Kui järvepõhjast leitakse oma põlvkonna kõige andekam ja edukam keldi rokkstaar, langenud parimas eas

Foto: Shutterstock

Ilmunud on Peter May Lewise triloogia viimane osa «Lewise malenupud». Lugu saab alguse, kui Šotimaal tuulisel Lewise saarel voolab üks järv veest tühjaks ja nähtavale ilmub järve põhjas lamanud väikese lennuki vrakk.

Elu Lewise saarel, Šotimaa metsiku, kuid kauni loodusega kauges nurgakeses, kulgeb endiselt pidevas võitluses loodusjõududega. Fin Macleodist on saanud Lewisel eraomanduses oleva maavalduse turvaülem ja tema ülesandeks on teha lõpp saarel toimuvale suuremahulisele salaküttimisele ja röövpüügile. See töö viib ta uuesti kokku Whistler Macaskilliga, kohaliku röövpüüdja, Fini teismeea sõbra ja ammuse saladuse teadjaga. Aga kui nende taaskohtumise tagajärjed vägivaldse ja pahaendelise suuna võtavad, mõistab Fin, et tõe välja selgitamine võib hävitada tuleviku.

Peter May, «Lewise malenupud». Foto: Raamat

Triloogia kolmandas osas leiavad lahenduse mitu olulist küsimust, mis on varasemates raamatutes lahtiseks jäänud. Lahenduse, mis sobib May kirjeldatud süngele ja tuulisele Lewise saarele selle äratuntavalt raske, mineviku taagast laetud õhustikuga.

Paljudesse keeltesse tõlgitud Lewise triloogia saab suurepärase lõppakordi: kolmas osa «Lewise malenupud» on järg raamatutele «Mustmaja» ja «Lewise mees».

Loe raamatust põnevat katkendit!

***

Laskumine oli järsk ja keeruline, üle kivide ning kõvaks kuivanud ja siis vihma käes maadligi pekstud heina tõttu libedaks muutunud turba. Kunagise järve kaldaid ääristasid kaljurahnud ja Fin libistas ennast üle nende, pingutades, et jalul püsida ja tasakaalu hoida, kasutades kukkumise vältimiseks käsi. Alla, alla kunagise järve sisikonda, rüsides läbi muda ja löga, mis ulatus kohati põlvini kivide vahel, millelt ta tohutu lohu ületamisel jalale tuge otsis.

Ta oli peaaegu lennukini jõudnud, kui pöördus tagasi vaatama ja nägi Whistlerit ainult paari meetri kaugusel endale järgnemas. Whistler peatus raskelt hingates ja kaks meest seisid peaaegu minuti teineteisele otsa vaadates. Siis heitis Fin pilgu tema selja taha, üles üle turba ja kivikihistuste, nagu suurtükiväe kaardi kontuurjoonte, selle poole, mis oli vaevalt kaheteistkümne tunni eest olnud veepiir. Oleks järv endiselt alles, siis oleksid nad praeguseks olnud viieteistkümne meetri sügavusel vee all. Ta pöördus, et läbida viimased meetrid lennukini.

See seisis kaljude ja kivide segadikus järve põhjas imeväikese nurga all, peaaegu nagu oleks jumal selle õrna käega sinna sättinud. Fin tajus Whistleri hingamist enda kõrval. Ta lausus: «Kas tead, mis on imelik?»

«Mis?» Whistleri küsimus ei kõlanud tegelikult nii, nagu ta tahaks vastust kuulda.

«Ma ei näe mingeid vigastusi.»

«Ja siis?»

«Noh, kui lennuk oleks järve kukkunud, siis peaks see päris puruks olema, eks ole?»

Whistler ei lausunud sõnagi.

«Vaata seda. Sellel peaaegu pole mõlkegi. Kõik aknad on terved. Isegi tuuleklaas ei ole katki.»

Fin ukerdas üle paari viimase kivi ja sikutas ennast libistades üles tiivale. «Roostet ka ei paista eriti. Arvatavasti on lennuk suuremalt jaolt alumiiniumist.» Ta ei söandanud reetlikult libedal tiival püsti tõusta ja ronis käpuli kokpiti ukseni lennuki küljel. Akent kattis paks rohelise löga kiht ja sisse näha polnud võimalik. Ta haaras lingist ja püüdis ust lahti tõmmata. See ei liikunudki.

«Ära torgi, Fin,» hüüdis Whistler talle alt.

