«Milline viieteistkümneaastane ei saaks traumat, kui murdvaras tema isa rängalt läbi peksab?»

Foto: Shutterstock

Äsja ilmunud «Ohtlik anne» on tempokas, põnev ja kaasahaarav raamat. Terava pilgu ja meisterliku sulega Camilla Sten lahkab võimu, klassi ja identiteedi probleeme, kirjeldades suletud maailmu. See on esimene raamat uuest põnevussarjast, mille peategelane on kriminaalpsühholoog Rebecca Lekman.

Kriminaalpsühholoog Rebecca Lekmani elus on murdepunkt. Ta on kiiruga maha jätnud oma abikaasa ja karjääri Texases, et hoolitseda Rootsis haige ema eest. Sel ajal, kui Rebecca oma lapsepõlve-Djursholmis rahutult ringi liigub, saab ta teada, et tema gümnaasiumiaegne tüdruksõber Louise on tapetud – jõhkralt oma kodus surnuks pussitatud.

Camilla Sten, «Ohtlik anne». Foto: Raamat

Tagasi elus, mille eest ta terve elu on põgenenud, ja politseiuurimisest kõrvale jäetuna hakkab Rebecca mõrva uurima omal käel. Mässulisest teismelisest Louise’ist kasvas luksuslikus villas elanud jahedate maneeridega koduperenaine. Kes ta tappis ja miks? Miks püüdis Louise kõigest mõni nädal enne, kui ta mõrvati, Rebeccaga ühendust võtta, ehkki ta oli vandunud, et ei taha Rebeccat enam iialgi näha?

Mida lähemale Rebecca Louise’i ümbritsenud inimestele jõuab, seda põletavamaks muutub olukord temale endale. Lõpuks on ta sunnitud endalt küsima, milliseid riske on ta mõrvari leidmiseks valmis võtma.

Kirjanik Camilla Sten on sündinud 1992. aastal Stockholmis. Ta on hinnatud õudustäratavate kriminaalromaanide «Kadunud küla» ja «Pärija» autor. Camilla Steni raamatuid on tõlgitud rohkem kui kahekümnesse keelde.

Loe raamatust katkendit!

***

Ma ei räägi Louise’ist kunagi. Kui polnuks Miriam Hedlundi, siis poleks ma temast ka Leole rääkinud.

See oli umbes aasta enne seda, kui ma USAsse kolisin. Paar aastat pärast seda, kui ma hakkasin Leoga koos töötama. Me polnud otseselt krimisarjades nähtud stiilis uurijapaar: tema polnud tumedavereline ja sünge, mina polnud pikk, sale ja rinnahoidja kandmise vastane, ei temal ega minul polnud mingeid alkoholiprobleeme. Mina ei joonud üldse ning Leo oli trennifänn ja jälestas kõike, mis ei koosnenud rohelisest mahlast või mille koostisosade hulgas polnud kreatiini.

Miriam Hedlundi juhtum tegi meid piisavalt kaitsetuks, et end teineteisele avada.

Leo otsustas lülitada uurimisse konsultandi, sest Miriam oli viisteist aastat vana. Minu ülemus Laetitia oli kunagi töötanud noorsoopolitseis ning tegeles tavaliselt laste ja noortega seotud juhtumitega, aga me olime selleks ajaks Leoga korduvalt koostööd teinud ja teadsime, et me sobime omavahel. Niisiis Leo helistas ja küsis, kas mul on aega. Olin veidi üle kolmekümne, mul oli ülekuulamiseksperdi ja konsultandina juba mõningasi kogemusi ning ma arvasin ekslikult, et tean, mida ma teen. Leo aasta oli olnud edukas, ta tundis end uurijarollis üha paremini. See tundus lihtsa juhtumina. Kontrolli alt väljunud sissemurdmine, mis käest ära läks. Piirkonnas, kus Miriam ja tema vanemad elasid, oli toimunud üksjagu sissemurdmisi, ja Miriam oli tubli tunnistaja.

Liigagi tubli, aga selle peale me siis ei mõelnud.

Leo kutsus mind kohale, et tüdrukult ütlusi võtta, mitte selleks, et teda üle kuulata. Tal oli neiust kahju. Ta palus mul silmad lahti hoida, et märgata trauma jälgi, sest milline viieteistkümneaastane ei saaks traumat, kui murdvaras tema isa rängalt läbi peksab?

