«Vanasti kutsuti seda haigust vanamehe sõbraks. Kerge surm – inimene lihtsalt hääbub»

Martin Walkeri «De Gaulle'i mees» on kaasahaarav ja intrigeeriv põnevik sarmikast maapolitseinik Brunost, milles põimuvad Prantsuse külaelu ning vanad ja uued kuriteod.

Silmapaistev Prantsuse maapolitseinik Bruno Courrèges on tagasi ja seikleb järjekordses põnevusloos keset vaimustava toidukultuuriga Dordogne’i departemangu.

Martin Walker, «De Gaulle'i mees». Foto: Raamat

Suvi St Denis’s tähendab politseiülem Brunole rida uusi juhtumeid, millest kolm on parajad pähklid. Esiteks leitakse tõendeid, et üks Prantsuse vastupanuliikumise veteran on seotud kurikuulsa rongirööviga; teiseks murtakse sisse endise Briti salaluureülema valdustesse ning kolmandaks mõrvatakse antiigikaupmees, kelle armuke on mugavalt jooksus. Brunole saab peagi selgeks, et juhtumid peavad olema seotud, kuid et välja selgitada, mil viisil, tuleb tal mängu panna kõik oma oskused. Kui lisada veel kahe võimuka naise keerukad armuavaldused, külapoliitikas laveerimine ning vastupandamatu kutsika Balzaci ohjeldamine, on Brunol jälle tegemist küllaga.

Võluv ja kaasakiskuv nagu selle peategelanegi, pakub «De Gaulle’i mees» avastamisrõõmu nii Bruno truudele austajatele kui ka uutele lugejatele.

Loe raamatust katkendit!

***

Justkui otsustanud, et see jääb maa peal tema viimaseks ööks, oli surija oma pihku pigistanud midagi, mis meenutas väikest lõuendil või pärgamendil maali. Nüüd lähemale minnes nägi Bruno, et see polnud mingi maal, vaid suur ja kaunis pangatäht – peaaegu kaks korda suurem kui need ilmetud, kuid tuttavad eurod, mis tal endal rahakotis olid.

Filigraanselt graveeritud ja pastelltoonides paberile kantud Mercurius seisis oma tiivulistel kandadel purjekatest ja aurikutest kubiseva sadama ees. Temaga silmitsi seisis paljastatud rinnaga Vulcanus, kelle sepikoja taustal laiutas kaasaegne suitsu purskavate katustega tehas. See oli Prantsuse riigipanga veksel ühele tuhandele frangile, ja Bruno polnud selliseid varem näinudki. Lapitehnikas päevatekil, mis oli tihedalt laiba habemetüükas lõua alla veetud, lebas veel üks samas stiilis ja vääringus kupüür. Seda kätte võttes üllatas Brunot rahapaberi paks ja kurruline tekstuur, nagu sisaldaks see rohkem lina- kui paberikiude. Pangatähe teisel küljel seisid külluslike puuviljade ja lillede vastas uhke kukk ja nisuvihud, kummalgi küljel kaks medaljoni Kreeka jumala ja jumalanna profiilidega. Jumalused põrnitsesid teineteist kiretult, kõrval ammusurnud pangaametnike allkirjad ning peade kohale trükitud väljastamisaeg: detsember 1940.

Bruno kergitas kulmu. Iga prantslase jaoks on 1940 püha aasta, sest tähistab Saksamaa kolmandat sissetungi seitsmekümne aasta jooksul ja Prantsusmaa teistkordset lüüasaamist. Küll aga oli see esimene kord, kui Pariis langes Saksa võimu alla. 1870. aastal elas pealinn üle kuudepikkuse piiramise, enne kui Prantsuse väed tormasid Wilhelm I vägede valvsa pilgu all pealinnale peale, et Pariisi kommuuni revolutsionäärid maha nottida. Pärast 1914. aasta sissetungi võeti sakslased piiramisrõngasse ja lõpuks ka purustati. Kuid 1940. aastal andis Prantsusmaa alla ja sõlmis alandava relvarahu. Saksa sõdurid marssisid Triumfikaare alt ja mööda Champs-Elysées’d linna ning kehtestasid üle nelja aasta kestnud okupatsioonikorra. Marssal Pétaini juhitud Vichy režiimi all säilitas pool kohitsetud Prantsusmaad kübekese suveräänsust, kuid sakslased võtsid üle Pariisi, põhjapoolsed piirkonnad ja kogu Atlandi ranniku. Seega pidi see olema Vichy pangatäht, otsustas Bruno ja nuputas, kas see oli nii kaua pärast sõja lõppu veel käibiv maksevahend.

