PARAS PÄHKEL ⟩ «Vabandust, et ma sind nii vara tülitan, aga keegi on surnud»
14. juuni 2023, 14:56
/nginx/o/2023/06/08/15376223t1hf48f.jpg)
Martin Walkeri «De Gaulle'i mees» on kaasahaarav ja intrigeeriv põnevik sarmikast maapolitseinik Brunost, milles põimuvad Prantsuse külaelu ning vanad ja uued kuriteod.
Silmapaistev Prantsuse maapolitseinik Bruno Courrèges on tagasi ja seikleb järjekordses põnevusloos keset vaimustava toidukultuuriga Dordogne’i departemangu.
Suvi St Denis’s tähendab politseiülem Brunole rida uusi juhtumeid, millest kolm on parajad pähklid. Esiteks leitakse tõendeid, et üks Prantsuse vastupanuliikumise veteran on seotud kurikuulsa rongirööviga; teiseks murtakse sisse endise Briti salaluureülema valdustesse ning kolmandaks mõrvatakse antiigikaupmees, kelle armuke on mugavalt jooksus. Brunole saab peagi selgeks, et juhtumid peavad olema seotud, kuid et välja selgitada, mil viisil, tuleb tal mängu panna kõik oma oskused. Kui lisada veel kahe võimuka naise keerukad armuavaldused, külapoliitikas laveerimine ning vastupandamatu kutsika Balzaci ohjeldamine, on Brunol jälle tegemist küllaga.
Võluv ja kaasakiskuv nagu selle peategelanegi, pakub «De Gaulle’i mees» avastamisrõõmu nii Bruno truudele austajatele kui ka uutele lugejatele.
Loe isutekitamiseks raamatu proloogi!
***
Aeg oli veidi pärast koidikut ühel hiliskevadisel hommikul, mis kuulutas ette saabuvat suve. Värsked rohelised lehed olid nii eredad, et ehmatasid silma, esimesed päikesekiired panid murul kaste aurama ja majakest ümbritsev mets kajas linnulaulust. Benoît Courrèges – väikese St Denis’ linnakese politseiülem, keda kõik kutsusid Brunoks – eristas lehelinnu ja vaenukäo, nõmmelõokese ja rähni tämbreid, kuid teadis, et need moodustavad vaid murdosa talle koduks ja armsaks saanud Vézère’i jõeoru linnuriigist.
Bruno kandis vana sõjaväedressi, milles oli hommikusel metsajooksul käinud. Ta piidles Napoléoni ja Joséphine’i – oma kaht hane. Need kanakarja valitsejad paterdasid pikaldase väärikusega lähemale, et uudistada Bruno kindlas haardes värisevat kutsikat. Hanede järel tippis lähemale pead küljelt küljele kallutav kukk Blanco, kes oli endale nime saanud Prantsuse ragbilegendi järgi. Blancole järgnesid tema kanaprouad ja kaks faasanit, kelle Bruno oli hankinud, sest talle meeldisid väiksemad munad, nagu ka faasanite komme neid hoolikalt heina sisse peita.
Basset hound’i jahikoeraks koolitamine on aeganõudev ettevõtmine, kuid Bruno hakkas juba uskuma, et Balzac on kõige arukam koer, keda ta oli kunagi kohanud. Tubased reeglid lennult haaranud Balzac hülgas peremehe kutsele kuuletumiseks isegi kõige ahvatlevama lõhnajälje. Nüüd õppis ta seda, et Bruno kanakuudi linde tuleb kohelda samasuguse viisakusega kui peremehe sõpru, ning kõigi sissetungijate eest kaitsta. Balzac tikkus mängimiseks ligi kalpsama, pannes kanad kaagutama ja õhku hüppama. Seepärast hoidis Bruno teda ühe käega paigal ja tegi teise käega pai, rääkides temaga vaiksel rahustaval häälel, kui kaks hane kaema tulid, mis uue eluka oli Bruno seekord nende territooriumile toonud.
Bruno oli juba Balzacile tutvustanud trühvlite tummist ja hõrku aroomi ning näidanud metsas valgeid tammesid, mille alt neid tavaliselt leida võis. Ta võttis koera hommikustele sörgiringidele kaasa, nagu ka koidu- ja ehapatrullidele kanakuudi juurde, ning arvas, et kaugel pole aeg, kui Balzac võiks hobuste jalutamise ajal temaga kõrvu lipata. Bruno kahtlustas, et kutsikas hakkab igatsema juba koduseks saanud suurt binoklivutlarit, millesse peremees ta toppis ja rinnale sidus, kui ratsutamas käis.
