/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2015/10/22/4622083t1h3e04.jpg)
Ilmunud on Siiri Julge põnevik «Jumalik arm», mis on kolmas raamat «Hiiumaa mõrvalugude» sarjas. Suviti leiavad paljud inimesed tee Hiiumaale. Kuid neist mõne jaoks elutee Hiiumaal hoopis lõpeb. Loe raamatust katkendit!
«Mis te hiidlased ja saarlased selle praamiolukorra üle ikka nii palju kirute? Oma valik ju, et sinna kolisite»
Josefiin oli juba kohal, kui Karolin Baabade kohviku ukse avas. Täna pakkus meri külma tuult. Karolin väristas pisut õlgu, enne kui kohvikus valitsev soe hubasus ta oma embusesse tõmbas. Ta lehvitas Josefiinile, kes nagu alati kohviku kõige kaugemas nurgas istet oli võtnud, ja seadis siis sammud leti poole. Kohvi, tal oli vaja suurt tassi kohvi, ja eks mõni maiustus mahtus ka raudselt kõhtu ära. Laua juurde jõudes märkas ta, et Josefiin on kuidagi tujust ära.
«Miks nii pahur?»
«Mis mõttes?»
«No sa näed selline välja. Kas midagi on juhtunud või?»
«Ei, ma istun selle meie väikse projekti otsas ega tea, kas ma saan sellega hakkama. Sinul on kirjutamisannet ja igasuguseid ideid, mul ei ole.»
«Ah, mis sa jamad. Me räägime Instagrami postitustest. Mis kirjaannet nende kirjutamisel ikka vaja läheb? See on ju eelkõige siiski piltide esitamise koht. Kui sa ei taha midagi kirjutada, siis tee ainult pilt.»
«Arvad või?»
/nginx/o/2023/06/07/15373446t1hd281.jpg)
«Muidugi. Meil on mõlemal palju tööd ja üksinda ei viitsi ma sellega jännata, aga kahekesi küll. Proovime ikka ära. Kui ei jõua või meile see asi ei sobi, siis lõpetame ära.»
Josefiin paistis selle lahendusega rahule jäävat. Karolin oli teda juba paar kuud proovinud endale Instagramiseltsiliseks saada, aga Josefiin ei võtnud kiiresti vedu. Praegune vestlus puudutas Karolini tehtud kontot, kus nad mõlemad oma Hiiumaa-elust räägiksid. Nad olid mõlemad Tallinnast pärit ja Hiiumaale kolinud täiskasvanutena. Karolin oli kindel, et on ka teisi, kes seda mõtet mõlgutavad, ja miks siis mitte neid otsustamisel aidata? Neile teada anda, mis Hiiumaale kolimisega kaasneb, oma avastusi ja järeldusi teistega jagada. Rääkida sellest, mis neile endile huvi pakub ja mida nende arvates teistelgi kasulik teada oleks. Tänane kokkusaamine oligi mõeldud selleks, et asjad detailsemalt paika panna ja kohustused ära jagada.
«No hüva, proovime siis selle ära.»
«Lõpuks ometi sain ma selle õnnetu jah-i kätte ...»
Karolin naeratas. Josefiin samuti.
«Ah, ära sa nüüd siin Tootsi tsiteerima hakka. Ega ma sinuga abielluda taha.»
«No eks see üks Instagrami-abielu siiski hakkab olema, kui me kontot jagame. See on ju praktiliselt oma elu jagamine, nii et ära sa ütle midagi.»
«Jaa-jaa-jaa. Mida ma siis tegema pean?» uuris Josefiin.
«Kõigepealt peame otsustama, mis selle konto nimeks saab. Ma panin praegu nimeks Hiiuidüll, aga ma ei tea ... Mis sa arvad? On sul mõni parem idee? Kui nime muuta, siis kohe; mitte siis, kui inimesed meid juba jälgima hakkavad.»
«Kas sa siis tõesti arvad, et keegi tahab meie loba jälgida?»
«Miks mitte? Kas sa ei arva, et nii mõnegi jaoks on Hiiumaa-elu pisut müstiline? Ega mandriinimesed ju siiski tea, mis siin mere taga toimub ja kuidas elu siin on. Kuula ainult uudiseid ja suu jääb teinekord lahti. Kas mitte alles keegi ei öelnud, et mis te hiidlased ja saarlased selle praamiolukorra üle ikka nii palju kirute? Et oma valik ju, et sinna kolisite, ja olge rahul. Et nii hull see asi ka olla ei saa. Kas sa ei kuulnud? Täitsa huvitav oleks see inimene panna fakti ette, et teda üks päev lihtsalt koju ei lasta, lahenda asi, kuidas tahad. Kas ta ka siis nii mõtleks? Selline suhtumine on ju sama loll kui öelda, et oled sa Tallinnasse elama läinud, siis ära kunagi liiklusummikute või heitgaaside üle kiru. Oma valik ju.»
«Seda küll, aga kas sa ei arva, et see just nii lõpebki? Et inimesed nagunii asjast aru ei saa, kuna nad ei oska sellist elu endale ette kujutada? Nad võibolla arvavad, et me mõtleme siin kõik välja.»
«Eks paistab. Aga saarel elamine on teine asi kui mandril, ja miks siis mitte sellest ka teisi teavitada? Kui nad valivad mitte uskuda, siis on see nende probleem, mitte meie oma.»
«No hästi.»
Josefiin oli paar minutit vait ja paistis millegi üle mõtlevat. Karolin ootas, lootes, et Josefiin nüüd jälle meelt ei muuda.
«Aga «hiiuidüll» eeldab, et me räägime rohkem nendest headest asjadest kui praamiliiklusest ja muust sellisest.»
