/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2023/05/25/15345902t1hd912.jpg)
Äsja ilmunud «Ohtlik anne» on tempokas, põnev ja kaasahaarav raamat. Terava pilgu ja meisterliku sulega Camilla Sten lahkab võimu, klassi ja identiteedi probleeme, kirjeldades suletud maailmu. See on esimene raamat uuest põnevussarjast, mille peategelane on kriminaalpsühholoog Rebecca Lekman.
Kriminaalpsühholoog Rebecca Lekmani elus on murdepunkt. Ta on kiiruga maha jätnud oma abikaasa ja karjääri Texases, et hoolitseda Rootsis haige ema eest. Sel ajal, kui Rebecca oma lapsepõlve-Djursholmis rahutult ringi liigub, saab ta teada, et tema gümnaasiumiaegne tüdruksõber Louise on tapetud – jõhkralt oma kodus surnuks pussitatud.
/nginx/o/2023/05/25/15345740t1hbc14.jpg)
Tagasi elus, mille eest ta terve elu on põgenenud, ja politseiuurimisest kõrvale jäetuna hakkab Rebecca mõrva uurima omal käel. Mässulisest teismelisest Louise’ist kasvas luksuslikus villas elanud jahedate maneeridega koduperenaine. Kes ta tappis ja miks? Miks püüdis Louise kõigest mõni nädal enne, kui ta mõrvati, Rebeccaga ühendust võtta, ehkki ta oli vandunud, et ei taha Rebeccat enam iialgi näha?
Mida lähemale Rebecca Louise’i ümbritsenud inimestele jõuab, seda põletavamaks muutub olukord temale endale. Lõpuks on ta sunnitud endalt küsima, milliseid riske on ta mõrvari leidmiseks valmis võtma.
Kirjanik Camilla Sten on sündinud 1992. aastal Stockholmis. Ta on hinnatud õudustäratavate kriminaalromaanide «Kadunud küla» ja «Pärija» autor. Camilla Steni raamatuid on tõlgitud rohkem kui kahekümnesse keelde.
Loe raamatust katkendit!
***
Ärkan selle peale, et telefonis heliseb Maria äratuskell.
Ta lülitab alati neli või viis äratust sisse, esimene annab endast märku tund aega enne, kui ta peab voodist välja tulema, ja see on kompromiss. Kui me kokku kolisime, siis äratas telefon teda üksteist või kaksteist korda.
«Maria,» oigan ma, «would you please, for the love of god, turn off that alarm?»
Ta ei vasta.
Surun pea padja sisse ja poen teki alla, püüan helist välja mitte teha. Tekk aga on liiga raske, padi ei lõhna õigesti ja keegi ei lülita äratushelinat välja.
Tõusen istuli. Tuba on pime, ehkki mitte piisavalt pime. Akende ees ei ripu minu eritellimusel tehtud pimendavad kardinad, ja ma pole oma voodis. Maria ei lama minu kõrval, suleteki alt ei paista sassis lokke, pole kuulda kergeid nohisevaid, aeg-ajalt vilistavaid hingetõmbeid.
Heliseb minu enda telefon.
Sirutan käe öökapi poole, vibreeriv telefon ähvardab põrandale kukkuda, ja vaatan ekraani. See pole äratus, vaid sissetulev kõne, number on mulle võõras. Rootsi suunanumber.
Kui ma oleksin optimistliku meelelaadiga, siis mõtleksin, et võib-olla helistatakse kliinikust, kus ma mõni nädal tagasi töövestlusel käisin.
Kõhklen enne vastamist ja surun siis telefoni kõrva vastu. Mu hääl on uniselt kähe:
«Halloo, Rebecca kuuleb.»
«Leo siinpool,» kuulen vastust ja ma ajan voodis istudes selja sirgu.
«Leo?» küsin ma otsekui kontrollides, kas kuulsin õigesti.
Ma arvan, et me rääkisime viimati ... issand, see oli vist viis aastat tagasi. Me polnud sõbrad, vaid kolleegid, tulime omavahel kenasti toime ja töö sujus. Kui tööpäev pikaks venis, käisime pärast seda vahel koos pubis, kuid vabal ajal me teineteisele ei helistanud.
«Saad sa rääkida?» küsib ta, ma tõmban poolenisti alateadlikult sõrmedega läbi juuste, justkui võiks ta mind läbi telefoni näha. Tunnen kummalist häbi, et olen äsja ärganuna higine ja sassis juustega ning mul on seljas üksnes sahtlipõhjast leitud seitseteist aastat vana T-särk.
«Loomulikult,» vastan ma. «Mis lahti?»
Juba see oli imelik, et ta helistas mulle pühapäeva varahommikul, varem polnud ta mulle kunagi väljaspool tööaega helistanud, viimasel viiel aastal olid meie kontaktid piirdunud mõne laigiga Facebookis.
Asi oli tema toonis. Summutatud, tagasi hoitud hääletoon. Olin seda varemgi kuulnud.
«See on tänastes lehtedes,» ütleb Leo. «Ma tean, et sa oled kodus ja ... teatasime juba omastele. Sa pole otseselt lähedane, aga ma arvasin, et tahad seda kuulda. Nii et sul poleks vaja seda ajalehtede esilehekülgedelt lugeda.»
«Kes?» küsin ma. Istun pulksirgelt voodis ja märkan mingi teise ajuosaga, et pulss on kiiremini lööma hakanud, mu õlad on pinges, valmistun nagu terve kehaga rünnakuks.
Tekib vaikus. Siis kuulen, kuidas Leo ütleb:
«Louise von Ascheberg.»
Mu suu tõmbub kuivaks. Silme eest libiseb mööda nii tugev ja selge mälestus, et hetkeks tundub see tõelisemana kui tuba minu ümber.
Kootud sviiter. Soola ja adru lõhnaga segunenud kerge vaniljelõhn. Videvikuvalgus niisketel heledatel juustel.
«Kuidas?» küsin ma, aga minu hääl tundub kohutavalt kaugena.
«Sa tead, et ma ei saa seda rääkida,» ütleb Leo vabandust paludes.
Ma noogutan endamisi, jah, muidugi ma tean seda, ma poleks pidanud seda küsima, kuid sellest hoolimata ei suuda ma end peatada:
«Uurite seda kui mõrva?»
Tema vaikimine kinnitab kõike, mida ta ei saa tunnistada.
Ma peaksin midagi ütlema. Ma pean midagi ütlema. Ma ei suuda midagi öelda.
«Ma pean nüüd minema,» katkestab Leo minu mõtted. «Tahtsin lihtsalt sulle öelda. Ma ei tea, kas see sulle midagi loeb, aga ... jah.»
«Loeb küll,» saan ma lõpuks suust, kõri on kui kinni nööritud. «Aitäh!»
Kuulen, kuidas Leo viivitab.
«Jah,» ütleb ta, «nojah. Hoia end.»
Torust kostab klõpsatus.
Istun mitu sekundit sassis linade vahel, telefon vastu kõrva surutud. Nimi tuikab mu peas.
Louise.
See tuli kuus nädalat tagasi. Me ei ole Facebookis sõbrad, meil pole kontakti LinkedInis ja me ei jälgi teineteise Instagrami kontosid, nii et kui tema küsimus saabus, jätsin ma sellele vastamata. Ma lugesin seda tosinaid kordi. Püüdsin ridade vahelt midagi välja lugeda.
Louise von Ascheberg
Tere, Rebecca!
Kuulsin, et sa oled tagasi Djursholmis, ja mõtlesin, kas me võiksime mõni päev kohvitama minna. Tahaksin sinuga rääkida ühest väga põnevast asjast!