Lugu arvatavast jumalast, kes rahva nähes surnu ellu äratas

Marcel Schwob. Foto: Wikimedia Commons

Loomingu Raamatukogus on värskelt ilmunud Marcel Schwobi miniatuursete biograafiate kogumik «Kujuteldavad elud». Raamatu tõlkis prantsuse keelest Malle Talvet, saatesõna kirjutas Tiit Aleksejev.

Marcel Schwob, «Kujuteldavad elud». Foto: Raamat

Marcel Schwob (1867–1905) oli prantsuse kirjamees, kelle elu jäi lühikeseks, kuid kelle mõju tema kaasaegsetele ja ka järeltulevatele põlvedele on olnud suur. Oma loominguliseks eeskujuks on teda nimetanud Jorge Luis Borges, Italo Calvino, Alfonso Reyes, Roberto Bolaño, Pascal Quignard, Pierre Michon ja mitmed teised.

«Kujuteldavad elud» sisaldab kakskümmend kolm miniatuurset elulugu, milles segunevad fantaasia ja eruditsioon, unenäolisus ja detailitäpsus. Lugeja ette astuvad rohkem või vähem tuntud antiikajategelased, mereröövlid, luuletajad ja mõrtsukad, ka maalikunstnik, näitleja, ketser, kohtumõistja, sõdur, aardepüüdja, kuningatütar, armuneid, geomant ja demiurg – üldise ja üldistava asemel jäädvustab Schwob igaühe juures seda, mis on temas ainukordset ja eristuvat. «Biograafi kunst seisneb just nimelt valikutes. Ta ei pea muretsema tõe pärast; ta peab looma kaosest inimese jooned,» leiab ta ise.

Loe raamatust üht lugu!

***

EMPEDOKLES

ARVATAV JUMAL

Keegi ei tea, kuidas ta sündis, ega seda, kuidas ta maa peale tuli. Ta ilmus Akragase jõe kuldsete kallaste kanti, imekaunisse Agrigentumi linna üsna varsti pärast seda, kui Xerxes oli lasknud merd raudahelatega nüpeldada. Pärimusest on teada ainult see, et tema vanaisa nimi olnud Empedokles: keegi teda ei tundnud. Sellest tuleb kahtlemata aru saada nii, et ta oli iseenda poeg, nagu jumalale kohane. Tema jüngrid aga kinnitavad, et enne seda, kui ta oma auhiilguses mööda Sitsiilia maid rändas, oli ta juba neli korda meie maailmas elanud ja et ta oli olnud taim, kala, lind ja tütarlaps. Ta kandis purpurmantlit, millele langesid tema pikad juuksed; pea ümber oli tal kullast võru, jalas pronksist sandaalid ning käes hoidis ta lõngast ja loorberitest punutud vanikuid.

Ta pani käed peale ja tegi haiged terveks ning, ise vankris püsti, nägu taeva poole, retsiteeris Homerose laadis toretsevate paisutustega värsse. Suur rahvahulk käis tal järel ja heitis tema ette maha, et ta luuletusi kuulata. Viljapõlde valgustava kirka taeva all tulid inimesed igast kaarest Empedoklese juurde, süli ohvriande täis. Ta hoidis neid kõiki lummuses, kui laulis neile jumalikust kristalsest taevavõlvist, tulemassist, mida meie kutsume päikeseks, ja kõike kätkevast armastusest, mis on nagu hiiglaslik kera.

Kõik olendid, ütles ta, on üksnes lahti kistud tükid armastuse kera küljest, kuhu on tunginud vihkamine. Ja see, mida me nimetame armastuseks, on soov ühineda, sulanduda ja kokku sulada samamoodi, nagu olime kunagi kerakujulise jumala rüpes, mis nüüd on lahkhelidest katki. Ta kuulutas päeva, mil jumalik kera taas suureks paisub, siis kui kõik hinged on saanud uue kuju. Sest maailm, mida me tunneme, on vihkamise looming, ja selle lammutamisest saab armastuse looming. Nõnda laulis ta linnas ja maal; ja Lakoonikast pärit pronksist sandaalid kõlisesid tal jala otsas ja tema eel helisesid simblid. Samal ajal paiskus Etna suuaugust välja must suitsusammas, mis heitis oma varju üle Sitsiilia.

Taeva kuninga sarnaselt oli Empedokles mähitud purpurisse ja vöötatud kullaga, samas kui pütagoorlased käisid õhukeses linasärgis ja papüürusest tehtud jalavarjudega. Räägiti, et ta oskas silmarähma kaotada, kasvajaid eemaldada ja liigestest valu välja tõmmata; teda paluti, et ta teeks lõpu vihmadele ja rajudele; sõõrjal küngastikul sõnus ta tormituuled vaikseks; Selinuse linnast peletas ta palaviku, lastes kahe jõe vood suunata kolmanda sängi; ja Selinuse elanikud kummardasid teda ja püstitasid talle templi ja vermisid münte, millel tema kujutis oli vastakuti Apolloni kujutisega.

