Mäletan, kuidas ma panin pöidla sellesse naerulohku, kui ta minu peale pahane oli, sellest on pool elu möödas. Higiste linade vahel istudes, tükk päikesekiirest kardina vahelt sisse tungimas, tundub see nagu mingi nali.
Kuidas saab Louise surnud olla?
Olin alati mõelnud, et ta on kusagil. Mõnikord mõtlesin tema peale, mis elu ta elab ja kuidas tal läheb. Kas ta mõtleb mõnikord minu peale nii nagu mina tema peale?
Enamasti juhtus see siis, kui ma tundsin, et olen veidi eksinud, segaduses, ebaõnnestunud. Siis, kui mõtlesin elu peale, millest ma loobusin.
Pärast seda, kui ma Mariaga tuttavaks sain, juhtus seda üha harvemini, kuni kadus lõpuks sootuks.
Asi läks halvemaks, kui ma koju tagasi tulin. Halvemaks, kui ma olin sunnitud Djursholmi tagasi pöörduma, ja veel palju halvemaks, kui Maria viimase meili saatis.
I think you should get a lawyer.
Pärast seda hakkas Louise mind jälle kummitama. Ma olin siiski tubli. Ma ei guugeldanud tema nime, ei vaadanud tema sotsiaalmeediakontosid. Isegi mitte pärast sõnumi saamist.
Lehte allapoole kerides näen tavalisi asju. Sünnipäevaõnnitlused, verstapostid, töökohavahetused.
Laste pilte ei ole. See aga ei pruugi tähendada, et tal lapsi ei ole. Võib-olla on ta lihtsalt üks säärastest emadest, kes kannavad hoolt oma laste privaatsuse eest ega taha neist pilte postitada.