MÜSTEERIUM ⟩ Kuhu saab ühe ööga kaduda terve järv?

Foto: Shutterstock

Ilmunud on Peter May Lewise triloogia viimane osa «Lewise malenupud». Lugu saab alguse, kui Šotimaal tuulisel Lewise saarel voolab üks järv veest tühjaks ja nähtavale ilmub järve põhjas lamanud väikese lennuki vrakk.

Elu Lewise saarel, Šotimaa metsiku, kuid kauni loodusega kauges nurgakeses, kulgeb endiselt pidevas võitluses loodusjõududega. Fin Macleodist on saanud Lewisel eraomanduses oleva maavalduse turvaülem ja tema ülesandeks on teha lõpp saarel toimuvale suuremahulisele salaküttimisele ja röövpüügile. See töö viib ta uuesti kokku Whistler Macaskilliga, kohaliku röövpüüdja, Fini teismeea sõbra ja ammuse saladuse teadjaga. Aga kui nende taaskohtumise tagajärjed vägivaldse ja pahaendelise suuna võtavad, mõistab Fin, et tõe välja selgitamine võib hävitada tuleviku.

Peter May, «Lewise malenupud». Foto: Raamat

Triloogia kolmandas osas leiavad lahenduse mitu olulist küsimust, mis on varasemates raamatutes lahtiseks jäänud. Lahenduse, mis sobib May kirjeldatud süngele ja tuulisele Lewise saarele selle äratuntavalt raske, mineviku taagast laetud õhustikuga.

Peter May (20.12.1951) on nii Euroopas kui ka Ameerikas kirjandusauhindu võitnud Šoti telestsenarist ja kirjanik. Tema raamatuid on ainuüksi Ühendkuningriigis müüdud üle kahe miljoni eksemplari ja ta on oma krimiraamatute eest võitnud rohkesti auhindu.

Paljudesse keeltesse tõlgitud Lewise triloogia saab suurepärase lõppakordi: kolmas osa «Lewise malenupud» on järg raamatutele «Mustmaja» ja «Lewise mees».

Loe raamatust põnevat katkendit!

***

Ta istub oma laua taga, hall hirmust selle tohutu sammu ees, mida, kui see kord astutud, enam olematuks ei tee. Nagu aeg ja surm.

Ta kirjutab ja sulg väriseb ta käes.

Olen sellele juba mõnda aega mõelnud. Saan aru, et suurem osa inimesi ei mõista, miks ma seda teen, eriti need, kes armastavad mind ja keda armastan ka mina. Saan öelda ainult, et mitte keegi ei tea, millises põrgus ma elanud olen. Ja viimastel nädalatel on see muutunud lihtsalt talumatuks. Mul on aeg minna. Mul on kohutavalt kahju.

Ta kirjutab oma nime alla. Tavapärane toretsev kritseldus. Loetamatu. Ja voldib kirjakese kokku, nagu võiks teksti peitmine selle kuidagi olematuks muuta. Nagu halva unenäo. Nagu selle sammu, mille ta kohe pimedusse astub.

Nüüd ta tõuseb ja vaatab oma toas viimast korda ringi, juureldes, kas tal tõesti jätkub julgust see ära teha. Kas ta peaks kirja sinna jätma või mitte? On sel tegelikult mingit tähtsust? Ta heidab sellele pilgu, kiri on nüüd uuesti lahti vajunud, toetatud vastu monitori, kus ta loodab selle kindlasti silma hakkavat. Kui ta pilk langeb kaarjatele kirjatähtedele, mida ta õppis kasutama kõigi nende aastate eest, mil kogu elu teda veel ees ootas, torkab talle südamesse terav kahetsusvalu. Nukravõitu meenutus süütusest ja noorusest. Kriiditolmu ja koolis pakutud sooja piima lõhn.

Kui mõttetu see kõik on olnud!

**

Kui Fin avas silmad igivanas kivimajas, mis oli neile tormi eest varju pakkunud, oli selle üle ujutanud kummaline roosa valgus. Peaaegu kustunud lõkkest kerkis seisvasse õhku laisk suitsuviirg ja Whistler oli kadunud.

Fin upitas ennast küünarnukkidele ning nägi, et kivi oli sissepääsu eest ära veeretatud. Selle taga nägi ta mägede kohal rippuvat roosikarva koiduaegset udu. Torm oli lõppenud. Vihm oli maha sadanud ja jätnud endast järele ebaloomuliku vaikuse.

