Kuidas mitte kunagi mõelda: «Mida ma järgmiseks ütlen?»
6. juuni 2023, 09:00
/nginx/o/2023/06/06/15372157t1h17df.jpg)
Leil Lowndesi esmatrükis 20 aasta eest ilmunud ja nüüdseks kaasaegseks psühholoogiaklassikaks saanud suhtlusraamat «Kuidas rääkida ükskõik kellega» õpetab tehnikaid, mille abil lihvida oma suhtlusoskust, et tunda end mugavalt igas seltskonnas ja iga vestluspartneriga. Muu hulgas õpetatakse eestlastele enamasti peavalu valmistavat small talk’i kunsti. Loe raamatust katkendit!
Kuidas mitte kunagi mõelda: «Mida ma järgmiseks ütlen?»
Loomulikult tekib hetki, mil isegi erakordsed vestluskaaslased vastu seina jooksevad. Mõne inimese ühesilbiline virisemine jätab isegi sõnadetektiivi tehnika meistritele napid võimalused.
Kui leiad end vaevu hõõguvast vestlusest (ja kui tunned poliitilistel põhjustel või inimliku kaastunde tõttu, et vestlus peaks jätkuma), siis on siin üks lollikindel nipp, kuidas tuli uuesti leegitsema panna. Ma nimetan seda papagoitamiseks selle kauni troopilise linnu järgi, kes vallutab kõigi südamed lihtsalt teiste sõnade kordamisega.
Kas oled kunagi kodus askeldades märganud, et taustal mängivast televiisorist hakkas tennisemäng? Sa kuuled, kuidas pall põrkab üle võrgu edasi-tagasi, klik-klak, klik-klak, klik … seekord sa ei kuule klaki. Pall ei tabanud väljakut. Mis juhtus? Sa vaatad automaatselt ekraani poole.
Samamoodi käib ka vestluses jutupall edasi-tagasi. Kõigepealt räägid sina, siis räägib sinu partner, siis räägid sina … ja nii toimub see edasi-tagasi. Iga kord annad oma vestluspartnerile noogutuste ja julgustavate mõminate, nagu «mhmh» või «hmm», abil teada, et pall on jõudnud sinu väljakule. See on sinu «ma sain selle kätte» märguanne. See ongi vestluse rütm.
«Mida ma järgmiseks ütlen?»
Tuleme tagasi selle hirmuäratavalt tuttava hetke juurde, kui on sinu kord rääkida, kuid su pea on tühi. Ära satu paanikasse. Selle asemel et verbaalselt või mitteverbaalselt märku anda, et sa said palli kätte, lihtsalt korda – või papagoita – viimast kahte või kolme sõna, mida su kaaslane ütles, mõistev-küsival toonil. See viskab vestluspalli otse tagasi sinu partneri väljakupoolele.
Mu sõber Phil võtab mind mõnikord lennujaamast peale. Tavaliselt olen ma nii kurnatud, et vajun kõrvalistmele magama, mistõttu on Phil vaid autojuhi rollis.
Pärast üht eriti kurnavat reisi mõned aastad tagasi viskasin oma kotid tema auto pagasiruumi ja kukkusin esiistmele. Olin juba uinumas, kui ta mainis, et oli eelmisel õhtul teatris käinud. Tavapäraselt oleksin ma lihtsalt ägisenud ja vajunud teadvusetusse. Kuid sellel konkreetsel reisil olin ma õppinud papagoitamise tehnikat ja olin innukalt valmis seda proovima. «Teatris?» papagoitasin küsivalt.
«Jah, see oli suurepärane etendus,» vastas ta, eeldades täielikult, et see on viimane sõna sel teemal, enne kui ma oma tavapärasesse unisesse uima vajun.
«Suurepärane etendus?» kordasin ma. Minu huvist meeldivalt üllatunult ütles ta: «Jah, see oli Stephen Sondheimi uus etendus «Sweeney Todd».»
««Sweeney Todd»?» papagoitasin ma taas. Nüüd hakkas Phil särama. «Jah, suurepärane muusika ja uskumatult veider sisu …»
«Veider sisu?» papagoitasin ma. Noh, see oligi kõik, mida Phil vajas. Järgmise poole tunni jooksul jutustas Phil mulle ümber näitemängu Londoni habemeajajast, kes käis ringi ja mõrvas inimesi. Ma pooleldi juba uinusin, kuid otsustasin peagi, et tema jutt Sweeney Toddist, kes inimeste kaelu läbi lõikab, häirib mu und. Nii et ma otsustasin natuke tagasi minna ja laususin ühe tema eelneva lause, et teda teisele rajale viia.
«Sa ütlesid, et selles on suurepärane muusika?»
Sellest piisas. Ülejäänud neljakümne viie minutilise sõidu jooksul koju laulis Phil mulle «Pretty Womenit», «The Best Pies in Londonit» ja teisi laule «Sweeney Toddist» – palju parem taustamuusika minu pooluinaku jaoks. Ma olen kindel, et Phil peab seda sõitu tänaseni üheks parimaks vestluseks, mida me kunagi pidasime. Ja kõik, mida ma tegin, oli paari tema fraasi korrutamine.
Müügiinimesed, miks te peaksite kliendi tõelisi vastuväiteid müügist keeldumiseks taga ajama, kui neid on papagoitamise abil puu otsast nii lihtne alla raputada?
Papagoita ennast kasumini
Papagoitamist saab kasutada ka kui inimeste tõeliste tunnete konserviavajat. Tippmüüjad kasutavad seda, et jõuda oma potentsiaalsete klientide emotsionaalsete vastuväideteni, mida nad sageli isegi endale välja ei ütle. Mu sõber Paul, kes on kasutatud autode müügimees, ütles, et oma hiljutise Lamborghini-müügi tegi ta tänu papagoitamisele.
Paul kõndis mööda parklat ringi koos ühe potentsiaalse ostja ja tema naisega, kes olid väljendanud huvi «mõistliku auto» vastu. Ta näitas neile kõiki mõistlikke Chevysid ja Forde. Uurides ühte väga mõistlikku pereautot, küsis Paul mehelt, mida ta sellest arvab. «Noh,» mõtiskles mees, «ma ei ole kindel, kas see auto sobib mulle.» Selle asemel et minna edasi järgmise mõistliku auto juurde, papagoitas Paul: «Sobib sulle?» Pauli küsiv kõneviis andis märku, et mees peab rohkem ütlema.
«Noh, eem, jah,» pomises potentsiaalne klient. «Ma ei ole kindel, kas see sobib minu isiksusega.»
«Sobib sinu isiksusega?» papagoitas Paul taas.
«Tead, võib-olla vajan ma midagi veidi sportlikumat.»
«Natuke sportlikumat?» papagoitas Paul.
«Näiteks need autod seal näevad natuke sportlikumad välja.»
Ahhaa! Pauli papagoi oli välja selgitanud, milliseid autosid kliendile näidata tuleb. Kui nad kõndisid ühe Lamborghini poole, nägi Paul, kuidas mehe silmad särama lõid. Tund aega hiljem oli Paul taskusse pannud suure vahendustasu.