LUGEMISSOOVITUS ⟩ Kunstikogu nautimiseks tuleb tutvuda kunstiga, mitte inimestega selle ümber

Tiit Pruuli mereteemalise maalikollektsiooni näitus Mikkeli muuseumis. Foto: Madis Veltman

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda raamatut «Purjed heisata!», mis annab ülevaate eesti merekunstist kollektsionäär Tiit Pruuli kunstikogu kaudu.

Minge ja vaadake Tiit Pruuli poolt kogutud merekunsti Kadriorus, Mikkeli muuseumis. Näitus on sügava sügiseni valla, nauditagu. Aga näitusele mahtus napp viiendik kogust, raamatusse vist pea kõik. Üle neljasaja pildi. Põnev ja igast otsast mereline valik. Raamatut saab näituselt, aga raamatukogus võib jo ette lehitseda. Aigupiten omasoodu kujunenud kollektsioon; kuulsus, auu ja respekt. Ma merd põhmõtt kardan, lootsikus tunnen end vangis olevat, klaustrofoobia ründab – autoaknast ja piltide pealt siiski natuke armastan merekest tallinlasele sünniomase lugupidamisega. Seda kripeldavam on piisavalt distantsil meresegaste tüüpide tegemisi takka jälgida. Okeaan – hirmus suur elajaloom! Keetmata kalasupp! Aga tajumist väärib. Seda enam, et Pruuli kimab kohe jälle jääpankade vahele – eks see Eestimaa suvi ole jah hirmus ja sääserohke aeg, aremad põgenevad – ega tule tagasi enne, kui näitus kinni. No loodame, et omanik ilusti eluga piltide manu tagasi jõuab.

«Purjed heisata!» Foto: Raamat

Üleliia mereinimene ei näi olevat ka raamatu esimese loo autor ja näituse kuraator Kadri Asmer, kes jo avamisel tunnistas, et ega ta pikemat merereisi kui Tallinnast Stockholmi teinud ole. Aga proff on proff ja mere maalimisest saab võhik imetabase ülevaate. Mina sain targemaks kindlasti – usun et saavad ka paljud lugejad.

Multitalentne ja pulbitsev Eero Epner on üks paljulubavamaid eestikeelseid ilukirjanikke, kes näiteks viimatises Eesti Ekspressis suutis täita pool ajalehte aastatepikkuse ilmateadete ülevaatega ning edastada sõnumi, et andmed on toredad ning neid saab ka (kuri)tarvitada. Hea teada, ülla-ülla. Pruuli raamatus räägib ta lühemalt ja püsib teemas, mu lemmiklõik on «Sealsamas Käsmus, kuhu Tiit mõni aasta tagasi endale suvekodu ostis ja vastupidiselt kõigi, ka perekonna ootustele enam-vähem paikseks suutis jääda, veetes seal vahel tervelt nädala järjest, on veel ainult üks rannakalur ja selleks on multimiljonär, kes jaksab haugitõmbamise rõõmule omast taskust peale maksta.» Ma täiega loodan, et kala-, raha- ja muuseumimehed ning -naised saavad Käsmus lõpuks kenasti kokkuleppele, et kapteniküla sadam muudetakse ühisel nõul ja jõul euroopselt väärikaks randumiskohaks, kuhu ka Tiidu ilmameredest väntsutet laeval poleks pärast arktiliste väljade-väilade murdmist piinlik naasta.

Jaan Tätte hõllandab omas peatükis tõesti hästi mereromantiliselt, Tiit ise aga, olgugi kogu aeg kohal, teeb noka lahti vaid tagakaanel. Ja hea ongi. Sest kunstikogu nautimiseks tuleb tutvuda kunstiga, mitte inimestega selle ümber. Võimalus on, antagu minna.

Suppi, kurat, ei tohi ükski rohepöörakas piltidele heita! Muidu ma saan kurjaks.