Fin ajas end vaevatult tekkide alt välja ja ronis tulest mööda sinna, kus ta riided olid kivile laiali laotatud. Need olid veel pisut niisked, aga piisavalt kuivad, et uuesti selga panna, ja selili lamades kiskus ta püksid jalga ning ajas ennast siis istukile, et särk kinni nööpida ja džemper üle pea tõmmata. Ta sikutas sokid jalga, surus jalad saabastesse ja puges siis käpuli hoonest välja mäe peale, vaevumata saapapaelu siduma.

Talle avanes peaaegu üleloomulik vaatepilt. Kõikjal ümberringi järsult kerkivad Lewise edelaosa mäed kadusid madalate pilvede hämusse. Allapoole jääv org tundus olevat laiem kui eelmisel õhtul välguvalguses. Oru põhja laiali pillutatud hiiglaslikud kaljurüngad kerkisid viirastuslikena ida poolt orgu rulluvas udus, kust veel nähtamatu päike ebaloomulikult punast kuma heitis. Tundus, nagu oleks tegemist aegade algusega.

Posu katkiste varjualuste taga, mida nad mesitarudeks nimetasid, oru kohal kõrguval mäeharjal joonistus välja Whistleri siluett ja Fin komberdas värisevatel jalgadel üle vettinud maapinna tema juurde.

Whistler ei pöördunud ega teinud ta saabumist märkama. Ta lihtsalt seisis nagu aegruumis tardunud kuju. Ta nägu rabas Fini, kogu värv oli sellest kadunud. Ta habe mõjus nii, nagu oleks see musta ja halli värviga valgele lõuendile plätserdatud. Pilk ta silmis oli eksinud murelikesse mõtetesse, tume ja läbitungimatu.

«Mis lahti?»

Aga Whistler ei vastanud ning Fin pöördus vaatama, mida ta põrnitseb. Esimese hooga ajas orus avanev vaade ta lihtsalt täiesti segadusse. Ta mõistis kõike, mida nägi, aga ometi polnud selles mingit loogikat. Ta pöördus ja vaatas tagasi mesitarude ja nende kohal kerkiva kaljurüngaste segadiku poole kiviklibusel nõlval. See tõusis mäeharjani, millel seistes oli ta eelmisel õhtul näinud välkude peegeldumist all järves.

Siis pööras ta pilgu tagasi oru poole. Aga järve ei olnud. Ainult suur tühi auk. Järve piir oli selgelt näha seal, kus see ajastute jooksul oli turvast ja kaljut kulutanud. Sellest maa sisse jäänud lohu põhjal otsustades oli järv olnud ühtpidi natuke üle pooleteise kilomeetri pikk, umbes kaheksasaja meetri laiune ja viieteistkümne või kahekümne meetri sügavune. Järve põhi oli paks segu turvast ja muda, mida vürtsitasid suuremad ja väiksemad kivirahnud. Selle idapoolses otsas, kus org hommikusse uttu kadus, oli lai pruun kanal läbi turbavälja murdnud, see oli kümne või viieteistkümne meetri laiune, nagu mudane rada, mille oli jätnud mingi hiiglaslik tigu.

Fin vaatas Whistlerile otsa: «Mis järvega juhtus?»

Aga Whistler lihtsalt kehitas õlgu ja raputas pead: «See on läinud.»

«Kuidas saab üks järv lihtsalt kaduda?»

Whistler jõllitas tükk aega tühja oru poole, nagu oleks transis. Kuni korraga, nagu oleks Fin alles nüüd küsinud, vastas ta: «Kunagi ammu juhtus midagi sarnast. Enne kui meie sinuga üldse sündisime. Kunagi viiekümnendatel. Morsgailis.»

«Ma ei saa aru. Mida sa silmas pead?» Fin oli täiesti segaduses.

«Sama asi. Postiljon möödus oma teel Morsgailist Kinlochresorti igal hommikul järvest. See oli kaugel, keset kuramuse pärapõrgut. Loch nan Learga. Nii et ühel hommikul tuleb ta nagu ikka mööda teerada ja järve ei ole. Ainult suur auk seal, kus enne oli järv. Ma olen sealt ise palju kordi mööda käinud. Aga siis ajas see kõik hullupööra kihevile. Ajakirjanikud ja teleinimesed tulid siia koguni Londonist. Ja mida kõike nad arvasid ... noh, nüüd tunduvad need jutud jaburad, aga siis täideti nendega tele-eetrit ja veerge ajalehtedes. Eelistatud oletuse kohaselt oli järve tabanud meteoor ja see oli aurustunud.»

«Ja mis tegelikult juhtus?»

