleeg jõudsite esimesena põleva autotöökoja juurde, mis oli just õhku lennanud, ja ma mäletan, kuidas sa hoolitsesid pooleldi teadvusetu naise eest, kelle laps plahvatuses surma sai.»
Marcuse parim uurija vaatas hetke tühjal pilgul enda ette. Seejärel võttis ta ajalehekuulutuse kätte ja silmitses seda. Kas tema silmad läikisid? Seda oli raske uskuda.
«Maja Petersen,» ütles ta aeglaselt. «Kas see on SEESAMA Maja Petersen?»
Marcus noogutas. «Jah, seesama. Kaks nädalat tagasi kutsuti mind Terje Plougiga naise korterisse ja ta oli juba paar päeva koridoris rippunud. Ei olnud vaja pikalt uurida, et kindlaks teha, et ta oli endalt ise elu võtnud. Tema all põrandal lebas väikese poisi foto, mida ta oli ilmselt surmahetkeni peos hoidnud.» Mees raputas pead. «Elutoas oli kergelt hallitama läinud tort, täiesti puutumata. Ja sellel oli peene helesinise glasuuriga ilusas kirjas kaks nime: «Maja 60 aastat. Max 3 aastat.» Ja ebatavaliseks võib pidada seda, et lippude ja küünalde asemel oli tort kaunistatud kahe ristiga. Üks kummagi nime ees.»
«Hüva.» Carl pani kuulutuse käest ja nõjatus raskelt tahapoole. «Seda on kahju kuulda. Sa ütlesid, et see oli enesetapp, ja selles oled sa kindel?»
«Jah, olen küll. Ta maeti üleeile, ma käisin matusel. Ja peale pastori, siinkõneleja ja vanema proua oli kabel täiesti tühi, nii et kurvemaks ei saanudki enam minna. Ma rääkisin hiljem selle prouaga ja ta oli surnu nõbu. Tuli välja, et tema oligi surmakuulutusele «perekond» alla kirjutanud.»
Carl vaatas teda mõtlikult. «Ja tookord olid sa samuti plahvatuskohas, ütled sa. Seda ma küll ei mäleta. Ma mäletan lund ja jäist külmust ja palju muud, aga sind mitte.»
Marcus kehitas õlgu. Sellest oli üle kolmekümne aasta möödas, kuidas ta saigi?
«Tuli oli äärmiselt võimas, ja tulekahjueksperdid ei suutnud täpselt tõestada, millest tulekahju ja plahvatused alguse olid saanud,» ütles Marcus. «Aga selgus, et töökojal oli ka autoriseerimata lakkimiskoda, nii et hoones oli rikkalikult plahvatusohtlikke vedelikke ja kindlasti rohkem kui tarvis, et asi käest läheks. Ja tõesti, ma saabusin sündmuskohale veidi peale õnnetust, ja seda täiesti juhuslikult, sest ma olin ühe juhtumi tõttu sellest ainult paari tänava kaugusel.»
Carl noogutas endamisi. «Ma mäletan hästi, et väike poiss oli surnud, seda oli kohe näha. Tema habras keha oli risti äärekivil, pea lumme surutud, sellisest vaatepildist nii kergesti ei pääse. Ma pidin tema ema kõvasti enda vastu suruma, et ta poisile lähemale ei läheks ega näeks, kui kohutavas seisukorras tema laps oli.»
Ta tõstis pilgu Marcuse poole. «Miks sa Maja Peterseni matustel käisid, Marcus?»
«Miks?» Mees ohkas. «Ma ei ole sellest loost kuidagi lahti suutnud lasta. Juba tookord tundus mulle pikemata selge olevat, et miski oli selle juures mäda.» Ta toksis laual olevat toimikut. «Nüüd on mul olnud paar päeva aega, et see uuesti läbi lugeda ja selle üle järele mõelda.»
«Ja mida sa avastasid? Et plahvatus ei olnudki õnnetus?»
«Seda ei ole ma tegelikult kunagi arvanud, aga tehniliste andmete teisel leheküljel avastasin ma lause, mida ma tookord ei märganud, ja selleks ei olnud üle kolmekümne aasta tagasi ka mingit erilist põhjust.»
Ta võttis paberi kaustast välja ja lükkas selle Carli poole.
«Ma olen lause markeriga ära märkinud.»
Carl Mørck toetas käsivarred kontoritooli käetoele ja kummardus ettepoole. Ta luges kollaseks tehtud lauset paar korda, enne kui vaatas Marcusele otsa pilguga, mis tema silmad tumedamaks muutis.
«Sool?!» ütles ta ja kordas seda paar korda.
Marcus noogutas. «Ma näen, et sul on sama tunne.»
«See soola asi, jah, aga millal see oli? Aita mind nüüd veidi.»
«Ma ei tea täpselt, mis juhtum see oli, aga kuskil oli sul veel soola. Oled sa minuga nõus?»
«Jah, nii see vist oli.»
Ilmselt mõtles mees, nii et ajud ragisesid, aga asjata.
«Võib-olla mäletavad seda Rose või Assad,» ütles Carl lõpuks.
Marcus raputas pead. «Ma ei usu seda, see oli vist enne nende aega. Aga võib-olla on Hardyl see meeles.»
«Hardy on jälle Šveitsis ravil, Marcus.»
«Ma tean, aga kas sa oled kuulnud ühest küllaltki nutikast leiutisest mille nimi on telefon, Carl?»