Mustas puulaekas, mis lebas avatuna surnu kõrval, oli veel erinevas vääringus Prantsuse rahatähti. Lisaks neile olid seal mõned vanad fotod. Pealmine kujutas salka noormehi ja poisse, kes kandsid erinevaid relvi, alates vintpüssidest ja revolvritest kuni püstolkuulipildujateni välja. Nad poseerisid Citroëni musta esisillaveoga mudeli ümber, kes astmelaual kükitades, kes auto vastu toetatud. See mudel oli üks kauneimaid autosid, mis on Prantsusmaal eales toodetud. Üle kapoti oli laotatud Prantsuse trikoloor.

Bruno võttis foto kätte, pööras selle ümber ja nägi kritseldatud sõnu «Groupe Valmy, le 3 juillet, 1944». Enamik poisse kandsid talupojariideid, mõni baretti ja kaks esimese maailmasõja aegseid teraskiivreid. Ühel vanemal mehel oli seljas Prantsuse ohvitseri munder, rinna ümber nahkrihmad ja moonataskud. Mõlemas käes hoidis ta granaati. Kõik mehed kandsid käelinti tähtedega FFI. Bruno teadis, et need tähistasid nimetust Forces Françaises de l’Intérieur, mis tähistas De Gaulle’i valitud nime vastupanuliikumise võitlejatele. Järgmisel fotol kujutati sama autot ja rongi kõrvale pargitud igivana veokit. Kaubavaguni uksed olid lahti ja inimrongis ulatati kotte vagunist veokikasti. Pöördel seisid sõnad: «Neuvic, 26 juillet, 1944».

«Mul ei lubatud kunagi selle karbi sisse vaadata,» lausus naine. Ta kiikas fotode poole, aga ei teinud katset neid ega ka pangatähti puudutada. Tema tööst parkunud ja pahklikud käed jäid kokku pigistatult sülle lebama. Pealtnäha oli ta kuuekümnendates. Isa Sentout tutvustas teda kui Joséphine’i, üht surnud mehe kolmest tütrest. Praegu pani preester portfelli palveraamatu ja pühitsetud õli, mida ta oli viimsel võidmisel kasutanud. Laiba otsasesisel ja silmalaugudel, kuhu preester oli teinud viimsed ristimärgid, läikisid õlilaigud. «Ta suri kaheksakümne kuue aasta vanuses,» ütles preester leinajale. «Korralik vanus, Prantsusmaa eest pikk elu elatud. Teie isa on nüüd meie Taevase Isa juures.» Ta asetas käe õrnalt naise käsivarrele. Too raputas selle maha. «Meile oleks lastena see raha ära kulunud,» sõnas ta ning vaatas kuivasilmsena pangatähti. «Toona olid rasked ajad.»

«Nende pangatähtede pärast ma sulle helistasingi Bruno,» pöördus isa Sentout nüüd Bruno poole. «Ma ei tea, mida seadus nende kohta ütleb, kui need on kehtivuse kaotanud.»

«Need kuuluvad tema vara hulka ja lähevad pärijatele,» vastas Bruno. «Aga need fotod tähendavad, et ma pean tõenäoliselt hakkama riiklikke matuseid korraldama.» Bruno küsis Joséphine’ilt: «Kas tal oli teie teada vastupanuliikumise orden?»

