«Maria,» oigan ma, «would you please, for the love of god, turn off that alarm?»
Surun pea padja sisse ja poen teki alla, püüan helist välja mitte teha. Tekk aga on liiga raske, padi ei lõhna õigesti ja keegi ei lülita äratushelinat välja.
Tõusen istuli. Tuba on pime, ehkki mitte piisavalt pime. Akende ees ei ripu minu eritellimusel tehtud pimendavad kardinad, ja ma pole oma voodis. Maria ei lama minu kõrval, suleteki alt ei paista sassis lokke, pole kuulda kergeid nohisevaid, aeg-ajalt vilistavaid hingetõmbeid.
Heliseb minu enda telefon.
Sirutan käe öökapi poole, vibreeriv telefon ähvardab põrandale kukkuda, ja vaatan ekraani. See pole äratus, vaid sissetulev kõne, number on mulle võõras. Rootsi suunanumber.
Kui ma oleksin optimistliku meelelaadiga, siis mõtleksin, et võib-olla helistatakse kliinikust, kus ma mõni nädal tagasi töövestlusel käisin.
Kõhklen enne vastamist ja surun siis telefoni kõrva vastu. Mu hääl on uniselt kähe:
«Halloo, Rebecca kuuleb.»
«Leo siinpool,» kuulen vastust ja ma ajan voodis istudes selja sirgu.
«Leo?» küsin ma otsekui kontrollides, kas kuulsin õigesti.
Ma arvan, et me rääkisime viimati ... issand, see oli vist viis aastat tagasi. Me polnud sõbrad, vaid kolleegid, tulime omavahel kenasti toime ja töö sujus. Kui tööpäev pikaks venis, käisime pärast seda vahel koos pubis, kuid vabal ajal me teineteisele ei helistanud.