Me mõlemad olime süüdi. Sellest saime aru tagantjärele. Kui Leo vaadanuks sündmuskohal hoolikamalt ringi, siis oleks ta tähele pannud, et välisukse lukk oli rikkumata, selle ümber tekkinud jäljed nägid välja nii, nagu oleks keegi ust noaga torkinud, mitte aga püüdnud sisse murda.

Kui ma polnuks nii hõivatud PTSH märkide otsimisega, siis oleksin näinud, kui vähe sobis Miriami jutt kokku sellega, kuidas kuriteoohvritest tunnistajad tavaliselt käituvad. Tal oli igast pisiasjast ülevaade. Ta ei kõhelnud ega kogelenud ega kobanud pimeduses. Tõlgendasin tema tundetust šokina ja tema enesekindlust kaitsemehhanismina.

Mõtlen siiani, kas minu ülemus Laetitia oleks näinud seda, mida mina ei näinud. Samamoodi, nagu Leo ei saagi teada, kas mõni teine politseinik oleks aimanud, et asjad pole päris õiged. Võib-olla oleks mõni teine tiim tulnud samadele järeldustele nagu meie. Miski aga ei suuda meie süüd tagantjärele pehmendada pärast seda, kui tööreisil olnud Miriami ema otsekohe koju pöördus ja tüdrukule politseijaoskonda järele tuli, ning kui Miriam vähem kui tund pärast koju jõudmist võttis sama labida, millega ta oli koomasse peksnud oma isa, ja purustas sellega oma ema pea.

Seekord vannitoas, mitte köögis.

Talle pandi hiljem diagnoos, mida enamasti kasutatakse ainult täiskasvanute puhul. Mul paluti osaleda uurimist toimetanud tiimis, aga ma keeldusin. Ma ei suuda Miriami peale siiani ilma iivelduseta mõelda. Kas põhjuseks on kurbus või jälestus tema tehtu pärast, seda ma ei tea.

Sel päeval, kui kohus langetas otsuse – noortevangla –, läksime Leoga välja ja võtsime klaasikese.

Oleksin eelistanud, et ta oleks minu juurde koju tulnud, siis oleksime mõlemad saanud ka joint’i teha, aga Leo pruudile poleks meeldinud ei joint ega meie kahekesiolek. Tol ajal võis ta armukadedaks saada. Temale polnud oluline, et mina nägin mehi üksnes sõprade ja kolleegidena. Huvitav, kas see armukadedus on aegamööda taandunud. Neil on nüüd kaks last ja väike maja Solnas.

Tellisin laimi ja jääga tooniku, Leo aga õlle. See oli räämas pubi metroojaama lähedal, nii et meil mõlemal oleks lihtne koju minna.

Kumbki meist ei öelnud tükk aega midagi. Istusime vaikides massiivse tumeda laua taga ja jõime.

«Vähemalt isa jäi ellu,» ütles Leo lõpuks, ma pahvatasin kõlatult naerma.

«Mh-mh,» vastasin ma, «asi seegi.»

Leo raputas pead.

«Kurat,» ütles ta vaikselt. See võttis olukorra omal kombel kokku.

See oli esimene kord, kui me väljaspool tööd kokku saime; hiljem järgnesid veel mõned korrad, enne kui ma Stockholmist Houstonisse kolisin. Ettepaneku tegi Leo ja ma nõustusin. Ei tema ega mina öelnud välja, mida me mõlemad teadsime: meil oli vaja natuke aega koos olla kellegagi, kes mõistis meie kohutavat, kibedat ebaõnnestumist, kõik teised oleksid püüdnud meid veenda, et meil poleks vaja niimoodi tunda.

«Ma oleksin pidanud seda nägema,» ütlesin ma vaikselt ja keerutasin lühikese musta kõrrega toonikuklaasis väikest üksikut jäätükki. «Kui ma oleksin esimese ülekuulamise ajal protokolli järginud, oleksin ma seda näinud.»

«Me ei teadnud, et see oli ülekuulamine,» vastas Leo väsinult.

Ma ei öelnud välja, mida ma mõtlesin. Seda polnud vaja. Ma teadsin, et ta mõtleb sama.

Selle asemel küsisin tema pruudi kohta. Pärisin, kuidas nad kohtusid. Tavaliselt me niisugustest asjadest ei rääkinud, vestlus oli kobav, kuid aitas vaikust täita. Õhkkond muutus pärast seda, kui Leo teise õlle tellis. Süütunded, väsimus ja lahtunud alkoholi läppunud lõhn laskusid mu peale nagu pleed.

