/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2023/06/08/15376824t1h3769.jpg)
Eesti keeles ilmus Briti autori Nicola May «Vikerkaar», mis on «Väikese külaturu» lõbusa ja tempoka sarja kolmas romaan.
«Keskklassi utoopia: Kaks last ja paar, kes teeskleb, et nad mõlemad tahavad monogaamiat»
/nginx/o/2023/06/08/15376813t1h9986.jpg)
39-aastane Glanna Pascoe, keda tuntakse ka vikerkaarekunstnikuna, peab Cornwallis Ferry Lane'i turul Hartmouthi galeriid. Tema murdunud süda hakkab juba kohanema eluga üksiku ja lastetuna, kui Cupido nooli pildudes kohale lendab. Kohtumine salapärase ja erakliku Isaac Bensoniga – kuulsa kohaliku kunstnikuga – pehmendab Glanna kalgistunud südant ja ellusuhtumist ning ta õpib enda kohta enamat, kui oleks kunagi võimalikuks pidanud.
Aina kasvavatest tunnetest segaduses Glanna annab linna jutuveskile tublit hoogu, kui asub korraldama joonistamiskursust, kus aktide jaoks poseerivad nii mehed kui ka naised. Vargus galeriis ja ekskallima Oliver Truemani naasmine panevad Glanna mõistatama, kas ta ikka leiab oma vikerkaare lõpust kullapaja. Ja kas see toob talle õnne, mida ta on nii kaua otsinud?
Briti autor Nicola May on pugenud eestlaste südamesse sarjadega «Väike nurgapood» ja «Väike külaturg». Tema raamatud on juba aastaid olnud siinmail enimostetud ja -laenutatud tõlketeosed.
Loe raamatust katkendit!
***
«Ausalt öeldes tähistaksin ma parema meelega mariachi-ansambli ja burgeritega Franki kohviku ees.»
«Mis – sa eelistaksid seda paviljonile minu ilusal krundil koos toitlustajate ja keelpillikvartetiga? Glanna, päriselt või?» Penelope Pascoe trummeldas värskelt maniküüritud küüntega telefonitoru.
«Jah, päriselt, ema.»
«No ma ei ütle muud, kui et nelikümmend saadakse ainult üks kord, kallis, ja Crowsbridge Halli Penhaligonid ootavad suurt sündmust.»
«Hea teada, et sinu peened naabrid on minu sünnipäevapeo külaliste nimekirjas. Aitäh selle eest.» Glanna Pascoe hingas liialdatud pahinaga välja ning uuris siis ennast esikupeeglist; ta tõmbas käega läbi heleda lühikese kallilt triibutatud soengu ja pühkis silmalault ripsmetušipleki.
LOE LISAKS: «Väikese nurgapoe» autor Nicola May: mul on väga hea meel, et mu raamatut Eestis hinnatakse
Penelope Pascoe telefoni teises otsas naksutas keelt. «Oleks tore, kui sa sünnipäeva kodus tähistaksid. Pealegi, kui tuleb vananaistesuvi, nagu ennustatakse, peaks bassein ka veel soe olema.»
Glanna ei teinud tuttavast manipuleerimisest välja. «Ema, minu kodu on siin, Hartmouthis, mitte sinu juures Riversways.» Ta heitis pilgu kellale. «Ma pean minema; ma saan kellegagi kell kuus kokku.»
«Oo, kas kohting?» küsis Penny elevusega. «Ma lootsin alati, et kui ümmargune number kätte jõuab, saad sa lõpuks täiskasvanuks, leiad armastuse, lood pere ja elad õnnelikult elu lõpuni.»
«Bingo! Kõik su unistused täituvadki niisama lihtsalt.» Sarkasmist hoolimata naeratas Glanna paratamatult. «Mul on see pilt juba silme ees. Keskklassi utoopia.» Tema jutt muutus hakituks. «Kaks last – loomulikult poiss ja tüdruk –, toidupoe kojukanne neli korda nädalas ja paar, kes teeskleb, et nad mõlemad tahavad monogaamiat ja peaksid seda järgima.»
Tema ema tõmbas ninaga. «Oled sina täna alles pahur preilna.»
«Sest sa krutid mu üles. Igatahes ma ei usu, et isegi sina määratleksid minu väga abielus terapeuti kohtingukaaslasena.» Glanna lükkas paksude pruunide kilpkonnaluust raamidega prillid tagasi esileküündivale ninale. «Ja kui mitu korda ma pean sulle ütlema, et ma olen õnnelik nii, nagu ma olen?»
«No see su terapeut ütleb kindlasti sedasama, mis mina. Keegi ei saa üksinda õnnelik olla, kallis. Meil kõigil on kedagi vaja.»
«Ütleb naine, kes on ammendanud kõik Cornwalli kohtinguäpid.»
«Täpselt! Mina ei eita, et ma olen tüdinud selles häärberis passimast, kui mul on endavanuse naise kohta harukordselt tugev sugutung.»
Glanna krimpsutas nägu. «Mul on ju Banksy. Temaga on palju vähem vaeva kui ühegi kallimaga.» Köögis korvis magav must whippet norsatas vaikselt, justkui oma tähtsa rolli kinnituseks.
«Niimoodi saab sinust kurb üksildane vanatüdruk,» pomises Penelope Pascoe ja ütles siis valjemini: «Mitte igaüks ei tee sulle niimoodi haiget nagu Oliver.»
«Ema! Aitab! Ma pean minema.»
«Mõtlesin, et äkki sa võiksid sel laupäeval Riverswaysse õhtust sööma tulla, kui soovid?» jätkas Penelope visalt.
«Ee, ma ei saa, vabandust. Ma olen Kara Mooni pulmas fotograaf.»
«Ah nii. See on see praamimehe tütar, eks? Ma loodan, et nad ikka maksavad sulle piisavalt.» Penelope ei peatunud isegi hingetõmbeks ega andnud Glannale aega tunnistada, et ta saab töötasuks kuu aega värskeid lilleseadeid oma armastatud Hartmouthi galerii vastuvõtulauda. Galeriis ei näidanud ega müünud ta mitte ainult tuntud kohalike kunstnike töid, vaid ka omaenda taieseid.
«Ja, kallis,» jätkas Penelope, «kui sa oma isast midagi kuuled, siis ma tahan temaga rääkida. Ta pole üle nädala ühendust võtnud ja see pole üldse tema moodi.»
«Olgu. Ma ütlen talle. Nägemi...» Glanna niheles meeleheitlikust soovist kõne lõpetada.
Aga Penelope Pascoele pidi alati jääma viimane sõna. «Palun mõtle ilusale täiskasvanulikule peole, kallis, meie kõigi pärast,» lõõritas ta ja pani toru ära.