«Tal pole kellegagi rääkida. Mis mõtet on üldse voodist väljagi tulla?»

Foto: Shutterstock

Äsja ilmunud «Ohtlik anne» on tempokas, põnev ja kaasahaarav raamat. Terava pilgu ja meisterliku sulega Camilla Sten lahkab võimu, klassi ja identiteedi probleeme, kirjeldades suletud maailmu. See on esimene raamat uuest põnevussarjast, mille peategelane on kriminaalpsühholoog Rebecca Lekman.

Kriminaalpsühholoog Rebecca Lekmani elus on murdepunkt. Ta on kiiruga maha jätnud oma abikaasa ja karjääri Texases, et hoolitseda Rootsis haige ema eest. Sel ajal, kui Rebecca oma lapsepõlve-Djursholmis rahutult ringi liigub, saab ta teada, et tema gümnaasiumiaegne tüdruksõber Louise on tapetud – jõhkralt oma kodus surnuks pussitatud.

Camilla Sten, «Ohtlik anne». Foto: Raamat

Tagasi elus, mille eest ta terve elu on põgenenud, ja politseiuurimisest kõrvale jäetuna hakkab Rebecca mõrva uurima omal käel. Mässulisest teismelisest Louise’ist kasvas luksuslikus villas elanud jahedate maneeridega koduperenaine. Kes ta tappis ja miks? Miks püüdis Louise kõigest mõni nädal enne, kui ta mõrvati, Rebeccaga ühendust võtta, ehkki ta oli vandunud, et ei taha Rebeccat enam iialgi näha?

Mida lähemale Rebecca Louise’i ümbritsenud inimestele jõuab, seda põletavamaks muutub olukord temale endale. Lõpuks on ta sunnitud endalt küsima, milliseid riske on ta mõrvari leidmiseks valmis võtma.

Kirjanik Camilla Sten on sündinud 1992. aastal Stockholmis. Ta on hinnatud õudustäratavate kriminaalromaanide «Kadunud küla» ja «Pärija» autor. Camilla Steni raamatuid on tõlgitud rohkem kui kahekümnesse keelde.

Loe raamatust katkendit!

***

Ta ei näe pildil enda moodi välja.

Tema Facebooki profiil on kõigile avatud, pildile saab klõpsida. See on asjatundja tehtud portree, pea ja õlad valgel taustal.

Kunagi vööni ulatunud paksud sassis juuksed on õlgadeni lühemaks lõigatud, salongis sirgestatud ja triibutatud. Naeratus on viisakas, meik tagasihoidlik. Tagasihoidlikud pärlkõrvarõngad ja ühes suunurgas väike naerulohk.

Mäletan, kuidas ma panin pöidla sellesse naerulohku, kui ta minu peale pahane oli, sellest on pool elu möödas. Higiste linade vahel istudes, tükk päikesekiirest kardina vahelt sisse tungimas, tundub see nagu mingi nali.

Kuidas saab Louise surnud olla?

Olin alati mõelnud, et ta on kusagil. Mõnikord mõtlesin tema peale, mis elu ta elab ja kuidas tal läheb. Kas ta mõtleb mõnikord minu peale nii nagu mina tema peale?

Enamasti juhtus see siis, kui ma tundsin, et olen veidi eksinud, segaduses, ebaõnnestunud. Siis, kui mõtlesin elu peale, millest ma loobusin.

Pärast seda, kui ma Mariaga tuttavaks sain, juhtus seda üha harvemini, kuni kadus lõpuks sootuks.

Asi läks halvemaks, kui ma koju tagasi tulin. Halvemaks, kui ma olin sunnitud Djursholmi tagasi pöörduma, ja veel palju halvemaks, kui Maria viimase meili saatis.

I think you should get a lawyer.

Pärast seda hakkas Louise mind jälle kummitama. Ma olin siiski tubli. Ma ei guugeldanud tema nime, ei vaadanud tema sotsiaalmeediakontosid. Isegi mitte pärast sõnumi saamist.

Lehte allapoole kerides näen tavalisi asju. Sünnipäevaõnnitlused, verstapostid, töökohavahetused.

Laste pilte ei ole. See aga ei pruugi tähendada, et tal lapsi ei ole. Võib-olla on ta lihtsalt üks säärastest emadest, kes kannavad hoolt oma laste privaatsuse eest ega taha neist pilte postitada.

Oli. Oli säärane ema.

Jumal küll.

