EESTI PÕNEVIK ⟩ «See on päris julge plaan viia linnatibid paariks päevaks kuhugi pärapõrgusse»

Ilmunud on Pille Simoni uus psühholoogiline põnevik «Armastus on valitute privileeg». Teose peategelased, konstaablid Madis ja Ave on võtmetegelased ka autori varasemates põnevikes «Murakamoos» (2021) ja «Pojengid taeva äärel» (2022).

Annika pulmade eel metsamatkal korraldatud tüdrukuteõhtu võtab ootamatu pöörde, kui üks kaaslastest lõkkeplatsilt kaob ja järgmisel päeval jõhkralt mõrvatuna leitakse. Kuritööd tuleb lahendama oma viletsa iseloomu pärast kardetud uurija Kroost. Kahtlus langeb Madis Uhtrasele ja tema sõbrale, kes olid end kontvõõrana lõbusasse naisteseltskonda peole kutsunud. Kuigi Madis püüab oma süütust tõestada, tuleb sekkuda ka konstaabel Avel ja patoloog Leo Petersonil. Koos püüavad nad lahendada mõrvajuhtumit ja tundub, et leiavad ka midagi enamat.

Loe raamatust katkendit!

***

Pille Simon, «Armastus on valitute privileeg». Foto: Raamat

Järjest tumeneva taeva all paistab heinamaa lõpus, metsa äärel vana hüljatud maja. Aknad on kui kaks mustendavat silma, vahtimas üllatunult õõtsuvaid kõrsi. Maja välisuks kolksub tuules kinni-lahti nagu suu, mis tahab midagi öelda, aga ei leia sõnu. Aed maja ümber on röötsakil. Värav on ainus, mis püsti püsib. Selle küljes kõlkuv metallist ämber taob vastu rauast posti hädakutsungit.

Lähemale minnes on kuulda ukse kääksumist tuules. See kõlab, nagu piinaks keegi suurest vihast viiulit. Piinaja pole keegi muu kui lõõtsutav tuul. Peagi lisandub trummipõrinat meenutav vihmakrabin sammaldunud katusel. Aeg-ajalt madalaid bassihääli paugutav kõuemürin lisab looduse heliteosele sügavust ja draamat.

Majas olijale ei lähe see korda. Teda ei hirmuta ega rõõmusta enam miski. Ta elutu keha lamab mahajäetuna põrandal. Ta ootas päästmist, lootis, et ehk keegi leiab ta, kuuleb ehk ta viimast nõrka appihüüdu. Peale tema enda ja üksikute kuukiirte, mis piilusid korraks aknast sisse, ei teadnud keegi, et ta seal sureb.

Loodus mängib talle surmamarssi.

Ma jälgin sind‚

olen seda alati teinud.

**

ÄÄRELINNAS MÄNDIDE ALL on väike roheline maja. Kaunilt pügatud elupuudega ja seina äärde rajatud lopsaka roosipeenraga, köidab see alati möödujate pilke. Annika istub köögis laua taga ja vaatab nukralt vapraid tuules õõtsuvaid roosinuppe.

«Riina, kas sa oled vahel mõelnud, et mis tunne on olla surnud? Kas see on tõesti täielik vaikus ja rahu või kuuled sa kõike? Kõike, mis sinu ümber toimub. Müristamist, tormi, nende inimeste rääkimist, kes sinu kirstu ümber seisavad. Vandumist, nuttu, autode sireene. Kuuled seda – ega saa selle eest kuhugi põgeneda. Sest sind lihtsalt ei ole, sa oled surnud. Sa oled küll siin, aga sind ei ole. Või ongi surm päriselt lihtsalt vaikus, kõiksuse kõige kõrvulukustavam vaikus?»

«Issand, Annika, kas sa ei peaks hoopis millelegi ilusamale mõtlema. Me korraldame ju sinu tüdrukuteõhtut. Sa abiellud varsti, sul tulevad pulmad, mitte matused. Kullakene, sa oled pulmade organiseerimisest ikka täiesti läbi. Viimane aeg on oma aju tuulutada ühe korraliku puhkusega.»

