:format(webp)/nginx/o/2023/05/29/15354149t1h16cd.jpg)
Alice Hoffmani «The River King» jõudis minu riiulisse kuskilt teise ringi poest sentide eest ja on seal juba aastaid istunud. Raamat jäi mulle uuesti silma, kui valisin lugemist palverännuteele kaasavõtmiseks, sest mõtlesin, et võin ta koti kergendamiseks mõnda tänavaraamatukokku jätta, aga lugemiseks leidsin lõpuks aega alles tagasilennul, kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin.
Tänapäev, Massachusetts. Otse jõe kaldal asub Haddan, prestiižne erakool, mille privilegeeritud õpilasi ootab helge tulevik. Carlin ja Gus on kaks uustulnukat, kes ülejäänutega kokku ei klapi. Tüdruk õpib stipendiumiga, armastab olla etteavamatu ja metsik. Poiss on kaua otsinud enda kohta maailmas, kuid ei leia seda ka siit, jäädes oma põhimõtetega teistele jalgu. Nad leiavad ühise keele, aga see dünaamika saab lõpu, kui jõest leitakse ühe õpilase surnukeha. Kohalikule politseiuurijale ei anna teismelise surm rahu ja ta hakkab oma nina kooli asjadesse toppima, armudes fotograafiaõpetajasse. Jaoskond on juhtumi juba enesetapuna lõpetanud ja rõõmustab uue hoone üle, mida linna kooli rahadega ehitama hakatakse. Politseinik pole ainus, kellele kadunuke rahu ei anna. Vahel leiab tema parim sõber oma taskust jõekive ja kalakesi või avastab, et iste tema kõrval on ühtäkki ligumärg.
«The River King» jutustab kahest teismelisest, kel on raske erakooli sisse sulanduda, ning ühest surmast, mis mõjutab mitut elu. Algus keskendub nende erinevatele kogemustele uues koolis kohanemisel ja teises pooles lahendatakse tagajärgi, kui jõest leitakse ühe õpilase laip. Loos on armastust, isekust ja hoolimatust, puhast õelust ja raha võimu. Pea iga tegelane on sügavalt õnnetu. Teismeliste kõrval saavad sõna politseinik ja kaks õpetajannat ning taustal kummitab lugu kunagisest koolidirektorist ja tema naise kurvast saatusest. Ootasin kogu aeg, millal läheb paremaks - ilmub välja keegi, kes mõistab ja hoolib; viimaks tuleb jõud liikuda edasi mannetust kodulinnast või õnnetust suhtest.
Esimene asi, mida lugedes tähele panin oli loo voogavus. Alice Hoffman armastab pikki peatükke ja kirjeldusi. Mulle meeldis väga, kuidas ta lausetesse emotsioone külvas. Kurbus ja õelus kiskusid südant, aga samas tundus kõik toimuv äärmiselt kaugena. Tahtsin teada, kuidas lugu laheneb, aga põnevus puudus. Pikad peatükid venisid ja vähene tegevus ning etteaimatav süžee ajasid igavuse peale. Müsteeriumi kui sellist ei olnud, kuna vähemalt mulle oli kohe selge, kes on õpilase surmas süüdi. Pooleli siiski ei jätnud. Mulle meeldis, kuidas mingi otsad kokku said, aga raamatu lõpp ei olnud ootuspärane ja kriipis õiglustunnet.
Pikad kirjeldused klappisid ideaalselt kokku loos oleva maagilise realismiga - müstiline ja kummituslik õhkkond, seletamatud detailid. Surnud teismeline ilmub fotodele ja jätab maha jõevett ja kivikesi, tegelased jäävad süütundest haigeks, eikuskilt tuleb rooside hõngu. Nautisin sünget atmosfääri ja pilte, mida kirjanik mu silme ette manas: öised jalutuskäigud, märtsis õitsevad roosid, tülikad luiged, ühesilmne kass, poiste ühikat kimbutav jõevesi. Panin tähele, et eriline rõhk oli asetatud sellele, milline ilm oli päeval, mil juhtus midagi olulist. Igal tegelasel oli mingisugune elumuutev sündmus, enamasti tragöödia, millega seostuvat ilma ta kunagi ei unustanud.