/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2023/06/09/15377939t1h349c.jpg)
Ilmunud on Pille Simoni uus psühholoogiline põnevik «Armastus on valitute privileeg». Teose peategelased, konstaablid Madis ja Ave on võtmetegelased ka autori varasemates põnevikes «Murakamoos» (2021) ja «Pojengid taeva äärel» (2022).
«Kas sa kujutad ette, kui kaks politseinikku koos elavad, eriti Eestis ...»
Annika pulmade eel metsamatkal korraldatud tüdrukuteõhtu võtab ootamatu pöörde, kui üks kaaslastest lõkkeplatsilt kaob ja järgmisel päeval jõhkralt mõrvatuna leitakse. Kuritööd tuleb lahendama oma viletsa iseloomu pärast kardetud uurija Kroost. Kahtlus langeb Madis Uhtrasele ja tema sõbrale, kes olid end kontvõõrana lõbusasse naisteseltskonda peole kutsunud. Kuigi Madis püüab oma süütust tõestada, tuleb sekkuda ka konstaabel Avel ja patoloog Leo Petersonil. Koos püüavad nad lahendada mõrvajuhtumit ja tundub, et leiavad ka midagi enamat.
Loe raamatust katkendit!
***
/nginx/o/2023/06/02/15365153t1hdd9d.jpg)
LEO RONIB TELGIST välja ja näeb, et Madis on juba lõkke üles teinud. Aeglaselt surub ta jalad tossudesse ja komberdab Madise juurde.
«Kurat, see viimane õlu eile õhtul oli liiast, selline tunne on, nagu karu oleks suhu sittunud.» Ta istub pakule ja kaanib kaasavõetud pudelist suure sõõmu vett.
«See pole õllest, kulla mees,» irvitab Madis.
«Millest siis, kas sa tahad öelda, et vobla oli liiga soolane või,» lõõbib Leo vastu.
«Mis vobla? Ise libistasid õllele lisaks veel pool pudelit konjakit, enne magamaminekut.»
«Mis sa lorad, ma küll ei mäleta.» Leo muutub tõsiseks, tõuseb ja läheb tagasi telki.
Vesi väikeses katelokis on keema hakanud. Madis tõstab lusikaga kohvipuru sisse, segab ja tõmbab kateloki lõkkelt maha. Paneb kaane peale ja laseb kohvil tõmmata. Selle aja peale on Leo pooliku pudeliga tagasi.
«Kurat, sul on tuline õigus, aga kui vaadata asja helgemat poolt, siis on ju pool pudelit veel alles.»
Ta istub uuesti pakule. Madis vangutab pead, valab kahte plekk-kruusi kohvi ning ulatab ühe Leole.
«Noh, nüüd parandame pea ära.» Leo valab tilga konjakit kohvi sisse ja ulatab pudeli Madisele. Madis raputab tõrjuvalt pead ja jätkab suhkru kühveldamist oma kruusi. Leo kehitab õlgu, keerab pudelile korgi peale ning võtab luristades kruusist lonksu kuuma jooki.
«See lööb vere kiiremini käima,» seletab ta.
«Jah, seda sul vaja ongi. Võta leiba ja sinki ka. Peale sööki lähme teeme järves ühe supluse ja siis matkame siit edasi põhja poole ümber kahe väikese järve ja oleme õhtuks ringiga tagasi,» seletab Madis.
«Sobib, peale vees käimist olen vormis. Kuule, kuidas eile nii juhtus, et mina ära kukkusin? Tavaliselt oled sina see, kes esimesena magama jääb.»
«Miks sa arvad, et seekord oli teisiti? Mul võttis juba peale kolmandat õlut jala nõrgaks ja siis ma kobisin magama. Mina oskan ikka piiri pidada. Mitte nii nagu linnamees. Kui satub maale, siis tõmbab kohe esimesel võimalusel ennast lukku,» aasib Madis.
«Mis kuradi lukku? Sa ei kujuta ette, millise pinge all ma töötan. Ime siis, et puhkusele jäädes lased rihma nii lõdvaks kui vähegi saad. Ja tegelikult ei joonud ma eile kuigi palju. Tavaliselt kannatan ma ikka rohkem, aga see kuramuse pingelangus ja värske õhk niitsid mu jalust.»
«Ei imesta sugugi. Mul sama lugu. Aga kuule, selleks me telkima tulimegi, et kogu aur välja lasta ja jaurata. Homme õhtul lähme tagasi minu juurde, viskame seljakotid nurka. Ja usu või mitte, meid ootab ees üks mõnus kuum saun. Mul on kõik juba organiseeritud. Sa tead Ave Silda. Päris asjalik tüüp. Tal on nii vinge saun, et see võtab ka maamehel naha seljast. Ikka selline tõsine, puudega köetav saun, mitte elektrikerisega.»
«Kuidas see Ave ka on, noh selles mõttes ...» uurib Leo.
