«Tänapäeva ühiskond paneb naised ennast süüdi tundma, kui nad ei taha sigida»

Eesti keeles ilmus Briti autori Nicola May «Vikerkaar», mis on «Väikese külaturu» lõbusa ja tempoka sarja kolmas romaan.

39-aastane Glanna Pascoe, keda tuntakse ka vikerkaarekunstnikuna, peab Cornwallis Ferry Lane'i turul Hartmouthi galeriid. Tema murdunud süda hakkab juba kohanema eluga üksiku ja lastetuna, kui Cupido nooli pildudes kohale lendab. Kohtumine salapärase ja erakliku Isaac Bensoniga – kuulsa kohaliku kunstnikuga – pehmendab Glanna kalgistunud südant ja ellusuhtumist ning ta õpib enda kohta enamat, kui oleks kunagi võimalikuks pidanud.

Nicola May, «Vikerkaar». Foto: Raamat

Aina kasvavatest tunnetest segaduses Glanna annab linna jutuveskile tublit hoogu, kui asub korraldama joonistamiskursust, kus aktide jaoks poseerivad nii mehed kui ka naised. Vargus galeriis ja ekskallima Oliver Truemani naasmine panevad Glanna mõistatama, kas ta ikka leiab oma vikerkaare lõpust kullapaja. Ja kas see toob talle õnne, mida ta on nii kaua otsinud?

Briti autor Nicola May on pugenud eestlaste südamesse sarjadega «Väike nurgapood» ja «Väike külaturg». Tema raamatud on juba aastaid olnud siinmail enimostetud ja -laenutatud tõlketeosed.

Loe raamatust katkendit!

***

«Mind ärritab, et sina kunagi vestlust ei alusta.»

Kui ta oli selle südamelt ära saanud, tegi Glanna vastasistuvale kõhukale kiilaspäisele mehele grimassi ja mõistatas, kas lahked silmad ja ilmetu nägu on nõustajatöö eeltingimuseks. Ühtlasi mõistatas ta, kas Myles Armstrong kasutab ripsmetušši, sest keegi ei saanud ometi ilma meigi abita selliste ripsmetega uhkeldada.

«Sa tead, et nii need asjad ei käi,» ütles Myles naeratust maha surudes.

Glanna silitas Banksyt, kellel oli õnnestunud oma pikk koon vargsi käekotti torgata ja kõik maiused pintslisse pista ning kes lamas nüüd süütult tema jalgade kõrval, silmad kindlalt kinni ja juveelidega kaelarihm sädelemas.

«Ema ajab mu jälle närvi. Ta on sihuke snoob.»

Myles pühkis sõnagi lausumata teksadelt kübeme ning keeras särtsaka kliendi järgmist kommentaari oodates pea viltu.

Glanna Pascoe oli talle otsekohe meeldima hakanud, kui nad natuke vähem kui aasta eest kohtusid. Nende esimesel kohtumisel oli pikk sihvakas naine riides nii, nagu tuleks otse Glastonbury festivali Green Fieldsi alalt; ta tuhises sisse ja võttis istet, küsimata, kas sabas sörkiv must whippet tohib tema juurde jääda, ning teatas kelmikalt: «Tere, minu nimi on Glanna, mis minu ema sõnul tähendab korni keeles «puhas».» Seejärel olid tema suunurgad põgusalt tõusnud ning suured pruunid hirvesilmad olid heitnud Mylesile jaheda pilgu, millega too oli nüüdseks juba harjunud. Neid silmi ei ääristanud mitte ainult suitsune meik, vaid ka nukrus.

Neljakümnendates aastates asjatundja usaldamine oli Glannal omajagu aega võtnud. Kuid ajapikku oli malbel terapeudil õnnestunud uuelt kliendilt leebelt tööks vajalik teave välja meelitada.

Vaimse tervise koha pealt on igaüks isemoodi, aga et Glanna oli põgusalt viibinud võõrutusravis ja käis jätkuvalt tugikohtumistel, oli aru saada, et ta oli enda kallal juba kõva tööd teinud ja paranemisteel kaugele jõudnud. Tõtt-öelda oli Glanna Mylesi lemmiktüüpi klient. Probleemidega, ent tark. Ta esitas ­Mylesile heas mõttes väljakutseid. Tegelikult meenutas ta tõupuhast võidu­sõiduhobust, kes on küll sire ja kaunis, aga võib iga hetk perutama hakata ja ratsaniku seljast heita.

Myles oli Glanna edenemisega rahul ning lootis, et teraapias veedetud aeg on viinud naise lähemale etapile, kus ta suudab tervislikke suhteid luua ja enda jaoks õigeid otsuseid langetada. Jäädes loomulikult samal ajal kaineks.

***

Kolmekümne üheksa ja kolmveerandi aasta vanuselt siia istuma ja meelt ravima oli Glanna toonud põnev, aga ka mürgine teekond. Kohe pärast kooli lõpetamist oli Cornwallis sündinud ja üles kasvanud neiu elu seisnenud sõbra Carmeli seltsis kaugetes paikades rändamises. Nagu Glannat, oli ka Carmelit selles rahaliselt toetanud tema perekond, kuni ta Ibizas Newhami krahvi jahi pardal toimunud peol krahvist rasedaks jäi ja temaga abiellus. Seejärel kolis ta Dorsetisse oma värske abikaasa tohutusse majalahmakasse, sünnitas veel kaks last ning figureeris vahetevahel seltskonnaajakirjade neljaleheküljelistes artiklites.

