JUMALA PUHKUSEPARADIIS ⟩ Müüt sellest, kuidas Gruusia sündis

Nino Haratischwil. Foto: G2 Baraniak

Nino Haratischwili panoraamne romaan «Kaheksas elu. (Brilkale)» on mastaapne perekonnasaaga, mis kulgeb läbi terve 20. sajandi, nn punase sajandi, mis «kõiki pettis ja alt vedas, kõiki neid, kes lootsid». Loe raamatust katkendit!

Minu nimi on Nitsa. Selles nimes on peidus üks sõna, mis meie emakeeli tähendab «taevast». «Tsa». Võib-olla kätkes mu senine elu alati selle ühe taeva otsinguid, mis mulle sünnist saati justkui lubadusena teele kaasa anti. Minu õe nimi oli Daria. Tema nimes on peidus sõna «kaos». «Aria». Segi paiskamine ja üles tuhnimine, pahupidi pööramine ja mitte tagasi panemine. Mul on tema ees kohus täita. Mul on tema kaose ees kohus täita. Mul oli algusest peale kohus otsida tema kaoses oma taevast. Võib-olla keerleb kogu asi hoopis Brilka ümber. Brilka, kelle nimi minu lapsepõlvekeeles mitte midagi ei tähenda. Kelle nimi on tähistamata ja stigmadest prii. Brilka, kes endale ise selle nime andis ja teistele niikaua peale käis, et teda nõnda kutsutaks, kuni ta pärisnimi sootuks unustati.

Ja kuigi ma pole seda sulle kunagi öelnud: tahaksin sind, Brilka, nii väga aidata, su lugu ümber ja otsast peale kirjutada. Ja et seda ka päriselt tõestada ning mitte lihtsalt suusoojaks öelda, kirjutan selle kõik siin üles. Üksnes seetõttu.

Nende ridade eest võlgnen tänu ühele sajandile, mis kõiki pettis ja alt vedas, kõiki neid, kes lootsid. Nende ridade eest võlgnen tänu ühele pikalt kestnud reetmisele, mis nagu needus mu pere kohal rippus. Nende ridade eest võlgnen tänu oma õele, kellele ma kunagi andestada ei suutnud, et ta tol ööl ilma tiibadeta lendu tõusis, oma vanaisale, kelle südame mu õde murdis, oma vaaremale, kes minuga kaheksakümne kolme aastaselt pas de deux’d tantsis, oma emale, kes Jumalat otsis... Nende ridade eest võlgnen tänu Mirole, kes mind armastusega mürgitas, nende ridade eest võlgnen tänu oma isale, keda ma kunagi päriselt tundma õppida ei saanud, nende ridade eest võlgnen tänu ühele šokolaadivabrikandile ja ühele punavalgele vanemleitnandile, ühele vangikongile, kuid ühtlasi ka keset klassituba asetsevale operatsioonilauale, raamatule, mida ma kunagi kirja poleks pannud, kui... Nende ridade eest võlgnen tänu lõputult voolanud pisaratele, nende ridade eest võlgnen tänu iseendale, kes ma kodumaa jätsin, et ennast leida, kuid end ometi üha enam kaotasin. Kuid eelkõige võlgnen tänu nende ridade eest sulle, Brilka.

Olen sulle tänu võlgu, sest sa väärid kaheksandat elu. Öeldakse, et katkematu joonega kaheksa on igaviku number, ta pöördub alati algusesse tagasi. Oma kaheksa kingin ma sulle.

Meid ühendab üks sajand. Punane sajand. Igavesti ja kaheksa korda. Sinu kord, Brilka. Ma võtsin su südame enda hooleks. Enda omast ütlesin ma lahti. Võta mu kaheksa vastu.

Sina oledki imelaps. Just sina. Murra läbi taevast ja kaosest, murra meist kõigist läbi, neist ridadest, murra läbi vaimude maailmast ja pärismaailmast, murra läbi armastuse ja usu peegelpildist, tee lühemaks see sentimeeter, mis meid alati õnnest lahutab, murra läbi saatusest, mida kunagi polnudki.

Murra läbi minust ja endast.

Nino Haratischwili, «Kaheksas elu. (Brilkale)». Foto: Raamat

Ela üle kõik sõjad. Ületa kõik piirid. Ma pühendan sulle kõik jumalad ja roosikrantsid, kõik tuleriidad, kõik hukule määratud lootused, kõik lood. Murra neist läbi. Sest sul on selleks kõik vahendid, Brilka. Sul on kaheksa, ära unusta. Selles numbris oleme kõik igavesti omavahel põimunud ja saame alati üksteist kuulata, läbi kõikide sajandite.

Sina saad hakkama.

Ole kõik, mis me olime ja mida me polnud. Ole leitnant, köietantsija, madrus, näitleja, filmirežissöör, klaverimängija, armuke, ema, haiglaõde, kirjanik, ole punane ja valge või sinine, ole kaos ja taevas ja ole tema ja mina ja ära ole ükski neist, ennekõike tantsi arvukaid pas de deux’sid.

Murra sest loost läbi ja jäta see seljataha.

Ma sündisin Gruusias 8. novembril 1973. aastal Tbilisi lähedal ühes külakliinikus, mis edasist mainimist ei väärigi.