«No eks idülli võib ka irooniliselt tõlgendada. Ära unusta, et me oleme nüüd hiidlased ja iroonia kuulub selle kodakondsuse juurde. Aga eks me muidugi proovime seda paremat poolt rõhutada ja no tegelikult ju ongi see parem pool ülekaalus. Muidu poleks ei mina ega sina siia jäänud. On ju?»
Josefiin noogutas ja uuris:
«Kodakondsuse?»
Karolin noogutas naeratades.
«No kas see siis pole nii? Saared on ju peaaegu et iseseisvad meretagused riigid. Mandriinimesed sattuvad siia ainult suviti ja arvavad siis, et kõik on fantastiline, näevadki ainult seda puhkusepoolt.»
«Jajah, vaata et hakkad varsti veel poliitikuks. Tulistad argumente nagu kuulipildujast.»
«Vot seda minust küll ei saa. Mul puudub killer instinct ja seda südame külmaks tegemist paistab poliitikutel ikka kõvasti vaja minevat. Teistele inimestele sitta näkku visata ma nagu ka eriti ei soovi. Ka see omadus peab poliitikul olemas olema.»
«Ah, nii hull see asi vast ka ei ole. Sa võibolla peaks proovima.»
«Ei-ei-ei. Raudselt ei. Kas sa ei näinud, alles oli Facebookis jälle mingi sõnavahetus? Kui argumentidest puudu jäi, siis hakkasid nad teineteise välimust kommenteerima, nagu sellel üldse millegagi pistmist oleks! Jube. Täielik lasteaed. Ma tahaks loota, et mul veel nii palju mõistust on, et end nii poliitikast kui ka poliitikutest võimalikult kaugele hoian. Aitab sellest, et ma pean nendega koosolekutel vägikaigast vedama ja teinekord nende omavahelisi mõttelagedaid sõnavahetusi pealt kuulama. Sellest aitab mulle ja jääb veel ülegi.»
«Vaata et sõnud ära. Iialgi ei tohi «iial» öelda, siis see raudselt tuleb.»
«Ah, jäta! Aga üles kütsin ma end sellega praegu küll ja teemast kõrvale kaldusime ka. Kuidas me siis selle kontoga teeme? Kas jätame nime alles või valime midagi muud?»
«Võibolla oleks huvitavam panna mingi hiiukeelne nimi?»
«Kuule, see on ju väga hea idee! Oota, mõtleme. Ma olen ju igasugu hiiu keele raamatud risti ja põiki läbi lugenud. Mhmm ...»
Karolin vajus korraks mõttesse. Äkitselt lõid ta silmad särama.
«Hiiujäbla,» teatas ta võidurõõmsalt. Nüüd oli Josefiini kord kulme tõsta ja järele mõelda.
«Hiiujäbla? Mis see tähendab?»
«See tähendab hiiu loba.»
Josefiin naeratas.
«No hüva. Loba me arvatavasti ajama hakkame, nii et igati kohane nimi. Jäägu siis «Hiiujäbla».»
«Tore, siis on sellega ühel pool. Ma saadan sulle paroolid meili peale ja nüüd peame ainult otsustama, kes siis alustab.»
«Meil on praegu tööl pisut rahulikum, nii et ma võiks alustada,» pakkus Josefiin.
«Hästi. Hakka siis kohe mõtlema, millest sa lobiseda tahad.»
«Jah, issand küll, millele ma praegu jah ütlesin.» Josefiin paistis oma otsust juba kahetsevat ja Karolin leidis, et sellel mõttel ei tohi lasta edasi areneda.
«Pole hullu midagi. Proovime ära. Mingeid nõudeid endale selle suhtes ei esita ja eesmärke ka ei sea. Vaatame lihtsalt, mis sellest tuleb. Nõus?»
«Nõus, nõus. Ei teadnudki, et sul selline anne on.»
«Mis anne?»
«Teistele auku pähe rääkida.»
Karolin naeratas. Tõtt-öelda oli see üllatus ka talle endale. Pealekäimist polnud tal enne eriti vaja olnud, aga paistis, et kui ta millestki ikka väga huvitatud või südamega asja juures oli, siis oli ta võimeline palju rohkemaks, kui ise arvas. Ja teistele Hiiumaa-elust pilti maalida tahtis Karolin väga. Olid nad ju Josefiiniga mõlemad Hiiumaa valinud, seega tuksus süda selle saare poolt, aga siia täiskasvanuna kolimine andis ka vaatenurga, mis puudus neil, kes olid siin terve oma elu elanud. Kindlasti nägid Karolin ja Josefiin nii mõndagi asja roosilisemana kui põlishiidlased, ent olid mõne teise asja suhtes jällegi raudselt kriitilisemad kui siin sündinud. Igatahes oli Karolin Josefiinile tänulik, et too oli lasknud endale augu pähe rääkida ja projektiga nõustunud. Nüüd ei olnud tagasiteed. Kui kõik ka metsa läheb, on nad vähemalt proovinud ja ühe kogemuse võrra rikkamad. Nii et kaotajapoolt selles tehingus ei olegi.
«No sel juhul aitäh, et sa lasid mul seda teha. Terviseks! Saagu sellest üks kuradima hea konto.» Karolin tõstis oma kohvitassi ja seega oli asi otsustatud.
«Loodame, loodame.» Josefiin küll vastas samaga, ent Karolini õhin ei olnud teda nakatanud. Samas, eks Karolinil oli paljus õigus. Miks mitte midagi uut teha, kui sul veel selline innukas sõbranna abiks on? «Proovime ära.»