Lugu maalikunstnikust, kelle tüdruk vaikides nälga suri

Foto: Shutterstock

Loomingu Raamatukogus on värskelt ilmunud Marcel Schwobi miniatuursete biograafiate kogumik «Kujuteldavad elud». Raamatu tõlkis prantsuse keelest Malle Talvet, saatesõna kirjutas Tiit Aleksejev.

Marcel Schwob, «Kujuteldavad elud». Foto: Raamat

Marcel Schwob (1867–1905) oli prantsuse kirjamees, kelle elu jäi lühikeseks, kuid kelle mõju tema kaasaegsetele ja ka järeltulevatele põlvedele on olnud suur. Oma loominguliseks eeskujuks on teda nimetanud Jorge Luis Borges, Italo Calvino, Alfonso Reyes, Roberto Bolaño, Pascal Quignard, Pierre Michon ja mitmed teised.

«Kujuteldavad elud» sisaldab kakskümmend kolm miniatuurset elulugu, milles segunevad fantaasia ja eruditsioon, unenäolisus ja detailitäpsus. Lugeja ette astuvad rohkem või vähem tuntud antiikajategelased, mereröövlid, luuletajad ja mõrtsukad, ka maalikunstnik, näitleja, ketser, kohtumõistja, sõdur, aardepüüdja, kuningatütar, armuneid, geomant ja demiurg – üldise ja üldistava asemel jäädvustab Schwob igaühe juures seda, mis on temas ainukordset ja eristuvat. «Biograafi kunst seisneb just nimelt valikutes. Ta ei pea muretsema tõe pärast; ta peab looma kaosest inimese jooned,» leiab ta ise.

Loe raamatust lugu, mis jutustab maalikunstnikust.

***

PAOLO UCCELLO

MAALIKUNSTNIK

Tema nimi oli tegelikult Paolo di Dono; firenzelased hüüdsid teda aga Uccelliks või Linnu-Pauliks nende joonistatud lindude ja maalitud loomade järgi, kes tema maja täitsid: et ta liiga vaene oli, ei saanud ta loomi pidada ega ka hankida endale selliseid, kes olid talle tundmatud. Räägitakse isegi, et Padovas valmistanud ta nelja elemendiga fresko ja pannud Õhku kujutama kameeleoni. Ta ei olnud aga kameeleoni kunagi näinud, nii et ta tegi suure kõhu ja töllakil mokaga kaameli. (Ometi on kameeleon, nagu selgitab Vasari, väikese kuiva sisaliku moodi, samas kui kaamel on suur lotendav loom.) Sest Uccellole ei läinud põrmugi korda asjade tõepärasus, vaid nende rohkus ja joonte lõpmatus; nõnda maalis ta siniseid välju ja punaseid linnu ja mustas soomusrüüs ratsanikke tulitava suuga eebenikarva hobuste selga, ja odasid, mis on nagu valguskiired suunatud kõigi taevakaarte poole. Ja tal oli komme joonistada mazzocchio’sid, kangasse mähitud puust võrusid, mis pannakse peakatteks pähe, nii et tagasi käänatud riide voldid langevad ümber näo. Uccello joonistas neid igasuguseid: teravatipulisi, kandilisi, tahkudega, püramiidina või koonusena sätituid, järgides kõiki perspektiivi peensusi, nii et ta leidis mazzocchio voltides terve kombinatsioonide maailma. Ja skulptor Donatello ütles talle: «Oh, Paolo, vari on sulle tähtsam kui aines!»

Kuid Lind jätkas kannatlikult tööd, ühendas ringe ja jaotas nurk ja uuris kõiki olendeid kõikidest vaatepunktidest, ja ta käis oma matemaatikust sõbra Giovanni Manetti juures ja küsis Eukleides probleemipüstituste tõlgendusi; siis tõmbus ta üksindusse ning joonistas pärgamendid ja puutahvlid punkte ja kõverjooni täis. Ta tegeles pidevalt arhitektuuri õppimisega ja lasi end selle juures aidata Filippo Brunelleschil; kuid tal polnud põrmugi kavatsust midagi ehitada. Ta piirdus tähelepanekutega, kuidas jooned suunduvad vundamendist räästani, kuidas sirgjooned koonduvad nende lõikepunktidesse, kuidas võlvid pööravad lukukivi suunas ja millise lehvikukujulise rakursi moodustavad laetalad, kui need pikkade saalide kaugemas otsas just nagu ühinevad. Ta kujutas samuti kõiki loomi ja nende liigutusi ja inimeste žeste, et taandada need lihtsateks joonteks.

Seejärel, samamoodi nagu alkeemik, kes kummardub metallide ja elundite segu kohale ja piidleb tule ääres nende ühtesulamist, et saada kätte kuld, nii kallas Uccello kõik vormid vormide sulatustiiglisse. Ta ühendas neid, kombineeris, sulatas kokku, selleks et saavutada nende muundumine üheks lihtsaks vormiks, millega on seotud kõik teised. Sellepärast elaski Paolo Uccello oma majakeses nagu alkeemik. Ta uskus, et suudab leida kõigile joontele ühe ideaalse väljenduse. Ta tahtis mõista loodud maailma nii, nagu see heiastus Jumala silmas, kes näeb, kuidas kõik kujundid äkitselt keerukast keskpunktist välja ilmuvad. Tema ümber elasid Ghiberti, della Robbia, Brunelleschi, Donatello, igaüks oma kunsti üle uhke ja meisterlik, ja nad nöökasid vaest Uccellot ja tema perspektiivihullust ning haletsesid tema maja, mis oli ämblikke täis, kuid toidust tühi; Uccello oli aga veelgi uhkem. Iga uue joonekombinatsiooni puhul lootis ta, et on avastanud õige loomisviisi. Tema siht ei olnud jäljendamine, vaid vägi kõike iseseisvalt välja arendada, ja voltidega tanude kummaline seeria tundus talle pakkuvat rohkem avastusi kui suure Donatello imetlusväärsed marmorkujud.

