/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2023/05/27/15348913t1h7548.jpg)
Nino Haratischwili panoraamne romaan «Kaheksas elu. (Brilkale)» on mastaapne perekonnasaaga, mis kulgeb läbi terve 20. sajandi, nn punase sajandi, mis «kõiki pettis ja alt vedas, kõiki neid, kes lootsid». Loe raamatust katkendit!
«Kuidas saab üks üheteistaastane tüdruk lihtsalt hotellist kaduda, eriti kui ta...»
Järgmisel õhtul helistas mulle ema, kes ähvardas iga kord surra, kui ma juba varsti ei naase kodumaale, kust ma aastaid tagasi põgenenud olin. Ta teatas mulle värisevi hääli, et «laps» on kaduma läinud. Mul läks veidi aega, enne kui ma aru sain, millisest lapsest jutt käib ja kuidas see kõik minuga seotud on.
«Nii, alusta algusest, kus ta täpselt oli?»
«Amsterdamis, pagan küll, mis sinuga lahti on? Kas sa üldse kuulad mind? Ta lasi eile jalga ja jättis kirja. Trupijuht helistas mulle. Kõik on otsingute jooksul pea peale pööratud ja...»
/nginx/o/2023/05/19/15331380t1h7409.jpg)
«Oot-oot-oot. Kuidas saab üks üheteistaastane tüdruk lihtsalt hotellist kaduda, eriti kui ta...»
«Ta on kaksteist. Ta sai novembris kaksteist. Sa muidugi unustasid ära. Mõni ime.»
Tõmbasin sigaretist sügava mahvi ja valmistusin eelseisvaks hukatuseks. Sest vähemalt ema hääle järgi otsustades ei saanud ma end juhtunust nii kärmelt lahti rebida ja kaduda – see oli mu viimaste eluaastate lemmiktegevusi. Turvistasin end kohustuslike etteheidete tarbeks, mille peamine eesmärk oli mulle selgeks teha, kui halb tütar ja läbikukkunud inimene ma olen. Asjad, mida ma ka ilma ema abita liigagi hästi teadsin.
«Hüva, ta sai kaksteist, selle unustasin tõesti ära, aga see meid praegu ei aita. Kas politseiga on ühendust võetud?»
«Muidugi, mis sa siis arvasid? Teda otsitakse taga.»
«Küllap nad ta siis ka leiavad. Ta on väike, ärahellitatud tüdruk turistiviisaga, ma eeldan, ja ta...»
«Kas sinus on veel kübekestki inimlikkust järel?»
«Palun vabandust. Ma mõtlen valjusti.»
«Kui need su mõtted on, siis on asi veelgi hullem.»
«Ema!»
«Nad hoiavad mind kursis. Hiljemalt tunni aja jooksul, ütlesid nad, ja ma palvetan, et nad ta üles leiaksid, kiiresti. Ja siis tahan ma, et sa sinna sõidaksid, kus iganes ta ka poleks, väga kaugele ta jõuda ei saanud, ja ma tahan, et sa ta koju tooksid.»
«Ma...»
«Ta on su õetütar. Ja sina sõidad talle järele. Luba mulle!»
«Aga...»
«Tee seda!»
«Oh jumal. Eks ma teen.»
«Ja ära sa jumala nime suhu võta.»
«Kas ma ei tohi enam «oh jumal» ka öelda?»
«Sa viid ta enda juurde. Ja siis paned ta lennukile.»
Samal ööl leiti ta ühest Austria linnakesest Viini vahetus läheduses. Kus ta oli tahtnud ümber istuda, kui Austria politsei ta kinni võttis ja vahistas. Ema äratas mu üles ja teatas, et pean jalamaid Mödlingisse sõitma.
:format(webp)/nginx/o/2023/05/19/15331375t1h7011.jpg)
«Kuhu?»
«Linna nimi on Mödling. Kirjuta see endale üles.»
«Küll jääb meelde.»
«Sa ei tea ju isegi, mis päev täna on.»
«Küll ma üles kirjutan! Kus kuradi päralt see asub?»
«Viini lähistel.»
«Ja mis ta sinna ära kaotas?»
«Eks ta tahtis Viini sõita.»
«Viini?»
«Jah, Viini. Peaks sulle ometi tuttav ette tulema.»
«Sain aru.»
«Ja võta dokumendid kaasa. Nad teavad, et tädi tuleb lapsele järele. Panid su nime kirja.»
«Kas nad ei võiks teda lihtsalt lennukile panna?»
«Nitsa!»
«Olgu, ma panen juba riidesse. Kõik saab korda.»
«Ja helista, niipea kui sa ta kätte saad.»
Ta viskas toru hargile.
Nii see lugu siis algab.
Miks Viin? Miks pidi see kõik juhtuma pärast seda ööd, mil ma pisarate eest põiklesin? Kõigel oli oma põhjus, aga siis peaksin hoopis teisest kohast pihta hakkama.