Aga Fin oli otsustav. «Tule üles ja aita mind.»

Whistler ei liikunud paigalt.

«Jumala nimel, inimene, siin sees on Roddy!»

«Fin, ma ei taha teda näha. See oleks nagu hauarüvetamine.»

Fin raputas pead ja pöördus uuesti ukse juurde, surus jalad vastu lennuki keret kummalgi küljel ja tõmbas kogu jõust. Uks andis äkiliselt järele, kostis vali krigin, nagu rebitaks metalli puruks, ja Fin kukkus tagurpidi tiivale. Esimest korda seitsmeteistkümne aasta jooksul pääses kokpitti päikesevalgus. Fin tõusis uuesti põlvili ja kahmas uksepiidast, et ennast püsti ajada ja sisse vaadata. Ta kuulis, kuidas Whistler ennast tema selja taga lennuki tiivale hiivab, aga ei pöördunud vaatama. Talle avanev vaatepilt oli kohutav, ta haistmismeelt ründas mädaneva kala lehka meenutav hais.

Näidikuid ja nuppe täis armatuurlaud tuuleklaasi all kaardus üle kokpiti esiosa, klaas oli määrdunud ja mudane, vesi ja vetikad olid armatuuri värvi ära pleegitanud. Reisija või kaaspiloodi iste piloodi kõrval oli tühi. Punased, mustad ja sinised drosselklappide lülitid istmete vahel olid endiselt nähtavad, väljalülitatud asendisse lükatud. Kaugemas küljes olid turvavööga piloodiistmele kinnitatud mehe jäänused. Aeg ja vesi ja bakterid olid ihu täiesti ära söönud ja luukeret hoidsid koos ainult kõõluste ja tugevamate sidemete raasukesed, mis polnud külmas vees kõdunenud. Ta nahkjakk oli enam-vähem terve. Ka teksad, ehkki värvituks pleekinud, olid vastu pidanud. Niisamuti ketsid, ehkki Fin nägi, et kumm oli pundunud, pigistades jalanõusid selle ümber, mis jalgadest veel alles oli.

Kõik, nii kõri, kõrvad kui nina olid täielikult kuju kaotanud ja kolp oli selgelt näha, pehmete kudede küljes rippusid mõned üksikud juuksesalgud.

See kõik oli paras šokk kahele vanale sõbrale, kes mäletasid noort, andekat, rahutut, lopsaka lokkis juuksepahmakaga Roddyt. Aga kõige rohkem häiris neid kohutav vigastus, mis oli näha vasakul näopoolel ja kolju kuklaosas. Pool lõuga oli puudu, paljastades rea katkisi kollaseks tõmbunud hambaid. Põsesarn ja kolju ülaosa olid äratundmatuseni puruks löödud.

«Jeesus Kristus.» Whistleri hääl kandus Finini nagu sosinal lausutud vandesõna.

Ukse avamisega paljastunud stseeni adumine oli võtnud ainult hetke ja Fin põrkus peaaegu kohe tahtmatult tagasi, kukalt vastu Whistleri õlga lüües. Ta virutas ukse kinni ja pööras ringi, et selle vastu istuma vajuda. Whistler kükitas ja vaatas teda suurte silmadega.

«Sul on õigus,» ütles Fin. «Me poleks tohtinud seda avada.» Ta vaatas Whistlerile otsa, tolle nägu oli nii kahvatu, et nähtavale ilmusid rõugearmid, mida Fin kunagi varem märganud ei olnud; võib-olla näiteks lapsena põetud tuulerõugete tagajärg. «Aga mitte hauarüvetamise pärast.»

Whistler kortsutas kulmu. «Miks siis?»

«Sest me rikume kuriteopaika.»

Whistler mõõtis teda mõne hetke vältel pika pilguga, hämmeldus tumedaid silmi varjutamas, pöördus siis ning libistas ennast tiivalt maha ja asus tagasiteele kaldapiiri poole, ronides kindlalt nõost välja ja tagasi üles mesitarude poole.

«Whistler!» hüüdis Fin talle järele, aga suur mees ei aeglustanud isegi sammu ega vaadanud kordagi tagasi.

