Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Timothy Garton Ashi raamatut «Kodumaad: Euroopa ajalugu isiklikust vaatevinklist».
LUGEMISSOOVITUS ⟩ Ajaloolane, kirjanik või hall kardinal? Ju natuke kõike
Eks maid ja ilmu saa ju ka muudpidi silmata ja sõlmida, ei üksnes ametlikku ja kinnitet pidi – kui seesinast pidisust tänabal üldse on. Ei minust ütlejat, kas Timothy Garton Ash on rohkem ajaloolane või kirjanik või ajakirjanik või poliitnõunik või hall kardinal või kes koll veel. Ju ta on natuke kõike. Ja piisavalt tegus, et olla mitmekümne aasta jooksul Euroopas käärinud muutustele niipaljukest lähedal viibinud, et neid ühekorraga nii vaadelda ja mõjutada.
Tõsiasi on, et tulevikuga toime tulemiseks tasub minevikust teada. Mu õppinud sõbrad teavad, et tähtsate onude sõjaretkede kronoloogiad ei ole just maailma parim aja ja ta lugude edastamise vorm. Timothy räägib oma ajast ja oma elust ja oma Euroopast. Ja kõigest, mis nois seoseis haakuma kipub. Hea ladus jutt, palju turvalist taustateavet, aga veel enam väärtuslist kraami, mida ilma selle konkreetse autori selle konkreetse teoseta ilmselt ei ammutanuks.
Lugemisvõimelised inimesed mäletavad suurt osa ses raamatus käsitletud ajast ja omavad ilmselgelt ka täiesti isiklikke arvamusi. Mind ei huvita liiga palju, kas tädi Maali kardinad olid kolmkümmend aastat tagasi pigem roosad või pigem beežikat karva. Ei seegi, kas Helmut Kohli kehakaal oli 120 või 140 kilokest. Taju ja taust ja kordumatud kogemused lähevad korda. Aeg on läinud, lugu jääb alles. Nõnda sünnib ajalugu.
Isiklik, inimlik, kõnetav raamat. Jah, nagu heas tekstis ikka, on kohti, millest tahaks naksahtada ja vaielungi üles võtta, ent valdava enamuse vaielunge võib ju tulemuslikult iseoma pea sees maha pidada. Iga jora pole tarvis ilmarahwale imetlemiseks tarida.
Ash annab just parasjagu igati arukat jora. See võiks meiede meelepildiga kokku kõlksuda küll. Maailma suur mosaiik muutub mitmekirevamaks. Sammuke targema tuleviku suunas ikka.