Kolm Monique’i luuletust elamise ilu teemal: ilus on olla elus

Monique. Foto: Karen Härms

Elu ja hetki õpetavad hindama tihti keerulised elusituatsioonid, rasked kriisid või tõelised hingeraputused. Aga mis oleks, kui peatuks hetkeks, hingaks sügavalt sisse ja välja, sulgeks silmad ja ütleks elule lihtsalt: «Ma tänan! Tänan, et elan!» Vahel pole elu ilu tundmiseks rohkem vajagi, kui peatuda ja tunda tänulikkust, et üldse elame, hingame, armastame ja saame lihtsalt luua paremat maailma, sammhaaval. Elu ilu ongi ju peidus elus!

Elu mõte

Kui elu mõte on olla parem

alusta teistest palju varem

tee kõik, mis tegema pead

ja paranda tehtud vead

Kui elu mõte on luua head

siis heast mõtlema pead

kurjusel elus ei tohiks teha ruumi

elu heaks sa ise vaid tuunid

Kui elu mõte on koguda hetki

reisi ees ära löö ette risti

tee kõike, mis pähe tuleb

mine sinna, kus süda läheb

Kui elu mõte on elu ise

puudub keegi, kes poob ja käseb

lase hingel lennelda vabalt

nii elu mõtte sa tabad

Ei muutu miski enne sinu elus

Kui istud kastis kinni sa

ja vaatad taevast alla maad

kõik maal nii väike tundub sul

ka kardinate taga ainult muld

ei näe sa pilvepiiri taga inglit

kes sala sosistab sul kauneid sõnu

ei taju päikest sõbra südames

kes vaikides teeb lauluviisi mõrust

ei tunne armastust, kui sõnu pole

veel oma teatritükki vead

ei usu igatsust, kui teda pole

kuid omandiks sa kõiki pead

kui relvaks vihkamine, vaen ja valu

ka teiste vikerkaart ei talu

ei muutu enne miskit sinu elus

kui armastuse teed sa valust

Ilus on olla

Ilus on olla, kui armastus hinges

Ilus on olla, kui ema on armas

Ilus on olla, kui isa on hea

Ilus on olla, kui siiras on sõber

Ilus on olla, kui teekond on põnev

Ilus on olla, kui lugu on kirev

Ilus on olla, kui meeled on valla

Ilus on olla, kui hinges on sära

Ilus on olla, kui süda on puhas

Ilus on olla, kui elus end tunned

Ilus on olla, kui elu on ilus

Ilus on olla elus