**

Fin istus Gunni kabinetis ja vaatas seersandi lauale kuhjunud, lumevaaludena mõjuvaid paberihunnikuid. Aeg-ajalt sõitis Church Streetil mürinal mööda mõni auto ja Fin kuulis isegi nii kaugelt lahes traalrite ümber tiirutavaid kajakaid. Kui ta tõusis ja akna juurde läks, et midagi muud näha, võtsid vaate enda alla ilmetud, kivikrohviga kaetud, järskude katustega majad. Lihunik Macleod & Macleod, kes ei olnud Fini sugulane. Blythswood Care’i heategevuspood nurga peal, käsitsi kirjutatud teatega aknal: «Me ei võta vastu väljamüükidel seisma jäänud kaupu». Bangla Spice’i India restoran ja Tai kohvik. Need inimesed on kodust päris kaugel.

Kõigi teiste jaoks läks elu edasi, nagu poleks midagi juhtunud. Ja ometi oli Roddy maiste jäänuste leidmine lennukist järve põhjas Fini mälus asjad pea peale pööranud, muutes koguni ta mälestusi sellest, kuidas kõik oli olnud.

«Turbalihe tundub õige seletusena. Teie sõber Whistler tunneb asja.»

Fin pöördus, kui Gunn paberipatakat hoides sisse marssis. Ta ümmargune nägu laubal kolmnurgana kasvavate juuste all oli raseeritud peegelsiledaks, roosale nahale piserdatud habemeajamisvedelik oli tugeva lõhnaga. Fin ütles: «Neid asju, mida Whistler ei tea, pole just palju.» Ja jäi mõtlema, mida Whistler küll teab, aga ei räägi.

«Morsgailis on tõepoolest kaduv järv. Ja paistab, et üheksakümnendate alguses oli paar suurt turbalihet Barra ja Vatersay järskudel põhja suunas langevatel nõlvadel. Seega pole siin midagi enneolematut.» Gunn pillas paberipataka lauale, nagu oleks lund juurde sadanud, ja ohkas. «Aga kadunukese perekonnaga pole me ühendust saanud.»

Fin polnud päris kindel miks, aga kui Roddyle viidati kui kadunukesele, siis tegi see peaaegu haiget. Oma põlvkonna kõige andekam ja edukam keldi rokkstaar, langenud parimas eas.

«Isa suri viis aastat tagasi, ema eelmisel aastal Invernessi eakatekodus. Vendi ega õdesid ei ole. Arvatavasti on kuskil kaugemaid sugulasi, sest paistab, et Uigi maja müüdi maha kõige sisustusega. Nende leidmisega võib pisut aega minna.» Gunn tõmbas käega läbi tumedate õlitatud juuste, pühkis kätt siis alateadlikult pükstesse. «Teie semu professor Wilson ronib nüüdsama Edinburgh’s lennukisse.»

«Angus?»

Gunn noogutas. Mälestused ta ainsast kokkupuutest salvava patoloogiga ei olnud just õnnelikud. «Ta tahab surnukeha uurida in situ ja me laseme kogu selle paiga fotografeerida.» Ta hõõrus mõtlikult lõuga. «Härra Macleod, see jõuab kõigisse ajalehtedesse. Kuradi ajakirjanikud lendavad kohale nagu raisakullid. Jaah, ja suured ülemused niisamuti. Invernessist. Ei üllataks, kui kõige kõrgemad bossid ennast isiklikult kohale veavad. Neile meeldib nii kohutavalt kaamerate ees seista ja oma ületoidetud näolappe telekas näidata.» Siis jäi ta viivuks vakka ja pöördus ust kinni lükkama. «Härra Macleod, rääkige mulle. Mis viis teid mõttele, et Roddy Mackenzie tapeti?»

«George, ma pigem ei ütleks. Ma ei taha mõjutada su tõlgendust juhtunust. Arvan, et sa pead selle hinnangu ise andma.»

«Olgu pealegi.» Gunn potsatas toolile ja keeras ennast nii, et vaatas nüüd Fini poole. «Härra Macleod, mida kuradit te koos WhistlerMacaskilliga tormi ajal sinna üles mägedesse otsisite?»

«See on pikk jutt.»

Gunn tõstis käed ja pani sõrmed kukla taga vaheliti. «Noh, patoloogi lennuki saabumiseni on meil vaja natuke aega surnuks lüüa ...» Ta jättis lause lõpu õhku. Märguanne Finile. Ja Fin mõistis, et pärast poole elu pikkust lahusolekut olid nad Whistleriga alles paari päeva eest uuesti kohtunud. Ja see tundus juba terve igavik.