«Mida? – Vot selles mõttes me leppisime Avega kohe kokku, et oleme lihtsalt sõbrad. Ennekõike ikka muidugi töökaaslased ja siis sõbrad, aga mitte midagi rohkemat. Ja muide, see oli tema ettepanek, mitte minu.»
«Mis, ta pole siis sinu maitse või?» urgitseb Leo edasi.
«Ei, ta on väga kena ja kõik, aga me oleme ju töökaaslased. Kas sa kujutad ette, kui kaks politseinikku koos elavad, eriti siin maal. See oleks üks igihaljas politseioperatsioon terve elu ja ma arvan, et nii tema kui ka mina pole selleks valmis.»
«Aga viimane aeg on sul endale mõni naine leida, usu mind, vanapoiss.»
«Vaata aga vaata, kes räägib. Endal sul pole ka naist. Me oleme põhimõtteliselt üheealised, vanapoiss,» hõõrub Madis talle nina alla.
«Noh, minuga on teine lugu. Mul on naisi kõvasti olnud, aga seda õiget pole lihtsalt veel ette sattunud.»
«See on tõsi, sul on voodist vist rohkem naisi läbi käinud kui lahkamislaualt laipu, Laiba-Leo. On nii, või kuidas,» irvitab Madis.
«Ega ma arvestust pole pidanud, aga mis teha, kui mulle naised meeldivad.»
«Aga päriselt, ütle ausalt, Leo, kas sul siis tõesti pole ühtegi sellist naist olnud, kellega tahaks nagu pikemalt koos olla. Pere luua, võibolla isegi lapsi saada,» küsib Madis tõsiselt.
Leo hõõrub käega oma punaseid juukseid ja jääb kuidagi nukraks.
«Eks ikka on, aga ... Ma ei tea, see püsisuhe ei sobi mulle. Tead, naised kipuvad kohe asjatama ja majandama. Kogu aeg pead temaga arvestama, selgitama, et miks sa nii hilja tuled ja kuhu lähed ja miks me koos ei ole. Kogu see aruandmine ajab mul juhtmed kokku. Mina ei tea. Järelikult pole ma veel nii kuradi ära ikkagi armunud, et oleksin valmis oma praegusest elust loobuma. Sa tead, mul ühel tuttaval kolis pruut tema juurde elama. Alguses oli kõik ilus ja ninnu-nännu, aga siis tassis naine kogu oma tavaari ka sinna ja kus kukkus kujundama ja möllama. Ja mis tulemus oli: tüübi viissada mudelautot, kõik vinüülplaadid koos baaripukiga on nüüd keldris. Ma ütlen sulle kui sõber sõbrale: ära kunagi osta ega üüri korterit, millel on kelder, sest muidu peale naise majja võtmist leiad kõik oma asjad sealt. Ja nii ongi.»
Madis itsitab Leo jutu peale. Pakib toidud kokku, loputab kruusid ja kateloki ära. Viib kogu kraami koos pooliku konjakiga oma telki. Leo ajab ennast püsti, ringutab ning haigutab häälekalt.
«Tead Madis, äkki teeks ühe väikese sörgi enne järve minekut.»
«See on hea mõte,» hüüab Madis telgist välja tulles.
Nähes Madist rätiku ja seljakotiga seismas, kiirustab Leo ise ka telgi suunas.
«Sa võta ainult seljakott mõne vajaliku asjaga ja veepudel. Muud asjad võime siia jätta, ega siin kedagi ei käi. Enne õhtut oleme tagasi,» hõikab Madis. Kustutab lõkke, seob tossupaelad kinni ja vaatab silmi vidutades päikesesse.
Leo surub nokatsi pähe, sätib seljakotti ja annab Madisele märku, et tema on valmis.
«Oota, Leo, tead ma olen mõelnud siia kanti päriseks elama jääda. Mulle meeldib siin.»
«Nii!»
«Ja ma leidsin ühe vana maja, mis on müügis. See vajab muidugi kõvasti kõpitsemist, aga mulle tundub, et ma ostan selle ära.»
«Maja?»
«Jah, homme, kui me tagasi lähme, teeme väikese ringi ja käime maja juurest läbi. Ilusas kohas asub. Üsna kaugel keskusest, aga maja kõrval on suur heinamaa ja kogu krunti ümbritseb mets.»
«Või nii, et sellised mõtted liiguvad konstaabli peas. Pole paha! Vaatame pealegi üle, kuhu sa oma säästud siis investeerida tahad, vanapoiss. Ma olen sulle vist tõesti naisevõtu isu peale ajanud.»
«Ole vait, hakka liduma. Kes viimasena järve äärde jõuab, teeb õhtul lõkke üles.»
«Kurat!» sajatab Leo ja pistab jooksu.
«Kihuta, kihuta, sinu keha vajab seda,» hõikab Madis talle järele sörkides, «ega ma ei usaldagi lõkke tegemist sinule.»