Napoléon ja Joséphine, kes olid sõbrunenud ka Bruno eelmise basset hound’i Gigiga, tatsasid lähemale. Blanco saputas tiibu ja kraaksatas oma igahommikuse kikerikii, justkui teatades, et olgugi haned temast suuremad, juhib tema siin vägesid. Kutsikale, kes oli harjunud magama Bruno hobuse Hectori latris, ei avaldanud hanede suurus vähimatki muljet. Ta kallutas pea küljele, vaatas nende poole üles ja vääksatas sõbralikult tervituseks. Haned purjetasid Brunost ja tema koerast mööda, jättes Blanco kikivarvukil sulgi soputama, et endast suuremat ja väekamat muljet jätta. Balzac tegi sobivalt aupakliku näo.
Bruno teadis, kui linde jälgis ja koera silitas, et ei kujutaks elu ilma loomade, linnulaulu ega aiata ette. Talle meeldis üle kõige süüa otse puult korjatud õunu, päikesesooje tomateid ja salateid, mis olid kõigest viiv enne õli-äädikakastmega segamist peenralt nopitud. Kuklas kipitses tal küsimus, kas majapidamises ei peaks olema ka naine-lapsed, kellega idülli jagada ja üheskoos aastaaegade ülevat vaheldumist nautida. Ta pööras pilgu majale, mille oli eelmise talu varemetele oma kätega ehitanud, abiks sõbrad ja St Denis’ naabrid. Pärast ühe kättemaksuhimulise kurjategija süüdatud tulekahju remonditud maja oli kasvanud. Bruno oli kindlustushüvitise ja suure osa säästudest pannud katuseakende ja põrandalaudade alla, et rajada varem kasutuseta katusekambrisse kaks uut magamistuba. See plaan oli tal ammugi mõttes mõlkunud, kuid selle elluviimine tundus nagu omaenda tulevikku panustamine, lootuses et kunagi täidavad neid tube tema lapsed. Kabinetilaual lebas hinnapakkumine päikesepaneelide paigaldamiseks katusele; maksusoodustused, mida ta saaks; ning talle välja arvutatud pangalaenu tingimused. Bruno oli numbrid kokku löönud ja teadis, et tal kulub peaaegu kümme aastat, enne kui investeering end tagasi teenib, aga arvas, et keskkonnakaitse mõttes oleks see paslik samm. Silmitsedes maja meekarva seinu ja Périgordi piirkonnale omaseid punaseid katusekive, hakkas Bruno muretsema, kuidas paneelid maja välisilmet muudaksid.
Mõttelõnga katkestas mobiilisurin püksitaskus. Kuni ta seda välja õngitses, vingerdas Balzac end vabaks ja hakkas siblivatele kanadele lähemale hiilima. Bruno küünitas kutsikat tagasi tõmbama, aga ei saanud teda kätte, mobiil kukkus maha, ja järgmisel hetkel puhkes metsik kaagutamine, kui koer edasi tormas ja kanad pooleldi lennates ja pooleldi vudides kuudi varju lidusid.
«Vabandust, isa,» ütles Bruno torru, kui mobiili uuesti kätte võttis, märgates, et helistaja on kohalik preester isa Sentout. Bruno tõstis Balzaci ühe kämblaga kaenlasse ja läks toa poole. «Vabandust, et ma sind nii vara tülitan, Bruno, aga keegi on surnud. Vana Murcoing heitis eile hinge ja siin on midagi, mida sa peaksid nägema. Olen praegu tema pool, ootan tütre saabumist.»
«Hüppan duši alt läbi ja tulen otse sinna,» lubas Bruno. «Kuidas te tema surmast kuulsite?»
«Läksin teda õhtul vaatama ja ta oli juba siis hinge vaakumas, nii et istusin öö läbi tema juures. Koidikul ta suri.»
Bruno tänas preestrit, täitis Balzaci toidu- ja veekausi ning mõtles duši all, kui paljudel linnakestel on preestriga nii vedanud, et too võtab oma hingekarjase kohustusi piisavalt tõsiselt, istudes terve öö surija juures. Murcoing oli üks nelja-viie vanakese pundist, kes istusid pidevalt ühes odavama otsa kohvikus. Seal sai telerist hobuste võiduajamisi vaadata ja kaugteel kihla vedada, ning vanamehed hellitasid terve hommiku käte vahel väikest klaasi valget veini ehk petit blanc’i ja kurtsid vastastikku, et Prantsusmaa ja St Denis on alla käinud. Kuigi üksikasju Bruno ei teadnud, meenus talle, et Murcoing oli üks linna viimastest vastupanuliikumise veteranidest, mis tähendas erimatuseid. Kui nii, siis tulevad tal kiired päevad. Päikesepaneelide otsus peab ootama.