Niimoodi elas Lind, ja ümber ta mõtliku pea oli tihedalt tõmmatud keep; ja ta ei pannud tähele ei seda, mis ta sõi, ega seda, mis ta jõi, vaid oli täielik erak. Juhtus seega nii, et niidul, rohu sisse vajunud vanadest kividest ringi juures, märkas ta ühel päeval naervat tütarlast, kellel oli pärg peas. Tütarlaps kandis pikka õhkõrna kleiti, mida hoidis puusade kohal koos kahvatu pael, ja tema liigutused olid nõtked nagu varred, mida ta painutas. Tema nimi oli Selvaggia ja ta naeratas Uccellole. Mees pani tähele, kuidas tema naeratus kaardus. Ja kui tüdruk teda vaatas, nägi mees kõiki tema ripsmete tillukesi jooni ja tema silmaterade sõõre ja tema laugude kaart ja tema juuste õrna põimingut ning oma mõttes laskis mees tema laupa ümbritseval pärjal painduda kõikvõimalikesse asendeisse. Selvaggia ei teadnud sellest aga midagi, sest ta oli ainult kolmeteistkümneaastane. Ta võttis Uccellol käest kinni ja armastas teda. Ta oli ühe Firenze värvali tütar ja tema ema oli surnud. Üks teine naine oli tulnud majja ja Selvaggiat peksnud. Uccello viis ta enda juurde.

Selvaggia kükitas terve päeva müüritise ees, millele Uccello joonistas universaalseid vorme. Tüdruk ei saanud sugugi aru, miks eelistas mees uurida sirgeid jooni ja kaardus jooni, selle asemel et vaadata tema poole sirutuvat hella kuju. Õhtul, kui Brunelleschi või Manetti tuli koos Uccelloga tööd tegema, uinus ta pärast keskööd ristuvate sirgjoonte jalutsis, lambi all laieneva varju sõõris. Hommikul virgus ta enne Uccellot ja rõõmustas, sest teda ümbritsesid maalitud linnud ja värvilised loomad. Uccello joonistas tema huuli ja silmi ja juukseid ja käsi ning fikseeris kõik tema keha asendid; kuid ta ei teinud temast portreed nii nagu teised kunstnikud, kui nad mõnd naist armastasid. Sest Linnule ei valmistanud sugugi rõõmu see, kui ta oleks pidanud end piirama vaid ühe indiviidiga; ta ei püsinud ühel kohal: tema tahtis lennates hõljuda kõikide kohtade kohal. Ja Selvaggia pooside vormid heideti vormide tiiglisse koos kõikide loomade liigutustega ja taimede ja kivide joontega ja valguse kiirtega ja maa aurude ja merelainete voogamisega. Ja ilma et Selvaggia talle meeldegi tuleks, paistis Uccello olevat igavesti kummargil oma vormide tiigli kohal.

Samal ajal ei olnud Uccello majas mitte midagi süüa. Selvaggia ei julgenud seda öelda ei Donatellole ega teistele. Ta vaikis ja suri. Uccello kujutas tema keha tardumust, tema kõhnade käekeste koosolemist, tema vaeste suletud silmade joont. Ta ei saanud aru, et tüdruk on surnud, nii nagu ta polnud aru saanud, kas ta on elus. Ent ta heitis need uued vormid kõigi nende hulka, mis ta oli kokku kogunud.

Lind sai vanaks ja mitte keegi ei mõistnud enam tema pilte. Neis nähti üksnes kõverjoonte segadikku. Enam ei olnud ära tunda ei mulda ega taimi, ei loomi ega inimesi. Pikki aastaid töötas ta oma ülima teose kallal, mida varjas kõikide silmade eest. See teos pidi kokku võtma kõik tema otsingud ja tema ettekujutuses oli see kõige selle kujutis. See oli uskmatu Toomas, kes kompab Kristuse haava. Uccello sai oma pildi valmis kaheksakümneaastaselt. Ta kutsus Donatello ja eemaldas hardalt tema ees pildilt katte. Ja Donatello hüüatas: «Oo, Paolo, kata oma pilt kinni!» Küll küsitles Uccello suurt skulptorit: kuid too ei tahtnud rohkem midagi öelda. Sellest järeldas Uccello, et ta on korda saatnud ime. Donatello aga oli näinud ainult joonte sigrimigri.

Ja mõni aasta hiljem leiti Paolo Uccello koikult kurnatusse surnuna. Tema nägu kiirgas kortsudest. Tema silmad olid peatunud müsteeriumi lahendusel. Kõvasti kokku pigistatud peos hoidis ta pisikest pärgamendirõngast, see oli kaetud põimingutega, mis kulgesid keskpunktist välisservani ja välisservast tagasi keskpunkti.