Peatun, püüan selgusele jõuda, mida ma tunnen. Kas kurbust? Kas šokki? Ei, mitte midagi niisugust. Vähemalt mitte veel.

Ja miks ma peaksingi leinama? Ma ei tunne seda naist. Ma ei tunne kolm aastat tagasi juunis William von Aschebergiga abiellunud Louise von Aschebergi, kes kannab Ralph Laureni hoolikalt triigitud pluusi ja sõidab sõbrannadega Nice’i, et poseerida telefoniga tehtud fotodel, Aperol Spritz käes. Ta on mulle võõras. Kui kummardan lähemale, et pildipikslitest kujunevaid näojooni uurida, nii lähedale, et nina puudutab odava sülearvuti ekraani, ei näe ma varjugi sellest Louises’ist, keda mina tundsin.

Minu Louise on juba ammu surnud. Ta elas üksnes minu mälestustes. Ja võib-olla polnud teda tegelikult kunagi olemaski. Võib-olla oli ta ainult minu ettekujutus Louise’ist, kõik need väikesed killud, mis ma kokku korjasin, et saaksin uskuda, nagu oleks ta mulle kuulunud, nagu oleks mõni salajane osa temast minu oma olnud.

Siis saabub kurbus. Nagu tuim löök kõhtu.

Panen arvuti kinni ja jään voodisse istuma. Kuulen ülemisel korrusel kergeid samme.

Nad on üles ärganud.

Ma peaksin voodist välja tulema. Aitama hommikusööki valmistada. Ema läheb täna arsti juurde ja isa vajab kedagi, kellele toetuda, nii et ta saaks tugev olla. Kõigest hoolimata on see ju põhjus, miks ma siin olen.

Aga ma ei suuda end liigutada. Mälupilt kummitab sügaval ajusopis.

Sellest õhtust on möödunud üheksateist aastat, kuid mälupilt on selge. Kulunud teksajakk, auk vasaku küünarnuki kohal, sassis hobusesaba, kõrvanibust läbi pistetud haaknõel.

Ma ei taha sind enam kunagi näha.

Miks ta endast nüüd siis märku andis?

12. NOVEMBER

Kui kell helises, vajutas Louise selle kinni. Siis heitis ta uuesti pikali, pea sügavale patja vajunud, ja vaatas lakke.

William tuleb koju alles homme hommikul. Terve maja on tema päralt.

Maja oli nii vaikne. Algul see meeldis talle, see meenutas vaikust tema lapsepõlves.

Linnas elamisega ei harjunudki ta ära. Kui Louise pärast gümnaasiumi oma vanematega linnas kortereid käis vaatamas, viis ta nad Vasastani. Ta oli unistanud Stockholmi kesklinnas elamisest, linna häälte kuulmisest, kui ta õhtul magama läheb. Ta kujutas ette elu ilusate sõprade, väikeste baaride ja hiliseks venivate õhtutega.

Ometi ei tundnud ta end seal kunagi päris koduselt.

Tundus, nagu oleks kõigile teistele antud mingi salajane juhend, mida tema aga ei saanud. Teised oleksid justkui automaatselt aru saanud, mida selga panna, kuidas käituda, milliseid raamatuid lugeda ja millistes restoranides käia. Louise oli pidanud seda omal käel õppima. Jälgis oma kolleege, kutsus ennast ise õhtusöökidele ja pärast tööd baaridesse, istus higistavate peopesadega ja püüdis välja nuputada, kuidas käituda nii, et sind omaks peetaks.

Naljakas, et ta teismelisena Djursholmi jälestas. Rääkis pikalt ja laialt, et kui ta siit kord ära kolib, ei tule ta enam kunagi siia tagasi. Et Djursholm on jahedate naiste ja konservatiivsete meeste kloonimisvabrik ja ükski mõistlike väärtushinnangutega inimene ei suudaks seal elada.

Kui ta aga uuesti Williamiga kohtus ja neist päriselt paar sai ning nad ühisest tulevikust hakkasid rääkima ... siis tekkis tal koduigatsus. Koduse Djursholmi järele, kus nad Williamiga olid teismelistena elanud ja kuhu ta ei kavatsenud iialgi tagasi pöörduda, nagu ta oli vandunud.

See pidi olema pärit varasemast, lapsepõlve ajast, enne kui kõik keeruliseks muutus. Igatsus saja-aastaste tammede ja rannapromenaadi ääres loksuvate külmade lainete järele. Vanade villade kõrgete, vaiksete tubade järele, mis kandsid sind ajas sada aastat tagasi.

