:format(webp)/nginx/o/2023/05/30/15356991t1hf6e4.jpg)
Taani krimikuninga Jussi Adler-Olseni Q-osakonna krimisarja 9. raamat «Naatriumkloriid» jahib sarimõrvarit koroonapiirangute ajal. Kui südantlõhestav enesetapp toob päevavalgele vana, peaaegu unustuse hõlma vajunud juhtumi, tuleb esile laitmatult ajastatud surmajuhtumite jada, mida on seni peetud õnnetusteks või enesetappudeks. Loe raamatust katkendit!
Teisipäev, 1. detsember 2020
CARL
«Arhiivis oli juhtumi koopia, Carl.» Rose viskas selle tema ette. «Me lugesime seda Gordoniga täna hommikul. Seal on kirjas, et sa olid esimene, kes jõudis sündmuskohale.»
«Jah, ilmselt.» Ta noogutas ja osutas Marcuse eksemplarile. «See toimik on kogunud tolmu Marcuse erinevates kontorites kõigi nende aastate jooksul. Loodetavasti te teate, mida see tähendab?»
/nginx/o/2023/05/18/15329531t1h05aa.jpg)
«Jah, et ta ei ole suutnud sellest lahti lasta,» vastas Gordon lolli loogikaga. «Nii et ta tahab ehk, et me ta sellest vabastaksime.»
Carl tõstis pöidla püsti. «Spot on. Ja seetõttu võtame selle ette, heidame kõik muu kõrvale ja lahendame selle ära, eks ole.»
«Heidame kõik muu kõrvale? Kas see ei ole veidi drastiline, Carl?» pomises Rose. «Kas sa ei arva, et meil on praegu piisavalt palju käsil?»
Carl kehitas kergelt õlgu. See võis ju nii olla, aga mõrvaosakonna ülem oli otsustanud, ja pealegi oli juhtum tabanud Carli üllatavalt haavatavasse kohta. Nii palju aastaid oli möödas ja ikkagi tegi mõtlemine selle väikese surnud poisi ja tema ema peale, kes oli kaotanud talle kõige armsama, ebatavaliselt haiget. Ta ei saanud istuda kuigi kaua kinnisilmi selle kohutava õnnetuse peale mõeldes, ilma et oleks tundnud naise vappumist nii selgelt, nagu oleks see aset leidnud eile. Kas sellepärast, et ta oli ise isaks saanud?
«Te ju nägite, mille Marcus tehnilise raporti lõpus esile tõi, nii et ma ei pea teile ilmselt selgitama, kui oluline see osa on. Ja mitte ainult Marcuse, vaid sama palju ka meie ja Q-osakonna jaoks.»
«See söögisoola asi?» pakkus Gordon.
Carl noogutas. «Rose, sina oled olnud Q-osakonnas aastast 2008, nii et see peab sulle midagi ütlema, eks ole?»
«Söögisool?» Naine raputas pead.
«Noh, aga uuri siis välja. Sest ma TEAN, et paar aastat tagasi lõpetati üks juhtum, ja seal oli kuidagi sool sees. Marcusel oli see ka meeles, aga, nagu öeldud, pidi see olema mõned aastad tagasi, sest me ei suutnud seda meelde tuletada. Aga proovi õige sukelduda vanematesse juhtumitesse, näiteks 2000 kuni 2005, siis leiad ehk midagi.»
«Midagi soolaga?» Naine ei olnud sellest vaimustuses.
«Jah, nagu öeldud, siis mäletan ma ähmaselt, et kunagi oli üks teine juhtum, kus soolahunnik oli sündmuspaiga lähedal.»
«Jah, aga see on nüüd küll täiesti fantastiline ülesanne, mille sa mulle andsid, ole sa tuhandest tänatud, Carl Mørck Vendsysselist. Ja nüüd, kui ma selle peale mõtlen, on minu nõo taluhoovis Ganløses üks korralik soolahunnik. Kas ta tuleb siis arreteerida?»