Naine osutas peaga väikese raami poole voodi kohal krutsifiksi all seinal. Bruno küünitas üle voodi lähemalt vaatama. Kardinad olid avatud ja päike paistis, kuid sisehoovilt immitses tuppa napilt päevavalgust. Aknast kõigest kahe meetri kaugusel paistis naabri kivimüür. Üksik luitunud pabervarjus lambipirn ei valgustanud eriti midagi, kuid Bruno silm seletas musta- ja punasekirju paela otsas väikest Lorraine’i ristiga messingmedalit. Selle alla raami oli välja pandud ka pleekinud FFI käelint ning foto noorest käelindi ja vintpüssiga Murcoing’st.

«Ma pean ametlikust nimekirjast järele vaatama, kuid paistab, et tal on õigus vastupanuliikumise matustele koos auvahtkonna ja kirstulipuga,» sõnas Bruno. «Kui te seda soovite, siis panen asjad liikuma. Riik maksab kõik kinni. Hauaplatsi võite valida kas suurele Chasseneuil’ vastupanuliikumise kalmistule või siiasamasse St Denis’sse.»

«Tahtsingi küsida, kas tal oli nii palju raha hinge taga, et tuhastamise eest maksta,» vastas naine ning vaatas luitunud lillelist tapeeti ja odavat riidekappi, mis oli paremaidki päevi näinud. «Ta ootas hooldekodu järjekorras, nii et linnavalitsus sokutas ta siia.»

Vanamees oli elanud üksi ühe kitsa kolmekordse maja alumise korruse korteris ühel St Denis’ kõrvalisel põiktänaval. Brunole meenus aeg, kui linnavalitsus oli selle hoone ostnud ja linnakorteriteks kohendanud. Neli peret topiti ülemistesse korteritesse, ning kui alumise korruse eakas elanik maetud sai, kolis järgmine ootenimekirja inimene kohe sisse. Majandussurutis oli St Denis’ vastu ränk.

«Paul peaks kohe kohale jõudma,» mainis naine ja vaatas kella. «Paul on Murcoing’ lapselaps, minu õepoeg. Helistasin talle kohe pärast preestri kutsumist. Tema oli ainuke, kelle jaoks mu isal kunagi aega leidus, ikkagi pere ainus teine meeshing.» Naine heitis voodil lebavale laibale mõru pilgu. «Kolmest tütrest talle ei piisanud.»

«Öelge oma telefoninumber, et saaksin teid matustega kursis hoida,» palus Bruno ja võttis märkmiku välja. «Kas te teate, kus ta oma dokumente hoidis või kas tal oli testament koostatud?»

Naine kehitas õlgu ja ütles oma numbri. «Polnud eriti midagi pärandada.» Ta vaatas jälle kella. «Ma pean minema. Võtan toidu kaasa, mis temast alles jäi.» Avatud uksest kostis väikese külmiku ja kapiuste kolinat, enne kui naine kitsasse käiku trampis, mis garaaži kõrvalt tänavale viis.

«Ma ei näinud erilist leina,» märkis Bruno ja õngitses arstikeskusesse helistamiseks mobiili välja. Enne seda, kui Murcoing’ oleks saanud matusebüroosse viia, pidi arst surma kinnitama. «Sugulased teda eriti ei külastanud, kui Paul välja arvata,» selgitas preester. «Kõik õed elavad lõuna pool Bergeracis. Joséphine rääkis, et töötab ööpõetajana, nii et tema näeb ilmselt vanu ja haigeid inimesi rohkem kui küll.»

«Kui haige Murcoing oli? Ma pole teda juba mõnda aega kohvikus näinud.»

«Ta teadis, et on suremas, ja see ei paistnud teda häirivat,» vastas isa Sentout. «Tal oli kopsupõletik, aga keeldus haiglasse minemast. Vanasti kutsuti seda haigust vanamehe sõbraks. Kerge surm – inimene lihtsalt hääbub.»

«Nägin teda kirikust välja tulemas. Kas ta käis seal regulaarselt?»