«Ja-jah, küll ma helistan talle.» Ta kortsutas kulmu. «Sul on olnud aega selle üle järele mõelda, Marcus, kergita natuke katet sellelt, mida sa tookord Sydhavnis nägid.»
Mees noogutas. See pakkus talle peaaegu kergendust.
Marcus rääkis, et kui kostis teine kärgatus, lendasid kõik aknad sellel korteril, mida nad töökoja naabruses parajasti läbi otsisid, sellise jõuga sisse, et klaasikillud puurisid sügavale puitu ja mööblisse. Tänu Jumalale oli Marcus oma kolleegidega magamistoas, mille aknad vaatasid õue poole, nii et nendega ei juhtunud midagi, aga korterielanik, hädine narkar, kes peitis enda juures paari Vesterbro kõige vastikuma tüübi relvi, murdus täielikult ja soigus sellest korrast, kui ta oli laps ja Valby gaasitehas õhku lendas.
Marcus läks kikivarvul köögi katkisest aknast õhkava Siberi külma suunas ja nägi kohe süsimusti suitsupilvi ja leeke, mis kerkisid paari tänava kaugusel vähemalt kahekümne viie meetri kõrgusele üle majakatuste.
Kaks minutit hiljem keerasid Marcus ja tema politseiassistent juba tänavale, kus üks patrullauto põiki värava ees seisis, vilkurid põlemas. Paari meetri kaugusel õuel istus noor kolleeg ja surus üht naist enda vastu. Valitses kaos, põlevad hooneosad ja asfalt eritasid taeva poole musta suitsu. Väike laps Marcusest vasakul oli ilma igasuguse kahtluseta kohapeal surma saanud, sest väheldane keha lamas täiesti liikumatult, nägu lumme vajutatud.
Nüüd kerkisid hoone keskelt vähemalt neljakümne meetri kõrgused leegid, ja kuumus hakkas neid maha murdma. Citroën Dyane’i vrakk lebas, põhi ülespoole, telliskivitükid ja autoosad vedelesid sulavees, mis laienes kiiresti kogu alale, ja paar autot, mis olid seisnud müügiks hoovi vasakpoolse müüri ääres, olid pressitud kokku nagu mahakantud sõidukid metalli kokkuostus.
Ees seisis kaubaauto, mis oli kivide all lömastatud, ja selle tagant paistis paar paljaid söestunud jalgu, mis oli hetkel ainus märk sellest, et hoones oli elu olnud.
Tuletõrjujatel läks tule kustutamiseks mitu tundi, aga Marcus jäi paigale ja kuulas kolleegide ja tulekahjutehnikute tähelepanekuid.
Enne keskööd olid nad leidnud hoone sügavusest veel neli surnukeha, mis olid nii söestunud, et isegi nende sugu ei olnud võimalik määrata. Ja ehkki kõigi nelja koljud olid üsna ühtemoodi viga saanud, ei olnud kohapeal võimalik tuvastada, kas selle põhjuseks oli olnud meeletu plahvatus, mille tagajärjel oli töökojast tonnide kaupa metallitükke laskekehadena välja lennanud.
Vaatamata suurele tõenäosusele, et tegemist oli õnnetusega, otsis Marcus järgnevatel päevadel rutiinselt kõiksugu motiive sellele, kui tegemist oleks olnud süütamisega. Kõik kindlustuspettuse motiivid tuli kõrvale heita, sest vaatamata ettekirjutustele ei olnud töökojal üldse kindlustust, ja pealegi hukkus töökoja omanik samas õnnetuses, nii et mis oleks temal süütamise puhul võita olnud? Kuritegelike rühmituste kaela ei saanud seda ka ajada, sest ühelgi hukkunutest, kes hiljem tuvastati mehaanikutena, ei olnud kriminaalset tausta.
Omaniku šokeeritud lese toel vaatas Marcus läbi vähesed andmed töökoja ajaloo kohta.
«Kas teie mees või perekond oli kellegagi vaenujalal?» küsis ta. «Kas oli tagasi maksmata laene? Tülitsemisi? Kas konkurendid olid neid ähvardanud?»
Aga naine raputas iga küsimuse peale pead. Ta ei saanud millestki aru. Tema mees oli tubli töömees, ütles ta. Paberimajandust ta ei jaganud, aga kas töömeeste puhul ei olnud see alati nii?
Marcus pidi möönma, et nii see igatahes selle väikese ettevõttega tundus olevat, seal ei olnud ei audiitorit ega raamatupidajat. Ja kõik, mis puudutas kirjavahetust, kliendikartoteeke või aruandlust, oli tuhaks põlenud, kui neil midagi sellist üldse olnud oligi.
Naine teadis küll, et kui maksuametile pabereid tulnuks hakata esitama, pidanuks sellega palju vaeva nägema, aga töökoda oli ju eksisteerinud ainult paar kuud – nii et ehk said nad ka selle tehtud.
Kui krunt mõne nädala pärast ära koristati, ei oldud ikka veel kaugemale jõutud. Ainus ilmne pisiasi, mille üks tähelepanelik tehnik raportisse oli märkinud, paistis silma muu taustal, aga seda oli Marcus tähele pannud alles nüüd, nii palju aastaid pärast toimiku esmakordset lugemist.
Seal oli kirjas:
«Paar meetrit väravast väljaspool, kohe tara juures, oli üheksa sentimeetri kõrgune soolahunnik.»
Ja seejärel väike lisa, mis oleks pidanud tekitama järelemõtlemist ja hämmastust:
«Ja see oli söögisool, mitte maanteesool,» seisis seal.