Leil Lowndesi esmatrükis 20 aasta eest ilmunud ja nüüdseks kaasaegseks psühholoogiaklassikaks saanud suhtlusraamat «Kuidas rääkida ükskõik kellega» annab 92 lihtsat ja tõhusat tehnikat, mille abil lihvida oma suhtlusoskust, et tunda end mugavalt igas seltskonnas ja iga vestluspartneriga. Muu hulgas õpetatakse eestlastele enamasti peavalu valmistavat small talk’i kunsti. Loe raamatust petükki, mis õpetab tutvumist.
Kuidas tutvuda inimestega, kellega sina tutvuda tahad?
Kuidas tutvuda inimestega, kellega sina tutvuda tahad?
Poliitikud ei oota, et teised neile läheneksid. Kui peo võõrustaja või nende kampaaniajuht ei ole esitanud nimekirja, kellega nad kohtuma peavad, valivad nad oma sihtmärke ruumi analüüsides. Samal ajal kui nende teravad silmad rahvahulka skaneerivad, küsivad nad endalt: «Kellega oleks mul kõige meeldivam rääkida? Kellest võiks minu elule kõige rohkem kasu olla? Kellelt ma võiksin siin kõige rohkem õppida?»
Kuidas nad valivad? Nad vaatavad kõiki samamoodi, nagu minu karikaturistist sõber Bob inimesi vaatab. Sa võid inimese kohta öelda palju rohkem, kui sa isegi mõistad, kui sa hoiad oma pilgu fikseeritult temal. Iga pilk kellegi silmis ja iga seda ümbritsev joon räägib loo – loo elust, mida ta elab. Kes oli see, kes ütles: «Kolmekümneaastaselt on igaühel selline nägu, nagu ta väärib»? Ometi vaatavad vähesed meist teadlikult võõrastesse silmadesse. Kui rumal on see, et peol või võrgustiku loomise sündmustel on enamikul inimestel piinlik luua silmsidet inimestega, keda me ei tunne?
Oma võrgustiku ehitamise seminaril panen ma osalejad looma intensiivset visuaalset kontakti, paludes neil moodustada suur ring, kõndida ruumis ringi ja vaadata üksteisele vaikselt silmast silma. «Vaadake üksteisele silma,» ütlen ma neile. «Uurige teineteise liigutusi.»
Kui nad kõnnivad, ütlen: «Kõige olulisem ärikontakt, kõige kallim sõber või sinu elu armastus ei ole tõenäoliselt selles ruumis. Sellegipoolest satud sa peagi ruumi, kus näed kedagi, kellest sa tunned, et ta võib sinu elu muuta. Ma tahan, et sa oleksid valmis. Ma tahan, et sul oleks julgust läheneda ja et sa ei ootaks asjata, et see eriline inimene sulle läheneks.» Jalutades ja jälgides palun neil vaikselt valida neli inimest, kellega nad tahaksid pausi ajal kõige rohkem vestelda.
«Ainult kõige ilusamaid inimesi valitakse»
Kui osalejatele antakse selline harjumatu ja ebamugav ülesanne, eeldavad nad, et kõik lähevad kõige atraktiivsemate inimeste juurde. Seda ei juhtu kunagi. Midagi müstilist juhtub, kui inimesed võtavad aega, et üksteist tõeliselt vaadata. Igaüks avastab ühes või kahes inimeses erilise ilu, mis on väga isiklik, väga eriline ja kõneleb ainult selle otsijaga.
Kõige kallim sõber minu elus oli üks lihtne väike tüüp nimega Chip. Ta oli ainult 157 sentimeetrit pikk. Chipil oli suur nina ja naljakad väikesed silmad, mis piilusid läbi paksude prillide. Seda tehnikat kasutamata poleks ma Chipi ilmselt kunagi peol märganud. Kuid minu tähelepanu oli meie kohtumise päeval suunatud just temale, sest ta pidas kõnet. Kui ma vaatasin talle tähelepanelikult silma ja jälgisin tema huulte liikumist, nägin tema näos tõeliselt subjektiivset ilu. Temast sai minu parim sõber kaheteistkümneks aastaks, kuni traagiline haigus tema elu võttis. Sellest hoolimata jäi Chip minu jaoks tema elu lõpuni ilusaks, sest ükskõik kui väändunud ta keha haiguse tõttu ka polnud, paistis tema ilu läbi tema olemuse.
Kui seminaril osalejad üksteise nägusid ja liigutusi uurivad, avastavad nad subjektiivse ilu nende nägudes, nende vaimus. Keegi ei oska seletada, miks üks inimene valib teise inimese oma erilise nelja hulka. Ometi naasevad pea kõik pausilt, olles leidnud uue hea sõbra. Mitte kunagi ei jää keegi valimata.
Kui otsid inimeste erilisi omadusi, uurides nende nägusid, siis leiad need kindlasti. Kui soovid, et sinu elu oleks parem, veeda aega koos inimestega, kelle sa ise valid, mitte ainult nendega, kes valivad sind. Ole valiv selle osas, keda sa valid. Aga ära oota, et sind valitaks.
TEHNIKA: Ole valija, mitte valitav
Eluaegne sõber, elu armastus või ärikontakt, kes muudab sinu tulevikku, ei pruugi olla sellel peol kohal. Kuid ühel päeval, kusagil, on ta lõpuks seal. Võta iga pidu kui suure sündmuse peaproovi.
Ära seisa ja oota hetke, mil see eriline inimene sulle ise läheneb. Sa teed selle ise teoks, uurides iga nägu ruumis. Tee lõpp öös mööduvatele laevadele. Püüa, mida või keda iganes sa oma ellu soovid.
Muidugi, seminaril toimib see lihtsalt, aga kuidas on lood päriseluga?
Mõnikord ütleb mõni osaleja pärast pausi: «Seekord oli lihtne minna inimeste juurde, kellega ma tahtsin rääkida, sest sa andsid selle ülesande. Aga kuidas on lood päris peol?» Hiljuti esitas üks osaleja nimega Todd mulle grupi ees selle küsimuse.
Ma küsisin: «Todd, kuidas sa seekord lähenesid?»
«Noh, ma lihtsalt läksin ja ütlesin: «Tere, ma olen Todd. Ma tahtsin sinuga rääkida.»»
«Nii?» küsisin ma.
Talle jõudis kohale, et ta võiks seda avalauset kasutada, et tutvuda ükskõik kellega ükskõik millisel peol. Võimaliku piinliku hetke silumiseks järgneb kiiresti süütu küsimus, nagu näiteks «Kuidas sa peo korraldajat tunned?» või «Kas sa elad siinkandis?». Nüüd oledki sa juba end käima saanud, justkui oleks võõrustaja teid omavahel tutvustanud.