Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Jaak Juske uut raamatut «Tallinna vanalinna kõhedad kummituslood».
LUGEMISSOOVITUS ⟩ Jaak Juske raamatuvabrik töötab täistuuridel
No ma olen kogu oma lapsepõlve Tallinna vanalinnas veetnud ja kõhedatest kummituslugudest ei tulnud nappust kätte kunagi. Mitmed siinsetest on minuga kaasas käinud nii kaua, kui üldse midagi mäletan. Aga mõned ei ole, teistest olen vaid riivamisi või teisiviisi kuulnud ja päris tubli pihutäis on täitsa uusigi (ikka üksjagu vanu, kuid seni kuulmata lugusid).
Jaak Juske raamatuvabrik töötab täistuuridel ning eks ole vahel tundunud, et mõnel puhul ka servake ülejala lastakse. Kuid koolmeistri elu ongi kiire ning üha enam mõistan, et Juske nö väikeraamatute missioon on massiivsem kui ükshaaval lugedes aru saab saada. Ta tahab kiiresti ja loomulikult teha lugemise, lood ja ajaloo vastuvõetavaks ka neile tüüpidele, kes seni raamatusse suhtunud nagu mina, ütleme, jäähokisse. Et respekt, aga mitte minu jaoks. Usun, et lühemat kasvu rahva sõnakunstile ja pärimusele lähendamine õnnestub ta heaste ning kui seesinane inimkond on täis kasvanud, jagab matsu märksa etemini. Kirjavara suur sisu ju inimeste seesmine suurendamine, kas pole? Ja ometi peidab Juske ka nö hästi lihtsatesse tekstidesse alati ka miskit, mida raamatutest mitte liiga kaugelt mööda käiv püsilugeja uudisliku ja rõõmustavana tuvastab.
Natuke rõõmu, natuke põnevust, natuke uut teadmist – siit hakkabki hargnevate teede aed. Mis ei pruugi olla ega peagi olema igaühe pärusmaa või mõnuvald, ent kus ekslemise kogemus kulub igas edaspidises elus marjaks ära. Kas marjaks mürgiseks või marjaks magusaks, näitab aeg. Ootan ikka ja endiselt huviga Juske üllitisi – sisemine laps on elus ega ole liiga targaks ega tõsiseks muutunud. Nii vähemalt loodan.
Ja oma lastega vanalinnas kolamiseks on siinsed jutud ju eriti hea meeldetuletaja – kel vähegi nupp nokib ja jutusoon olemas, saavad lugusid käigupealt rammusamaks, koledamaks, kaunimaks ja milleks iganes teha. Selleks legendid ongi – iga aeg peab neid väänama ja väntsutama, hoomama ja taaslooma. Ka meie aeg!