HIIUMAA MÕRVALUGU ⟩ «Kui sul on telefon ja sa tõepoolest kardad oma elu pärast, siis sa helistad ometi politseisse!»
7. juuni 2023, 09:23
/nginx/o/2023/06/07/15373585t1hef7b.jpg)
Ilmunud on Siiri Julge põnevik «Jumalik arm», mis on kolmas raamat «Hiiumaa mõrvalugude» sarjas.
Jumalik arm on sügav. Suviti leiavad paljud inimesed tee Hiiumaale. Kuid neist mõne jaoks elutee Hiiumaal hoopis lõpeb.
Rannalt leitakse neiu ebatavaliste vägivallatunnustega surnukeha ning lahkamistulemused tekitavad uurijates rohkem küsimusi, kui annavad vastuseid. Peagi selgub, et tegemist on ühe tüdrukuga neljaliikmelisest sõbrannadepundist ja ülejäänud neiud on samuti jäljetult kadunud. Kas politseinikud suudavad nad leida enne, kui on juba hilja?
Sündmuste kulg ei jäta puutumata ka Hiiumaa elanikke, viies juhtivtöötajaks olemise raskustega heitleva Karolini taas sündmuste tulipunkti.
Siiri Julge Alvemyr (1973) on sündinud ja kasvanud Hiiumaal Kärdlas. Aastal 1992 alustas ta majandusõpinguid Rootsis Jönköpingi ülikoolis. Ta on töötanud aastaid erinevates suurettevõtetes juhtivatel kohtadel, viimased kaheksa aastat aga oma ettevõttes, mis koolitab ja nõustab juhtivtöötajaid. Siiri Julge elab ka praegu Jönköpingis.
Loe uuest raamatust üht katkendit!
***
«Ema! Aita meid!»
«Halloo! Kellega ma räägin?»
«Kas sa kuuled mind? Ema?»
«Keda te otsite?»
«Ma ei kuule sind, ema. Me ei tea, mida teha. Kuuled sa mind? Ta viis Jessika ära.»
«Ma ei saa aru. Te olete vist valele numbrile helistanud. Keda te otsite? Kes viis kelle ära? Mis teie nimi on?»
Karolin kuulis, kuidas tütarlaps telefonis kas omaette mõmises või kellegi teisega rääkis, öeldes, et tal on vist halb levi.
«Ema? Halloo!»
«Miks te politseisse ei helista? Kust te helistate? Kus te olete?»
«Ema? Ma ei kuule sind, aga äkki sina kuuled mind? Meil on siin halb levi ja pime. Me ei tea, mida teha. Äkki sa saad politseisse helistada ja asja uurida? Me ise ei julge.»
Ahastus tütarlapse hääles oli selgelt kuuldav.
«Ma tõesti ei tea, kuidas ma saan teid aidata, kui ma isegi ei tea, kes te olete, miks te mulle helistate ja kust te helistate ...»
Tütarlaps katkestas ka selle lause:
«Ema? Issand jumal, ma loodan, et sa mind kuuled ...»
«Ma ei ole teie ema, aga arvatavasti te mind ei kuule. Ja aidata ei saa ma ka kuidagi, kui ma ei tea, milles asi.»
Seejärel krabin, kellegi hüüe «Ta tuleb!» ja kõne katkes. Karolin vaatas kella. Kaksteist. Mis jama see oli?
Kas keegi tegi temaga nalja? Ja mis ta selle kõigega nüüd siis peale pidi hakkama? Nii telefonis rääkija kui ka see, kes kõrval karjatas, olid olnud naised, hääle järgi päris noored. Huvitav, kas neil oli vaja end lõbustada, ja siis nad lihtsalt helistasid suvalistele numbritele, et inimesi üles äratada ja neile mingit jama ajada? Vaadata, kuidas sellele reageeritakse?
/nginx/o/2022/11/16/14964565t1ha21d.jpg)
Kui telefon helises, oli Karolin juba maganud. Esialgu unisena oli tal aega võtnud, enne kui ta selle naisterahva sõnadest üleüldse aru sai. Naine oli nimelt peaaegu sosinal rääkinud, nagu kardaks ta, et keegi ta kõnet pealt kuulab. Hääl oli olnud ebakindel ja kui Karolin nüüd järele mõtles, oletas ta, et naine oli olnud joobes. Sõnad olid tundunud kuidagi segased, nagu ei oskaks inimene neid korralikult välja öelda, ja mis juttu enesesse puutub, siis see oli olnud kohe päris imelik.
Aga samas oli kõne siiski Karolini hinge tunginud. Hääl oli olnud nii paluv. Kas tõesti saab seda hirmu, mis häälest kostnud oli, nii usutavalt teeselda? Ja ainult sellepärast, et kellegagi lolli nalja teha? Ka see karjatus oli tundunud väga ehtne, sellestki aimus ehtsat hirmu. Kumb see siis oli – kas naised tõesti kartsid midagi väga või siis teesklesid millegi kartmist? Aga kui nad päriselt kartsid, miks nad siis Karolinile helistanud olid ja mitte politseisse? Ei, see oli ikka mingi nali. Karolin kustutas tule ja läks uuesti magama.
«Kes see oli?»
Kõne oli ka Kasperi äratanud ega pannud teda just rõõmust hõiskama. Kasper oli hommikuinimene ja väsis õhtuks väga ära. Unisena oli ta end poolistuli sättinud ja nõudis nüüd Karolinilt selgitust.
«Ma ei tea. Palusid abi.»
«Mis? Kes palus abi?»