Talle polnud Djursholmi kirjutamata reeglid kunagi meeldinud. Seal ta siiski teadis vähemalt, millised need reeglid on. Ta püüdis õppida elama väljaspool neid raame, ehitada üles isiklikku reeglistikku, kuid ta oli väsinud. Väsinud üritamisest.

Niisiis nad abiellusid, pöördusid tagasi kõrgetesse, vaiksetesse eelmise sajandi vahetuse tubadesse ja püüdsid neid lastega täita. Ja nüüd lamas ta siin vaikuses. Tal pole kuskile minna. Tal pole kellegagi rääkida.

Mis mõtet on üldse voodist väljagi tulla?

Ta võinuks hommikusööki süüa, kuid viimasel ajal oli söögiisu kadunud. Pärast viimast kunstviljastamise katset oli arst soovitanud pausi teha. Hormoonide tõttu oli ta üles tursunud ja tundlik, ta puhkes vähimagi asja peale nutma ja ta vihkas seda. Ta jälestas oma võõrana tundunud keha.

Nüüd polnud ta enam paistes ega pundunud. Ta tundis end väikesena, kokku tõmbununa, kõva ja üksikuna.

Paar päeva tagasi oli ta õhtusöögi ajal öelnud, et kaalub jälle tööleminekut. See tundus lihtsalt lausena, mida oleks õige öelda. Kui oled töölt ära tulnud, kuna arst soovitas stressi vähendada, sest see võiks rasestumisele kaasa aidata, ja kui seejärel hoolimata korduvatest katsetest rasedaks ei jää, siis tuleb lihtsalt tööle tagasi minna. See käib hoogsalt, tolm pühitakse maha, tõustakse uuesti jalule ja minnakse eluga edasi. See on tavapärane käitumine.

Ei pikutata hommikuti üha kauem teki all ega tajuta rinnas kasvavat tühjust, kuni lõpuks on tunne, et hullumeelsus hakkab sind tasapisi ära sööma.

Louise keeras end küljeli ja võttis telefoni. Paar aastat tagasi hüppas ta hommikuti voodist välja, jooksis rannas tiiru, jõi köögikapi ääres püstijalu smuutit ja keris samal ajal läbi öösel saabunud 15–20 vastamata meili. Elu kulges kiirustades. Kunagi polnud piisavalt aega, et kõike jõuda, ta kurtis selle üle pidevalt sel enesega rahul oleval moel, nagu teevad seda inimesed, kes teavad, et tegelikult on neil vedanud.

Ta tundis sellest puudust. Nii väga, et see tegi lausa haiget. Ta ei teadnud, kuidas sinna uuesti teed leida.

Mõnikord ta mõtles, kas ta tõesti oli kunagi salongis hooldatud läikivate juuste ja laitmatu maniküüriga Louise von Ascheberg, firmaomanikust turunduskonsultant. See kõlas hästi. See nägi hea välja.

Miks ta siis ei leia tagasiteed selle juurde, kes ta oli?

Kust oli pärit see juurtetu, hall viletsus?

Tal oli varemgi ebaõnnestumisi olnud, kuid ta ajas end alati jalule. Võitles edasi. Leidis uue projekti, keerulise kliendi, renoveerimisobjekti, millega tegelda, kuni uus triumf kattis vana ebaõnnestumise, nagu poleks seda kunagi olnudki.

Louise vajutas telefoni loiult käima. Läbi kergete valgete kardinate paistis sisse novembrihall valgus nagu lubadus peatselt saabuvast ööst.

Hommikutervitus-SMS Williamilt. Suurte hommikulehtede uudised kõigest öö jooksul juhtunust. Meeldetuletus fitnessiäpilt, et ta pole tükk aega trennis käinud.

Aitäh meenutamast, ma tean.

Ta kortsutas lehekülje allserva jõudes ja Facebooki sõnumit nähes kulmu. Algul ei tundnud ta nime isegi ära, kuid siis õnnestus tal meenutada: Lykke Haraldsson. Nad olid kohtunud paar aastat tagasi ühel Williami tööõhtusöögil.

Tere, Louise!

Loodetavasti läheb sul hästi! Tahtsin küsida, kas sa oleksid nõus mõni päev koos kohvile minema. Tahaksin sinuga rääkida ühest ärivõimalusest.