Sinijärv soovitab: midagi pole öelda, see mees lihtsalt oskab kirjutada

Kirjanik Indrek Hargla. Foto: Madis Veltman

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Indrek Hargla uut raamatut «Heade mõrvade linn».

Ogar värk. Jaburalt naljakas. Täiesti kõlbmatu ühtegi teise keelde või kultuuriruumi tõlkimiseks. Ei tasu üritadagi. Kogu struktuur tuleks sihtmaa kontekstile ümber ehitada. Just nagu Ivan Orava mälestuste tõlkimine mõnne muuhhu maahha eeldaks kogu tolle riigi lähiajaloo täpset tunnetust ja sisuliselt kõige hea ja halva ümberkirjutust. Frantsiis lühidalt.

Indrek Hargla, «Heade mõrvade linn». Foto: Raamat

Hargla alustab oma kirjastuse loodetavasti kauakestvat krimisarja lugudega, mis tögavad tartlaslikke intriige, ent pakuvad samas miks-ka-mitte tüüpi vaatenurki kultuuripõhisesse alternatiivtulevikku. Mulle sellises maailmas peaaegu meeldiks elada. Muuseumide eriteenistustest sujuvalt mööda loovides.

Mänguasjamuuseumi, Lõunakeskuse, Ülikooli, Kirjandusmuuseumi, ERMi ja paljude muude institutsioonide üliasjalikud agentuurid on omavahel sõbralikul vaenujalal, üldjuhul asjalood mõrvadeni ei lähe, ent kui lõpuks lähevad, on kuri karjas ja võrgustik ergastub. Ääretult lõbus lugemine, täiuslikult tohmakas kvaasitulevik. Üks võimalikest. Hargla on vahel morbiidne või lausa tumekuri tundunud, ent nois juttudes on hea värlanks ja tasakaal saavutet, ses teoses jagub nii Frenchi ja Koulu sooja huumorit kui klassikalist vanakooli kriminulli. Võib-olla nii vanakoolikat ei olegi uuemas eestikeelses algupärases põnejutus ette tulnud. Hargla on alati mõnes mõttes konservatiiv, ent siin on ta kirjanduslikus võtmes sõbralik konservatiiv. Nauditav ja turvaline, õdukrimi piiril põrknev. Ja hea kirjaniku tööriistakast on kasutusel. Minu loo(me)meel sai siit nautimust täiega.

Midagi pole öelda, see mees lihtsalt oskab kirjutada, niimoodi loomulikult. Selliseid ei ole palju! Ja eks Tartu-suguseid linnu on samuti maailmas täpselt üks. Võtke või jätke. Olen teinud mõlemat ja kui tahan, teen veel.