Gruusia on väike maa. See on ka ilus maa, selle vastu pole midagi öelda, isegi sina oleksid minuga nõus, Brilka. Mägede ja kiviste rannikutega maa Musta mere ääres. Rannikujoon on viimase sajandi jooksul küll märkimisväärselt kahanenud, eelkõige rohkete kodusõdade, juhmide poliitiliste otsuste ja vihast kantud konfliktide tõttu, aga kenake osa on endiselt alles. Olgugi et sa seda müüti ilmselt liigagi hästi tunned, Brilka, tahan seda ikkagi siinkohal mainida, et sulle selgeks teha, kuhu ma rihin. Müüti meie maa sünnist:

Ühel ilusal päikesepaistelisel päeval jagas Jumal omaloodud maakera eri maade vahel ära (see pidi juhtuma ammu enne Paabeli torni rajamist) ja korraldas laada, kus inimesed üksteist Jumala õnnistuse nimel valjuhäälselt üle pakkusid, lootuses krabada endale parim tükike maad (ma kahtlustan, et kõige edukamalt avaldasid muljet itaallased ja et tšuktšidel läks vähe kehvemini). Pärast pikka päeva oli maailm jaotatud ja Jumal väsinud. Aga Jumal – tark nagu ta oli – pidi endale loomulikult ka mingisuguse puhkepaiga jätma, kõige kaunima tükikese maad, kus oli rikkalikult jõgesid, koski, mahlaseid puuvilju ja – ta pidi seda ometi aimama – parim vein maailmas. Ja kui siis põnevil rahvad oma kodumaa poole teele asusid, tahtis armuline Jumal varjulise puu all hinge tõmmata ja leidis eest ühe norskava mehe (kindlasti vuntside ja mõnusa kõhukesega, vähemalt nii olen mina teda alati ette kujutanud). See mees polnud suure maadejagamise juures viibinud ja Jumal imestas selle üle. Ta äratas mehe üles ning küsis, mis ta siin teeb ja miks tal oma kodumaa vastu huvi polnud. Mees naeratas leebelt (võimalik, et ta oli juba mõne klaasikese punaveini tarvitanud) ja teatas (siinkohal on legendil mitu versiooni, aga jääme selle ühe juurde), et ta olevat nii rõõmus, et päike paistab, et päev on nõnda kaunis ja et tema jääb rahule kõigega, mis Jumalal veel üle. Ja armuline Jumal, heatahtlik nagu ikka, oli mehe muretusest ja olematust ambitsioonist nii liigutatud, et kinkis talle omaenda puhkuseparadiisi, Gruusia, selle maa, kust sina, Brilka, ja mina ja enamik neist inimestest, kellest meie lugu pajatab, pärinevad.

Mis ma sellega öelda tahan: arvesta, et see muretus (või siis laiskus) ja olematu ambitsioon (argumentide puudumine) on meie maale tõesti pärisomased jooned. Arvesta ka, et hoolimata sügavast samastumisest armulise Jumalaga (muidugi õigeusu Jumalaga, mitte mõne muuga), ei pea siinsed inimesed paljuks uskuda ka kõigesse, mis kas või õige pisut muinasjuttudesse, salapärasse või müütidesse puutuks – ja see ei tähenda kaugeltki mitte ainult piiblit.

Olgu need mägedes elutsevad hiiglased, kodukäijad, inimesi hukatusse viivad kurjad pilgud, halba õnne toovad mustad kassid, kohvipaksu vägi või tõde, mida paljastavad vaid kaardid (tänapäeval valatakse isegi uued autod pühitsetud veega üle, et avariidest hoiduda).

Maa, kunagine kuldne Kolchis, mis pidi kreeklastele kuldvillaku näol armastuse saladuse loovutama, kuna jäärapäine ja kõrvuni armunud kuningatütar Medeia sedasi käskis.

Maa, mis soodustab oma elanike armastusväärseid omadusi, nagu püha külalislahkus, ja vähem armastusväärseid omadusi, nagu laiskus, oportunism ja konformism (seda ei tunnista kaugeltki kõik, ka selles oleme sinuga ühel nõul).

Maa, mille keeles pole grammatilist sugu (seda ei tasu kaugeltki võrdõiguslikkusega segi ajada).

Maa, kus möödunud sajandil pärast 135 aastat Tsaari-Venemaa haldusesse kuulumist täpselt neljaks aastaks demokraatia välja kuulutati, kuni see siis lõpuks uuesti valdavalt Vene, aga ka grusiinidest enamlaste poolt kukutati ja Gruusia Sotsialistliku Vabariigina Nõukogude Liidu osaks arvati.

Sellesse liitu jäi meie maa järgnevaks seitsmekümneks aastaks. 

Järgnes mitu ülestõusu, veriselt mahasurutud meeleavaldust, nii mõnigi kodusõda ja viimaks kauaoodatud demokraatia, kuigi see nimetus on jäänud vaatenurga ja tõlgenduse küsimuseks.

Minu meelest võib meie maa ka üpris naljakas olla (sellega tahan öelda, et kõik polegi üksnes traagiline). Et meie maal saab kenasti ka unustada, aga see käib rõhumisega käsikäes. Rõhunud on meid meie endi haavad, endi vead, kuid ka ebaõiglaselt tekitatud valu, surveavaldused ja kaotused. Sellegipoolest tõstetakse pokaale ja naerdakse. See on minu arust muljet avaldav, tõepoolest, eriti nende väheste rõõmsate asjade valguses, mis möödunud sajand endaga kaasa on toonud ja mille tagajärjed meie inimestele tänaseni kannatusi tekitavad (kuigi ma kuulen sind praegu vastu vaidlemas!).

See on maa, kust 20. sajandi suurte timukate kõrval pärinevad ka paljud imelised inimesed, keda ma isiklikult väga armastasin ja endiselt armastan. Mõni neist põgenes, mõni eksis otsinguil teelt, mõni ei elagi enam, mõni pöördus tagasi, mõni on oma tegudepäevad juba seljataha jätnud või alles ootab neid, aga enamikku neist ei teagi keegi.