Aja jooksul arendame endas vaevumärgatava, ent raskesti maharaputatava tunde, et meie elu on siin ja praegu, aga heaks eluks vajalik on seal või tulevikus. Kogu aeg käeulatusest eemal.
Läbi sellise objektiivi elule vaadates on kerge uskuda, et head elu polegi tegelikult olemas või et see on võimalik ainult teiste jaoks. Meie enda elu vastab ju harva meie endi peas loodud pildile heast elust. Tegelik elu on alati liiga puntras, liiga keeruline selleks, et olla hea.
Väike saladus: hea elu ongi keeruline. Kõigil.
Hea elu on rõõmuküllane ... ja raske. Täis armastust, ent ka valu. Hea elu rangelt võttes ei juhtu kunagi, vaid rullub aja jooksul lahti. See on protsess. Sellesse kuuluvad pöördelised ajad, rahu, kergus, vaevad, võitlused, saavutused, tagasilöögid, edasihüpped ja kohutavad kukkumised. Ja muidugi lõpeb isegi hea elu alati surmaga.
Jaa, ma tean, küll see oli lõbus reklaam.
Aga ärgem ilustagem asju. Isegi, kui elu on hea, ei ole see kerge. Lihtsalt pole ühtki viisi, kuidas muuta elu täiuslikuks, ja kui olekski, poleks see hea.
Miks? Sest rikkalikku elu – head elu – sepistatakse just nimelt asjadest, mis on rasked.
See raamat on ehitatud teadusliku uurimistöö aluskivile. Selle südames on Harvardi ülikooli täiskasvanute arengu uuring, erakordne teaduslik ettevõtmine, mis algas 1938. aastal ja kõigi tõenäosuste kiuste jätkub tänini. Bob on uuringu neljandaks juhiks, Marc on aga tema asetäitja. Oma aja kohta radikaalse uuringu algeesmärgiks oli mõista inimese tervist, uurides mitte seda, mis teeb haigeks, vaid seda, mis paneb õilmitsema. Selles on talletatud osalejate elukogemust enam-vähem täies ulatuses, alates lapsepõlvemuredest kuni esimese armastuse ja viimaste elupäevadeni. Nii nagu selles osalejate elud, on ka Harvardi uuring ise läbinud pika ja käänulise raja, meetodid on aastakümnetega arenenud ja 742 esialgselt osalejalt on uuring nüüdseks laienenud kolmele põlvkonnale ja enam kui 1300 järeltulijale. See areneb ja laieneb jätkuvalt ning on ajaloo järjekestvaim süvitsi teostatud inimelu uuring.