«Proua vedas ikka kaasa. Pärast tema surma ma teda jumalateenistustel kuigi tihti ei näinud, aga see korter on kiriku lähedal ja ta hakkas seltskonna mõttes missal käima.»

«Kas ta kunagi seda raha ka mainis?» osutas Bruno lahtisele laekale voodil ja rahatähtedele, mis olid endiselt Murcoing’ surnud pihkudes.

Preester vaikis hetke, justkui sõnu valides, mis tekitas Brunos kahtlusi, ega papp mõnd pihisaladust varja.

«Otsesõnu mitte, aga prominente ja rikkureid sarjas ta küll. Kurtis, et teda petetakse. Tavaline torin. Ma ei saanudki aru, kas ta kahtlustas tütreid talust teenitud raha väljapetmises või oli seal midagi muud.»

«Kas on midagi, mida te ei saa mulle rääkida?»

Isa Sentout kehitas õlgu. «Ei midagi sellist, mis oleks otseselt rahaga seotud. Oletan, et selle sai ta Neuvici rongist. Kas sa pole sellest siis kuulnud? Vastupanuliikumise suurest rongiröövist?»

Bruno raputas pead ja tuletas preestrile meelde, et on St Denis’s elanud vaid veidi üle kümne aasta. Kuulnud oli ta sellest küll, aga üksikasju ei teadnud. Tänapäeval polegi see muud kui legend, tõdes preester. Tohutu rahasumma, väidetavalt sadade miljonite väärtuses, rööviti rongist, mis vedas Prantsusmaa keskpanga reserve Saksa mereväe garnisoni Bordeaux’s. Hoolimata korduvatest ametlikest juurdlustest oli suur summa endiselt kadunud ja kohalike legendide järgi soetas mitu vastupanuliikumise juhti endale sellega pärast sõda suure elamise, asutas ettevõtte ja rahastas poliitkarjääri. «Kui see oli tema noos, siis polnud see just kopsakas,» järeldas preester ja nookas rahatähtede poole voodil. Pärast sõda oli raha väärtus tunduvalt vähenenud. Seejärel, 1960. aastatel, toimus De Gaulle’i rahareform: käibele lasti uus frank, ühe väärtus sada eelmist. «Väga võimalik, et nende tuhandefrangiste pangatähtede väärtus on tänapäeval alla ühe euro, kui need üldse rahaks saab teha.»

Bruno kummardus, et külmade sõrmede vahelt üks sedel välja sikutada. Kui ta selle fotode juurde laekasse pani, kuulis ta koridorist samme ning doktor Fabiola sahmis väiksesse tuppa sisse. Ta kandis valget äsja triigitud arstikitlit ja oli oma tumedad juuksed lõdvalt pea peale kuhjanud. Fabiolaga kaasnes mingi huvitav lõhn, veider segu antiseptikumist ja parfüümist, mis täitis toa seisnud õhku. Fabiola suudles Brunot mõlemale põsele, surus preestril kätt ja tõmbas surnukeha uurimiseks stetoskoobi välja.

«Ta ei võtnud ilmselt ravimeid. Mõnikord tekib küsimus, miks me üldse vaeva näeme,» ütles ta, kui uuris öökapil seisvat väikest varu apteegi plasttopse. «Ta on surnud ja miski ei ärata kahtlusi. Jätan surmatunnistuse sinu jaoks kliiniku valvelauda. Vahepeal toimetame ta parem matusebüroosse.»

Fabiola seisatas uksel ja pöördus Bruno poole: «Kas sa jääd nüüd lennujaama hiljaks? Vabanen kell viis, võin ise minna.»

«Peaksin jõudma, aga kui midagi vahele tuleb, siis helistan sulle,» vastas Bruno. Briti soost naine Pamela, kellega Bruno oli alates eelmisest sügisest kurameerinud, pidi õhtul enne kuut kohalikus Bergeraci lennujaamas maanduma ning Bruno pidi talle vastu minema ja ta St Denis’sse sõidutama. Pamela, kes pidas kämpinguid, mida turistidele välja üüris, ja nende juures hobuseid, leidis enda rõõmuks Fabiolas ühe kämpingu aastaringse üürniku ning neist olid saanud sõbrad.