«Jah, sul on õigus. Ma olen tõesti täiesti läbi. Pulmade korraldamine on nii kurnav. Matustega oleks lihtsam, mul oleks täiesti suva, mis mulle selga pannakse või mida peielauas pakutakse või kes kelle kõrval istub.»

«Ma pesen kruusid ära ja siis viime su asjad autosse. Meil on aeg juba liikuma hakata,» ütleb Riina. Vangutab pead, tõuseb laua tagant püsti ja võtab mõlema tühjad kruusid. Läheb kraanikausi juurde ja peseb kruusid puhtaks. Annika istub ikka veel laua taga ja vahib aknast välja.

«Kas sa helistaksid tüdrukutele ja uuriksid, kaugel nad on. Meil kulub tund aega linnast välja saamisele ja kui me lõpuks kohale jõuame, tuleb päris pikalt kõndida. Kui tahame õhtuks telkimisplatsile jõuda, peaksime juba autos olema.»

Annika ärkab justkui unest ja võtab laualt telefoni.

«Eva kirjutas, et nad on kümne minuti pärast kohal,» ütleb ta, tõuseb ja läheb vannituppa.

«Kop-kop, kas keegi on kodus ka? Annika, oled sa toas?» kostab välisukse vahelt.

«On ikka. Tule aga tule edasi,» vastab Riina.

Uksest astub sisse lühikest kasvu figuurikas noor naine. Tema pikad maasikablondid juuksed on korrektsesse patsi punutud ja nägu perfektselt meigitud. Ta lajatab põrandale suure seljakoti ja väikese hõbedase kohvrikese.

«Tule, tule edasi. Sina oled vist Annika töökaaslane Kädi,» vehib Riina köögirätikuga.

«Jah, aga ...»

«Ta on vetsus, tuleb kohe. Mina olen Riina, Annika naabrinaine.»

«Väga tore, teie idee oligi siis tüdrukuteõhtu asemel see metsamatk korraldada.»

«Minu jah, aga ära mind teieta, muidu tunnen ennast liiga vanana,» sosistab Riina demonstratiivselt.

«Olgu,» sosistab Kädi vastu. «See on päris julge plaan viia linnatibid paariks päevaks kuhugi pärapõrgusse. Ma ei kujuta ise veel ettegi, kuidas ma metsas hakkama saan.»

«Pole seal keerulist midagi. Ainult esimese öö oleme telgis, siis läheme ühte toredasse turismitallu. Nii umbes seitsekaheksa kilomeetrit kõndimist. Seal saab keraamikat teha, maalida ja kõikvõimalike taimsete möginatega ennast nii seest kui väljast määrida. Muide, seal on isegi infrapunasaun. Lõpuks peaks sellest kujunema üks päris mõnus ja kosutav puhkus koos toreda prallega. Tead, Annika on ennast pulmade organiseerimisega nii ära vaevanud, et kahju kohe vaadata, kui otsalõppenud näoga ta ringi käib.»

«Tere Kädi, jõudsidki! Tulid ikka autoga?» jookseb Annika saabujat kallistama.

«Jõudsin jah, seljakott sai jube raske. Ma võtsin takso, sest mu auto ... ah,» lööb Kädi silmad maha ja vatrab edasi. «Ei tea, kuidas ma neid kotte üldse tassida jaksan,» vadistab ta.

«Mis sul seal seljakotis siis on, näita välja,» segab köögist tagasi tulnud Riina tüdrukute jutule vahele.

«Noh, kõik vajalik: dressid, mõned kleidid ja kampsun, ühed kõrged kingad, soe pesu nagu kästi, tossud ja terve hunnik sokke, jope, kaks paari teksaseid, siis üks mittekortsuvast materjalist jakk ja paar pidulikku kleiti ka. Kosmeetika jaoks pidin selle kohvrikese võtma.»

«Kosmeetika! Milleks?» hüüatab Riina imestunult.

«Kuidas milleks? Ma ei saa ju ometi ilma,» vastab Kädi.

«Tee oma seljakott lahti. Vaatame üle, äkki ikka õnnestub kõik ühte kotti mahutada. Ma ei kujuta ette, et sa kõnniksid metsas oma hõbedase kohvriga kuigi kaua.»

Kädi kisub seljakoti sisu põrandale ja jääb Riinat pisut solvunult vahtima. Riina teeb kiirelt ja osavalt riideid uuesti kokku voltides kaks hunnikut.