Carl tõstis kulme. Kui sellel vingatsil selline tuju oli, tuli kannad maha suruda.
«Aitäh õeluse eest, Salome. Mõtle õige selle peale, mida Marcus sinu heaks teinud on, Rose. Tal õnnestus sind tööle tagasi meelitada, enam-vähem samasuguses vormis ja kujus, nagu sul oli viis aastat tagasi, ja paremale ametipostile koos kõige sellega kaasnevaga. Kas sa siis ei arva, et Marcus on ära teeninud, et sa teed kõik endast oleneva, et tema elust see toimik minema pühkida?»
Naine ohkas. «Sa olid palju lõbusam, kui sa olid veel vana vingus perse, ja mitte püha, vana ja vingus perse. Aga jah, kui sa tahad mind piinata nende vanade toimikute läbilugemisega sel ajal, kui Assad neid juhtumeid lahendab, mis laudadel pooleli on, siis lase käia.»
Ta keeras kannapealt ringi, enne kui mees reageerida jõudis. Sitaks ärritav.
Mees keeras ennast Gordoni poole, kes nägi välja nagu tuleks temal nüüd peapesu enda peale võtta.
«Ja SINA, Gordon,» ütles ta rõhuga, mis noormehe võpatama pani. «Sina pead mind aitama.»
Poisi õlad vajusid alla.
«Otsi üles töökoja omaniku lesk. Ja siis mine otsi üles see vana naine, kes oli hiljuti matusel, Maja Peterseni nõbu. Ja kui sa nad üles leiad, too nad mõlemad siia minu juurde. Ja seda pronto, palun!»
Carli uus kontor teisel korrusel oli selline nagu kõik teised – standardinventar ja lihtne puhastada. Ta tegi akna lahti, asetas Marcuse toimiku aknalauale ja hakkas otsast pihta. Tal kulus selle läbilugemiseks peaaegu veerand pakki sigarette; see oli ebatavaliselt põhjalik, nagu kõik raportid, mille Marcus Jacobsen asekomissarina omal ajal kirjutanud oli. See tundus ometi olevat teda rohkem paelunud, tõenäoliselt sellepärast, et ta oli olnud ise sündmuse tunnistajaks ega olnud iialgi unustanud noore ema meeleheitlikku leina.
Juba esimesel leheküljel väljendas Marcus rahulolematust selle üle, et tookordne mõrvaülem oli tema uuringud lõpetanud ja loo õnnetuseks tembeldanud.
Järgmised paljud leheküljed andsid ülevaate Marcuse tunnistajate ülekuulamistest, aga objektiivselt vaadates ei olnud neil midagi erilist öelda – kui üldse sedagi.
«Mida te nägite?» ja «Mida te teate?» küsis Marcus alati neilt, keda ta üle kuulas. «Kas te teate midagi sellest, mis võis sellise meeletu plahvatuseni viia?» Ja kelleltki ei saanud jälgi, mida ajada. Noor naine, kes oma lapsest ilma jäi, selgitas, miks ta töökotta oli läinud. Midagi Citroën Dyani tagasillast, mis tahtis vahetamist, sest see oli roostetanud. Ja iga kord, kui ta jõudis sinna, kus ta pidi rääkima plahvatuse hetkest ja sellest, kuidas lapsevanker tema kolmeaastase pojaga käte vahelt rebiti, vajus ta kokku.
Seejärel tulid mõned seletused hukkunud mehaanikute leskedelt ja kokkuvõttes ei olnud midagi, mis oleks vihjanud muule kui sellele, et tegemist oli olnud usina, noore töökojaga, mille tiimi töö taga oli hulgaliselt oskusi. Nad tegid tihti ületunde, aga palgad maksti alati kohe välja ja need ei olnud väikesed – vastupidi, oli üks leskedest öelnud.
Just sellele tõmbas Carl paksu joone alla.