Kohe, kui Fabiola ja preester läinud olid, hakkas Bruno vajalikke kõnesid tegema. Ta alustas kaitseministeeriumi sõjaveteranide osakonnast, et matusetseremoonia kokku leppida, ning helistas siis matusebüroosse. Järgmisena helistas ta kohaliku põhikooli loodusainete õpetajale Florence’ile, kes juhatas nüüd linnakese segakoori, et paluda matusel esitada vastupanuliikumise hümni «Chant des Partisans». Seejärel võttis ta ühendust Jean Moulini keskusega Bordeaux’s, kus tegutsesid vastupanuliikumise muuseum ja arhiiv, et küsida abi Murcoing’ sõjateenistuse kokkuvõtte koostamisel. Viimasena valis ta kohaliku sotsiaalosakonna numbri, et lasta peatada surnud mehe pensionimaksed. Kuniks ta ootas, et teda õige osakonnaga ühendataks, hakkas ta korteris ringi vaatama.

Elutoas kössitas kummutil vana televiisor. Kummuti ülemisest sahtlist leidis Bruno suure ümbriku kirjaga «Pank» ja teisi ümbrikke, milles olid kommunaalarved ning Murcoing’ talu müügileping Limeuil’ kohal mägedes. Talukoht oli müüdud kolm aastat tagasi, kui hinnad hakkasid juba kukkuma, ning tehingu väärtus oli 85 000 eurot. Ostja nimi kõlas hollandipäraselt, notar oli aga kohalik. Bruno mäletas seda kohta – osmikut, mille katus sadas läbi, ja vana tubakaaita, kus peeti kitsi. Talu oli vee peal püsimiseks liiga pisike, isegi kui muld oli korralik. Murcoing’ viimase pangakonto väljavõtte kohaselt oli tal kuus tuhat eurot Livret’s – maksuvabal kontol, mille riik oli säästude kogumiseks sisse seadunud – ja veidi üle kaheksasaja euro arveldusarvel. Pensionit oli ta saanud nelisada eurot kuus. Telefoni ega märkmeraamatut polnud kusagil näha. Seinal oli tolmune haavlipüss ja nurgas paljukasutatud õngeritv. Ukse kõrval konksu otsas rippus majavõti. Surnuauto saabumiseni kadunukesega üksi jäänud, mõtles Bruno, et vana Murcoing ei saanud ränga töö ja patriootliku elu eest suurt midagi vastu.

Lõpuks kirjutas ta relva, laeka ja selle sisu kohta kviitungi ning jättis selle sahtlisse. Teleri kõrval nägi ta kulunud rahakotti. Selles olid ID-kaart ja carte vitale, mis tõendas ravikindlustuse olemasolu, kuid krediitkaarte ega sularaha seal polnud. Selle eest hoolitses ilmselt Joséphine. Toas oli kolm väikest fotot: üks portreepilt nägusast noormehest ja kaks samast noorukist mõnel perekondlikul koosviibimisel, käsi ümber vanaldase Murcoing’ õlgade. See oli ilmselt Paul, too lemmiklapselaps, kes pidi iga hetk kohale jõudma. Bruno jättis talle lauale kirja koos oma visiitkaardi ja telefoninumbriga, paludes Paulil seoses matustega ühendust võtta, ning lisades, et viis relva, laeka ja pangavekslid oma raekoja kabinetti hoiule.

Kui surnuauto kohale jõudis, helises Bruno telefon ja üks meelas hääl ütles: «Mul on sulle midagi.» Linnapea sekretär ei suutnud isegi bonjour öelda, ilma et oleks koketeerinud. «Sõnum ühe välismaalase koristajanaiselt Rouffignaci maantee äärest. Ta arvab, et sinna on sisse murtud.»