Whistler kergitas õlgu ja lasi need jälle alla vajuda. «Parima teooria kohaselt on see turbalihe.»

«Mis see on?»

Whistler kõverdas huuli, pilk endiselt kinnitunud kadunud järve mudasele sängile. «Noh ... seda võib juhtuda, kui pikemat aega ei saja. Siin pole see siiski kuigi tavaline.» Ta peaaegu naeratas. «Turvas maapinnal kuivab ära ja muutub praguliseks. Ja nagu kõik turbalõikajad teavad, kui turvas on kuivanud, siis muutub see veekindlaks.» Ta nookas sinnapoole, kus hiiglasliku teo limane rada uttu kadus. «Seal allpool on teine järv, oru madalamas otsas. Kui mul oleks raha, siis panustaksin sellele, et see järv siin voolas järgmisse.»

«Kuidas?»

«Suurem osa neid järvi on Lewise gneissil lasuvas turbas. Küllalt tihti eristavad neid millegi tunduvalt ebastabiilsema, näiteks amfiboliidi seljakud. Kui kuivale perioodile järgneb korralik sadu nagu eile õhtul, siis tungib vihmavesi turbasse kuivanud pragudesse ja tekitab aluskivimile mudakihi. Võimalik, et siin läks lihtsalt nii, et järvede vahel olnud turvas libises mudakihi peal minema, ülemise järve veesurve tungis läbi amfiboliidi ja kogu see kuramuse järv voolas mööda orgu alla.»

Päike nihkus pisut kõrgemale, pani õhu liikuma ning udu hakkas tasapisi hajuma. Piisavalt, et nähtavale tuleks midagi punavalgekirjut, mis peegeldas valgust seal, kus pidi olema olnud järve kõige sügavam koht.

«Mis kurat see on?» küsis Fin ja kui Whistler ei vastanud: «Kas sul binokkel on?»

«Seljakotis.» Whistler vaevu sosistas.

Fin kiirustas tagasi nende mesitaru juurde ja ronis sisse Whistleri binoklit otsima. Kui ta uuesti mäeharjale jõudis, polnud Whistler liigutanud. Ta põrnitses ikka veel osavõtmatult õõnsust, kus kord oli olnud järv. Fin tõstis binokli silmade ette ja teravustas vaadet, kuni punavalge objekt selgelt nähtavaks muutus. «Jeesus!» kuulis ta ennast tahtmatult sosistamas.

See oli väike ühemootoriline lennuk, trobikonna kaljurahnude vahel, väikese nurga all kaldu. See paistis olevat üsnagi ühes tükis. Kokpiti aknad olid mudast ja lögast läbipaistmatud, aga lennuki kere punane ja valge värv olid selgelt näha. Nagu ka musta värviga maalitud kutsung.

G-RUAI.

Fin tundis, kuidas kuklakarvad püsti tõusid. RUAI, lühend Ruairidhist, keldi vaste Roderickile. Kutsung, millest oli seitsmeteistkümne aasta eest nädalate kaupa igas ajalehes juttu olnud, siis kui lennuk kaduma läks ja Roddy Mackenzie ühes sellega.

Koidu värvitud udu kerkis suitsuna mägedelt. Valitses täielik vaikus. Seda ei häirinud ükski heli. Isegi mitte lindude käratsemine. Fin langetas Whistleri binokli. «Kas tead, kelle lennuk see on?»

Whistler noogutas.

«Mida paganat see siin teeb? Nad ütlesid, et ta oli esitanud lennuplaani, mille kohaselt pidi ta minema Mulli, ja ta jäi kadunuks mere kohal.»

Whistler kehitas õlgu, aga ei lausunud sõnagi.

Fin teatas: «Ma lähen vaatama.»

Whistler kahmas tal käsivarrest. Ta silmis oli kummaline pilk. Kui Fin poleks teda nii hästi tundnud, oleks ta öelnud, et tegemist on hirmuga. «Me ei peaks minema.»

«Miks?»

«Sest see pole meie asi, Fin.» Ta ohkas. Pikk mõru allaandmise ohe. «Ilmselt peame sellest teada andma, aga me ei tohiks ennast asjasse segada.»

Fin vaatas talle pikalt ja tõsiselt otsa, aga otsustas mitte pärima hakata. Ta tõmbas käe Whistleri haardest vabaks ja ütles uuesti: «Ma lähen vaatama. Sa võid minuga kaasa tulla või mitte.» Ta surus binokli Whistlerile pihku tagasi ja asus teele künkast alla tühja nõo poole.