«Nii, selle hunniku riideid jätad siia ja see läheb kotti tagasi. Nüüd vali oma kohvrikesest kõige vajalikumad asjad, aga need peavad seljakotti ära mahtuma. Huulepulgad ja lauvärvid jäta siia. Neid sul metsas vaja ei lähe. Sa oled ilma nendetagi ilus. Las loodus näeb sind sellisena, nagu sa oled. Sina tahad ju ka loodust näha nii, nagu ta on, mitte ülesvuntsitult. Mõtle, kui meie metsad oleksid kõik nagu pargid, riisutud ja puha,» Riina võdistab selle peale õlgu. Tõuseb põrandalt üles ja teeb Annikale kelmikalt silma.

Kädi surub viimased asjad kotti ja viib ülejäänud kraami koos Annikaga teise tuppa.

«Tere-tere, olemegi kohal!» kuuldub koputuse taustaks ja sisse astuvad kaks peaaegu ühesugust naist. Mõlemad sportliku kehaehitusega ja matkamiseks sobivalt riides. Kohe näha, et need kaks teavad, mis ees ootab.

«Lõpuks ometi!» rõõmustab Riina.

«Tsauki!» hõikab Annika ja kargab teisest toast tulles mõlemale kaela. Peale tervitust vaatavad kõik viis üksteist hindaval pilgul.

«Oi, ma polegi teid ju omavahel tutvustanud,» kädistab Annika ülevoolavalt.

Läheb Riina juurde ja tõmbab ta kaenlasse.

«Tema on Riina. Minu naabrinaine, minu tulevase abikaasa Hendriku pikaaegne sõber ja minu kõige kõigem ... ilma temata ei saaks ma hakkama. See oli tema idee korraldada tüdrukuteõhtu metsas.»

Teised noogutavad ta jutu peale. Annika läheb Kädi juurde.

«Tema on Kädi, minu töökaaslane ja minu isiklik moepolitsei. Ja nemad on minu kooliõed,» trügib Annika kahe kõrvuti seisva naise vahele ja paneb neile käed ümber õlgade.

«Eva ja Karin, nad on minu parimad sõbrannad kooliajast saadik, olime lahutamatu kolmik.»

«Mis sa ajad!» rehmab Eva.

«Väga meeldiv tutvuda,» ütleb Karin ja pöördub seejärel Riina poole, «teie idee on hullult äge, palju parem kui jaurata öö läbi kusagil baarides.»

«Tänan,» on Riina meelitatud, «aga lepime kokku, et mind ei ole vaja teietada. Ma ei ole nii vana.»

«Olgu, olgu,» tõstab Karin käed ja naeratab vabandavalt.

«Nii, tundub, et meil on viimane aeg teele asuda, kui tahame enne pimedat telkimisplatsile jõuda. Karin, kas te tulite autoga?» küsib Riina.

«Ei, bussiga ja sellepärast jäimegi natukene hiljaks. Sest see kuradi buss sõitis just nina eest ära ja pidime kümme minutit ootama.»

«Pole hullu, nüüd oleme kõik ilusti koos ja valmis autosse istuma. Mina sõidan. Võtke oma asjad ja lähme, aeg jookseb. Telgid ja muu vajalik on juba autos. Me jätame auto matkaraja algusesse, turismitalu peremees Omar ootab meid seal, viib auto enda juurde, et oleks lihtsam pärast tagasi linna sõita. Meie ise jõuame turismitallu homme õhtuks, täpselt sauna ajaks, siis on õhtusöök ja kindlasti mõnus ning kosutav uni voodis. Järgmised kaks päeva saab maalida, keraamikat teha, puhata ja Õnnel on plaanis teha meile üks väike koolitus ravimtaimedest, kui me ajakavast kinni peame. Aga nüüd autosse, tee peal saame lobiseda küll.»

Kõik astuvad sõnakuulelikult hanereas uksest välja ja suunduvad auto poole. Annika vinnab seljakoti selga, keerab ukse lukku ja lippab teistele järele.

Mitte et ma ei usaldaks sind.

Ma tahan olla kindel‚ et sa kuulud mulle‚ ainult mulle.