«Ja sinul,» küsis Leo lõpuks, «on sul keegi?»

Raputasin pead ja naersin lühidalt.

«Ei,» ütlesin ma, «ma olen selles mõttes koba. Töö on samuti takistuseks. Nende meelest on see kas ebameeldiv või siis tekitab see neis liigset huvi.»

«Ahah,» noogutas Leo. «Kas nad on krimkade huvilised?»

«Ei,» ütlesin ma, «see oleks vist lihtsam variant. Nad tahavad privaatterapeuti. Või siis tõmban ma lihtsalt sedasorti tüdrukuid ligi.»

Leo kergitas kulmu ja ma nägin, kuidas ta enne noogutamist seda infot seedis. Tore. Oleksin tahtnud pidada loomulikuks, et Leo polnud selline, aga ma olin varemgi eksinud. Avastanud, et pealtnäha arukatel meessoost sõpradel hakkavad silmad teist moodi särama nii pea, kui ma tunnen end piisavalt turvaliselt ja julgen öelda, et ma olen lesbiline. Ma kujutan ette, et usumisjonäridel on samasugune pilk.

Mina suudan ta ümber veenda.

«Saan aru,» ütles Leo. «Ma ei usu, et asi on sinus. Seda tööd tehes on lihtsalt raske kedagi leida. Mitte et me küll sinuga sama tööd teeksime või nii. Enne, kui ma Lindaga tuttavaks sain, olin ma juba alla andmas.»

Naeratasin kergelt.

«Kas ma sinu meelest peaksin samuti hakkama jõusaalis sõudemasina juures kõõluma?» küsisin ma. «Ootama, et minu printsess ilmub välja ja kukub mu sõudmistehnikat parandama?»

Leo naeris.

«Võib-olla,» ütles ta. «Mulle meeldis, kui Linda seda tegi.»

Tundsin, kuidas mu naeratus kustus. Ta kerkis taas mu mõtetesse.

Tol ajal ilmus ta mulle aeg-ajalt. Enamasti eikuskilt.

Mõnikord mõtlesin, kas asi on tõepoolest Louise’is või oli temast saanud millegi muu sümbol. Võib-olla minu ebaõnnestumiste ja üksinduse sümbol.

Psühholoogiakursuse kahekümne viie kohustusliku teraapiatunni ajal olin ma vältinud kõiki küsimusi suhete ja lähedaste kohta nii hästi, kui suutsin, sest ma teadsin, et siis ilmuks ta uuesti välja. Olin endale kinnitanud, et ma ei tahtnud temast rääkida, sest see ei puutunud minu meelest asjasse, ent teisalt mõtlesin sellest hoolimata, kas põhjuseks oli hirm, mis mu psühholoog selle kohta võiks öelda.

«Ma ei tea,» kuulsin ma ennast Leole vastamas, mind üllatas kergelt, kui taipasin, mida ma talle rääkisin. Võib-olla oli ootamatu intiimsuse taga meie ühine ebaõnnestumine.

«Mul on alati olnud natuke probleemsed tüdrukud,» ütlesin ma. «Esimene oli probleemne. Püüdsin teda tervendada, ent tema ei tahtnud seda. Tead küll, kuidas sellega on.»

Leo, kellel tervisest pakatava ja maalähedase pruudi tõttu polnud sellest arvatavasti aimugi, üksnes noogutas.

«Jah,» ütles ta, «pole lihtne aidata kedagi, kes abi ei taha.»

«Ah, see võisin olla ka mina, kes kõik ära rikkus,» vastasin ma. «Ei maksa ülbelt uskuda, et sa suudad tervet maailma päästa. Pole vist eriti tore olla koos kellegagi, kes suhtub sinusse kui projekti.»

Hammustasin huulde. Mõtlesin viimasele korrale, kui me rääkisime.

Kurat sind võtku, Rebecca. Ma ei taha sind enam kunagi näha.

Leo oli hea kuulaja. Mitte ses mõttes, nagu koolis õpetatakse ja kus võetakse appi silmside ja noogutused ja peegeldamine, vaid pikaldase skoonelase kombel. Ta lihtsalt istus vaikides ja ootas, et mina vaikuse täidaksin.

Nii ma tegingi. Ma rääkisin Louise’ist.