«Ma ei tea. Palusid abi, aga ei öelnud oma nime ja ka seda mitte, kust nad helistavad. Võibolla helistasid valele numbrile.»
«Keegi tegi nalja või?»
«Arvatavasti.»
«Okei. Head ööd!»
«Head ööd!»
Minut hiljem nohises Kasper jälle, tema jaoks oli teema ammendatud. Ja polnud kindel, kas ta aju üldse oli registreerinud, et neil Karoliniga see vestlus olnud oli. Ta võis olla need küsimused esitanud ka päriselt ärkvel olemata. Karolin keeras end teki sisse ja pani silmad kinni, aga keha ei tahtnud kuidagi end unerežiimile sättida. Veel minuteid hiljem vahtis naine pärani silmi toa lage.
Midagi selles kõnes kripeldas ikka veel. Võis eeldada, et keegi oli kas nalja teinud või valele numbrile helistanud. Muud ei saanud siin ju olla. Kui sul on telefon ja sa tõepoolest kardad oma elu pärast, siis sa helistad ometi politseisse ja mitte mingile suvalisele numbrile! Ja oma ema number on inimestel ometi telefoni salvestatud, nii et seda ei saa valesti valida ka.
Aga hirm häältes oli siiski olnud ehtne. Kui keegi nalja tegi, siis poleks see ju nii ehtsana tundunud, mõtles Karolin endamisi. Või saab mind lihtsalt väga kergesti lollitada. Seda mõtet ei tahtnud Karolin jälle omaks võtta. See, et keegi üksnes oli numbriga eksinud, tundus vastuvõetavam selgitus. Aga siiski, miks need naised ometi politseisse ei helistanud? Imelik. Karolin proovis end veenda, et temal selle asjaga igatahes pistmist ei ole ja ta ei saa ka midagi teha, et olukorda selgust tuua. Seega polnud mõtet oma uneaega selle arutlemise tõttu lühendada. Homme pidi ta vara tööl olema ja seega oli kohe väga vaja magama jääda.
Aga uni oli endiselt visa tulema. Karolin ohkas ja andis alla. Ta hiilis vaikselt voodist välja, et mitte jälle Kasperit äratada, ja läks teise tuppa. Võibolla aitab see, kui natuke aega raamatut loen, arvas ta. Tal oli nagunii vaja ühe lugemisringi jaoks paar teost ette võtta ja kui nüüd uni nagunii ei kavatse end ilmutada, siis oli ju mõttekam praegu lugeda kui magamistoa lage vahtida.
Väikse kõhkluse järel läks ta kööki, tegi endale teed ja istus siis akna äärde tugitooli. Pärast majja kolimist oli sellest saanud nende mõlema lemmikkoht. Varasuvised ööd ei olnud veel päris valged, aga ka mitte väga hämarad. Sellegipoolest säras kuu, nagu oleks õues väga pime. Merel peegelduvad kontrastid jätsid mulje, nagu kulgeks mööda veepiiri kuu poole tee. Fantastiline vaade. Ja fantastiline oli see vaade sellest tugitoolist alati, ükskõik mis ajal siin istuda. Karolin oli tänulik, et nad Kasperiga olid selle peale mõelnud. Mõnikord oli neil lausa kaklus, kes selles toolis istuda saab. Päikseloojangud jäid neil oma aknast küll nägemata, aga kui selle järele isu tuli, oli vaja kõigest paarsada meetrit Kärdla sadama poole jalutada ja mure oligi lahendatud. Igatahes pakkus meri ka ilma päikseloojanguta palju silmailu.
Karolin jõi teed ja vaatas merd. Meri oli vaikne. See pilt mõjus Karolinile alati rahustavalt. Tegelikult olid kõik merevaated tema arvates omamoodi head. Kui oli torm, siis tundis Karolin, kuidas ta sellest energiat sai. Rahulik meri jällegi pakkus harmooniat. Kogu keha lõdvestus ja puhkas, aju rahunes maha.
Aga nüüd oli teisiti. Vaikne meri ei andnud hingele seda rahu, mida ta tavaliselt nii heldelt pakkus. Telefonikõne oli ennast otsustavalt Karolini ajju istutanud. Karolinile ei meeldinud, et ta asjast aru ei saanud ja et see kõik ebaloogiline tundus. Selle väikese vahejuhtumiga olid helistajad oma hirmu Karolinile üle kandnud ja kuigi ta isegi ei teadnud, kas temaga oli nalja tehtud või mitte, oli pelgus end Karolini kehasse siiski sisse seadnud ja paistis end seal päris mugavalt tundvat.
Karolin heitis pilgu kellale. See näitas juba hommikutunde ja õues oli valgeks läinud. Ta ohkas ja pani raamatu lauale. Magamisest ei tulnud täna öösel midagi välja, ka ei suutnud ta lugemisele keskenduda. Niisiis vahetas Karolin riided ja otsustas varahommikuse jalutuskäigu kasuks. Saab vähemalt värsket õhku ja kehale pisut trenni.
Naksi oli juba ukse juures ootamas, nagu oleks ta perenaise mõtteid ette aimanud. Karolin oli tänulik, et nad olid otsustanud Elleni Naksi endale võtta. Nad küll jagasid teda Josefiini ja Oliveriga, aga sel nädalal oli loom nende juures. Karolinile meeldis koeraga jalutamas käia. Oli kuidagi julgem ja lõbusam. Ta avas vaikselt välisukse ja tõmbas kopsud mereõhku täis.
«Tule nüüd, Naksi. Lähme teeme ühe tiiru.»