Tundsin, kuidas mu naeratus kustus. Ta kerkis taas mu mõtetesse.
Tol ajal ilmus ta mulle aeg-ajalt. Enamasti eikuskilt.
Mõnikord mõtlesin, kas asi on tõepoolest Louise’is või oli temast saanud millegi muu sümbol. Võib-olla minu ebaõnnestumiste ja üksinduse sümbol.
Psühholoogiakursuse kahekümne viie kohustusliku teraapiatunni ajal olin ma vältinud kõiki küsimusi suhete ja lähedaste kohta nii hästi, kui suutsin, sest ma teadsin, et siis ilmuks ta uuesti välja. Olin endale kinnitanud, et ma ei tahtnud temast rääkida, sest see ei puutunud minu meelest asjasse, ent teisalt mõtlesin sellest hoolimata, kas põhjuseks oli hirm, mis mu psühholoog selle kohta võiks öelda.
«Ma ei tea,» kuulsin ma ennast Leole vastamas, mind üllatas kergelt, kui taipasin, mida ma talle rääkisin. Võib-olla oli ootamatu intiimsuse taga meie ühine ebaõnnestumine.
«Mul on alati olnud natuke probleemsed tüdrukud,» ütlesin ma. «Esimene oli probleemne. Püüdsin teda tervendada, ent tema ei tahtnud seda. Tead küll, kuidas sellega on.»
Leo, kellel tervisest pakatava ja maalähedase pruudi tõttu polnud sellest arvatavasti aimugi, üksnes noogutas.
«Jah,» ütles ta, «pole lihtne aidata kedagi, kes abi ei taha.»
«Ah, see võisin olla ka mina, kes kõik ära rikkus,» vastasin ma. «Ei maksa ülbelt uskuda, et sa suudad tervet maailma päästa. Pole vist eriti tore olla koos kellegagi, kes suhtub sinusse kui projekti.»
Hammustasin huulde. Mõtlesin viimasele korrale, kui me rääkisime.
Kurat sind võtku, Rebecca. Ma ei taha sind enam kunagi näha.
Leo oli hea kuulaja. Mitte ses mõttes, nagu koolis õpetatakse ja kus võetakse appi silmside ja noogutused ja peegeldamine, vaid pikaldase skoonelase kombel. Ta lihtsalt istus vaikides ja ootas, et mina vaikuse täidaksin.
Nii ma tegingi. Ma rääkisin Louise’ist.