Teised väidavad, et ta oli ennustaja ning saanud õpetust Pärsia maagidelt, et ta suutis surnutega suhelda ja tundis hulluks ajavaid taimi. Ühel päeval, kui ta Anchitose juures õhtust sõi, tormas sisse mõõgaga vehkiv raevunud mees. Empedokles tõusis, sirutas käe välja ja laulis ette Homerose värsid nepentesest, ravijoogist, mis toob unustust. Ja otsekohe sai nepentes raevunud mehest jagu ja too tardus, mõõk püsti peos, kõik peast pühitud, just nagu olekski ta neelanud jooginõusse vahutava veini hulka segatud magusat mürki.

Haiged tulid linnadest välja tema juurde ja teda ümbritses suur õnnetute hulk. Tema saatjaskonda sugenes naisi. Need suudlesid tema hinnalise mantli hõlmu. Ühe naise nimi oli Panthea, ta oli Agrigentumi üliku tütar. Teda pidi pühitsetama Artemisele, kuid ta põgenes jumalanna külma kuju eest kaugele ja pühendas oma neitsilikkuse Empedoklesele. Nende armastuse märke ei nähtud sugugi, sest Empedokles säilitas jumalale omase tundetuse. Sõnu tõi ta kuuldavale vaid heroilises heksameetris ja joonia murdes, kuigi rahvas ja tema jüngrid pruukisid ainult dooria murret. Kõik tema liigutused olid pühad. Kui ta inimestele lähenes, siis vaid selleks, et neid õnnistada või terveks teha. Suurema osa ajast ta vaikis. Mitte keegi tema järgijaist ei tabanud teda iial magamas.

Teda nähti üksnes majesteetlikus olekus. Panthea riided olid peenest villast ja kullast. Tema juuksed olid seatud nii, nagu loiult voolava eluga Agrigentumi toretsev mood nõudis. Tema rindu toetas punane lint ja tema sandaalitallad lõhnasid magusalt. Muidu oli ta ilus ja sihvakas ja väga ihaldusväärse nahavärviga. Oli võimatu kinnitada, kas Empedokles teda armastas, kuid kahju oli tal naisest küll. Nimelt sigines Aasia tuule mõjul Sitsiilia maadele katk. Nuhtluse mustad sõrmed puudutasid paljusid inimesi. Loomakorjused palistasid lausa rohumaade ääri ning siin-seal oli näha karvutuid kärvanud lambaid, koon taeva poole, küljekondid püsti. Ja Panthea närbus selle haiguse kätte. Ta langes Empedoklese jalge ette maha ega hinganud enam. Ümberringi seisjad kergitasid tema kangestunud liikmeid ja niisutasid neid veini ja lõhnaleotistega. Nad päästsid lahti tema noori rindu pitsitava punase lindi ja rullisid ta riideribadesse. Ja tema paokil suud pigistas lõuaside ja tema aukus silmad ei peegeldanud enam valgust.

Empedokles vaatas teda, võttis oma lauba ümbert kullast võru ning pani talle pähe. Ta asetas tema rindadele prohvetliku loorberivaniku, laulis tundmatuid värsse hingede rändamisest ja andis talle kolm korda käsu tõusta ja kõndida. Rahvahulka täitis õudus. Kolmanda käsu peale tuli Panthea varjude riigist välja, tema üleni haudapaneku riidesse mähitud keha elustus ja tõusis jalule. Ja rahvas nägi, et Empedokles suudab surnu ellu äratada.

Pysianaktes, Panthea isa, tuli uut jumalat kummardama. Tema maavalduse puude alla pandi püsti lauad, et talle joogiohvrit pakkuda. Empedoklese kõrval seisvad orjad hoidsid jämedaid tõrvikuid. Nii nagu müsteeriumide puhul, kuulutasid heeroldid välja pühaliku vaikimise. Äkitselt, kolmanda vahikorra ajal, kustusid tõrvikud ja ööpimedus kattis tema kummardajad. Vali hääl hüüdis: «Empedokles!» Kui uuesti valgeks läks, oli Empedokles kadunud. Inimesed teda rohkem ei näinud.

Üks kohkunud ori jutustas, et oli näinud punast triipu, mis liikus pimeduses Etna tipu suunas. Koidiku mornis valguses ronisid jüngrid mäe viljatuid külgi mööda üles. Vulkaani kraater oksendas välja leekidest pärja. Hõõguvat kuristikku ümbritseva urbse laava servalt leiti tulest puretud pronksist sandaal.