«Leski ei olnud keeruline leida, Carl. Ainult et see, kes oli abielus töökoja omanikuga, oli uuesti abiellunud ja perekonnanime vahetanud; aga õnneks elas ta ikka veel samal aadressil.»
«Millal ta siia tuleb, Gordon?»
«Ta on siin. Ootab Rose juures.»
Carl noogutas tunnustavalt. Ta pidi targu tunnistama, et osakonna noorimal kõrvatagused enam täiesti märjad ei olnud.
«Ja nõbu, kes surmakuulutuse lehte pani, tuleb tunni aja pärast. Ta oli veidi närviline ja hämmeldunud, et sa temaga rääkida tahtsid, aga ma ütlesin talle, et sa tavaliselt ei hammusta.» Poisil oli suu kõrvuni.
«Tavaliselt ei hammusta?!» Carli naeratus ei tulnud südamest. Natuke märjad need kõrvatagused sellel jõnglasel ikka olid.
Carl pani toimiku kinni, et lesk ei peaks nägema õnnetuskohal tehtud koledaid pilte surnukehadest.
Kuidas töökoja omaniku lesk oli rohkem kui kolmkümmend aastat tagasi välja näinud, ta ei teadnud, aga kuuekümneaastase naise kohta oli ta haruldaselt nooruslik. «See nägu küll Jumala abiga selline olla ei saa,» mõtles ta, kui naine maski eest võttis. Naine proovis naeratada, aga see jäi justkui näkku kinni.
Esimesed minutid kobas mees küsimusi otsida, aga kes ei julge, ei saavuta midagi, mõtles ta, ja esitas küsimuse, mida naine raporti järgi varem kuulnud ei olnud. Puhas oletus.
«Teie mehel käis sel ajal palju raha käest läbi, aga kuidas teie seda tunda saite?»
Naine silus juuksed ühe kõrva taha, sel ajal kui üksik korts laubal esile tungis. «Noh, me maksime kõik arved õigel ajal ära, kas te peate seda silmas?»
«Ei, kõik see lisa, mis kõrvalt tekkis. Auto, nõudepesumasin, uued riided, kõik seesugune.»
Naine tundus ohkavat kergendusest konkreetsete võimaluste üle.
«Oeh, Ove ostis ju suvila. Mul on see siiamaani alles. Tisvildes.»
Carl vilistas. «See oli vist õige hetk Tisvilde suvila ostmiseks. Tänapäeval ei jaksa neid enam keegi osta.»
Naise nina püstiajamine andis märku teatud uhkusest.
«Kui palju te selle eest maksite, kas mäletate seda? Te ostsite selle sularaha eest, eks ole?» uuris mees.
Naine noogutas ja nägi mõtlik välja. Armas Mooses, kui kerge teda vahele oli võtta.
«Veidi üle saja tuhande, arvan ma.» Ta noogutas, et seda endamisi kinnitada.
«Nii et töökojal läks hästi?»
Naine noogutas. «Ove tegi ka tõepoolest palju tööd. Seda tegid nad kõik.»
Ülejäänud vestlus võttis kakskümmend minutit ja see pidi jääma viimaseks korraks.
«Ma arvan, et selles töökojas oli rohkem teoksil, kui autotöökodades enamasti,» ütles ta Rosele, kui lesk ära oli läinud.
Naine ei kuulanud. «Kas sa tead, mida sa minuga teinud oled, Carl?» Rosel oli palju näoilmeid ja see, mis tal praegu ees oli, ei meeldinud mehele. Kes oli rääkinud vingus persest?
«Aastail 2000–2005 ei ole toimikuid digitaliseeritud, nii et ma muudkui lehitsen ja lehitsen raporteid. Ära arva, et sa pääsed ületunnitasu maksmisest, kui sa tahad, et ma sellega kiiresti valmis saan.»
Torin, torin, torin. Päris mõnus tegelikult.
«Ütle ainult, kui palju tunde sul läheb, ja tee edasi oma täiesti fantastilist tööd.»
Kas naine näitas talle keelt?
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)