/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2023/06/03/15366043t1hce7c.jpg)
Kuku raadio selle nädala järjejutuks on katkendid Suzanne Simardi raamatust «Emapuud otsimas. Metsa tarkuse avastamine», mille on tõlkinud Kalle Klein ja Marju Randlane. Järjejuttu loeb Kristi Aule.
JÄRJEJUTT ⟩ Metsaökoloog Suzanne Simard: minagi olen omajagu puid langetanud
Selles silmi avavas ja kaasahaaravas raamatus jutustab Kanada metsaökoloog Suzanne Simard, kuidas tal õnnestus aastakümnete jooksul tehtud katsetega tõestada, et puud suhtlevad omavahel ja kasutavad selleks varjatud keelt.
/nginx/o/2023/06/03/15366037t1h856b.jpg)
Kui Simard noore teadlasena Briti Columbia provintsi metsaametis töötas, märkas ta, kuidas puud justkui vahetavad omavahel teateid. Peagi jõudis ta arusaamiseni, et puud moodustavad maa-aluse seeneniidistiku abil tervikliku võrgustiku, mille kaudu üksteist tajutakse, sidet peetakse ja suheldakse. Selline võrgustik hõlmab kogu metsaalust ja kõiki puid, seejuures täidavad selles niitide, sünapside ja sõlmpunktide rägastikus keskset rolli kõige suuremad ja vanemad puud, mis on nagu allikad, millel on ühendus kõigi teiste naabritega. Need vanad puud on teistele otsekui emad.
Kui esialgu suhtuti akadeemilistes ringkondades Briti Columbia ülikooli metsaökoloogia õppejõu Simardi avastusse tõrksalt ja koguni naeruvääristavalt, siis praegu toetavad mitmed katsed tema teooriat. Simardi hämmastav teekond näitab, et teadustöö ei seisa argielust eraldi, vaid on sügavalt inimlik rännak. Metsaühiskond, millele kogu meie olemasolu siin planeedil toetub, sõltub nagu inimeste elugi koostööst, vastupidavusest ja kokkuhoidmisest. Seda tuleb uurida ja riikliku metsapoliitika kujundamisel arvesse võtta veel enne, kui on liiga hilja.