Kahekümnendates eluaastates elas Glanna reisimise vahepeal oma perekonna kodus Riversways, mis jäi tema Hartmouthi galeriist Harti jõe vastaskaldale. Riversways veetis ta aega, visandades puidust kunstiateljees, mille tema kallis isa oli talle vee äärde ehitanud. Taskuraha teenimiseks tegi ta aeg-ajalt vahetusi muinsuskaitsealuse Crowsbridge Halli maadel asuvas kohvikus.

Alles pärast ema pidevat näägutamist, et ta peaks oma eluga midagi konstruktiivset ette võtma, astus Glanna küpses eas Bloomsburysse Londoni Ülikooli University kolledžisse ning tegi endale esmaklassilise kraadi kaunites kunstides. Rahastas seda ettevõtmist loomulikult Penelope Pascoe.

Aga isegi pärast hariduse omandamist oli Glanna otsustanud suurlinna jääda ja üliõpilase elustiiliga jätkata. Talle said normiks viinatsüklid, narkootikumid ja pidev mõlemast soost partnerite vool. Sellel tulipäise, ebausaldusväärse iseloomuga kombineeritud põhjusel oli ta oma kunstiande raisku lasknud ning teinud selle asemel kõiksugu tööotsi, kust teda peagi vallandati, nende seas müüja eksklusiivses butiigis ja vastuvõtulauatöötaja talendiagentuuris.

Penelope Pascoe, kes keskendus samal ajal Cornwallis seltskonnadaami rollile, ei märganud Glannat ähvardavat ohtu, vaid jätkas oma probleemse võsukese kaootilise elu finantseerimist ning aitas ta iga kord hädast välja, lastes olukorral aina jätkuda. Niisiis oli Glanna Pascoel kolmekümnendate eluaastate esimesel kolmel aastal endiselt toetuda ainult rahale, mitte armastusele, ning tema sõltuvuse- ja ulaelutsükkel hakkas kontrolli alt väljuma. Nüüd heitis Glanna Mylesi meeldiva kabineti avatud topeltustest pilgu allpool küütlevale suudmelahele. Oli kuum juulipäev ning veskitiigina tüüne vesi peegeldas pilvitut sügavsinist taevast. Tema silm seletas lahe teisel kaldal Crowsbridge’i kai ääres maabumas tuttavat kollase-punasekirjut Happy Harti praami. Üksikud paadid sõitsid aegamisi sadamast avamere poole. Glanna teadis, et see rauge vaatepilt on suhteline rahu enne tormi. Kui juuli lõpus lapsed koolist pääsevad ning nii rikkad kui ka vaesed, nii vanad kui ka noored Hartmouthi peale laskuvad, hakkab siin pihta kihav elu. Tema galeriile tuli see kasuks, aga linna peal liikumine ja lemmikrestoranides istekoha leidmine muutus keerulisemaks.

«Glanna, oled sa täna meiega?»

«Vabandust, Myles. Lihtsalt, nüüd, kus ma hakkan nelikümmend saama, paneb see mu elu üle järele mõtlema.»

«Jätka.»

«Peamiselt ma imestan, kuhu mu kolmekümnendad kadusid.» Glanna vaatas jälle õue ja ohkas. «Ma olen nii palju aega raisanud.»

«Aeg ei lähe kunagi raisku, kui sellest õppida. Meie kõigi areng on pooleli, Glanna.»

Mylesi ees istuv naine naeratas nõrgalt. «Ma muudkui mõtlen oma ülikooliaastatele ja kõigele, mis pärast seda tuli; siis sellele, kuidas ma Oliveriga kohtusin ja temaga koos elasin, enne kui üksinda siia tagasi tulin ... Sellel sügisel olen ma kaks aastat Hartmouthis elanud ja oma äri pidanud. See aeg lihtsalt lendas mööda nagu mingis hämus.» Ta paitas whippet’it ja piiksatas naljakalt. Myles kuulis, kuidas ta neelatas. «Ja ema käib mulle ka pinda. Käsib muudkui abielluda.» Glanna hääl muutus vinguvaks. «Mis siis, kui ma ei taha abielluda? Mis siis, kui ma olen üksiku ja lastetuna õnnelik.»

«Kas sa oled siis õnnelik?»

Tekkis pikk paus. «Jah! Jah, olen küll.»

«Teil läks vastamiseks parajalt aega, preili Pascoe.»

«Palun ära räägi nagu terapeut, Myles.» Elutark mees ei kostnud midagi. «Igatahes ei taha ma sellest praegu rääkida.»

«Sellest pole midagi.» Myles ootas.

«Oliver soovitas mul need munarakud külmutada,» jätkas Glanna järsku. «Ma soovin, et ta ei oleks seda teinud, see tekitab minus süütunnet.»

««Need munarakud»?»

«Olgu-olgu. Minu munarakud.»

Myles noogutas aeglaselt. «Aga mille pärast süütunnet? Kelle ees?» See oli alles teine kord, kui Glanna seda mainis, ja Mylesi treenitud kõrvad haarasid sellest kohe kinni.

«Nagu osa minust istuks ja ootaks, et juhtuks midagi, mida ei juhtu, ja see ei meeldi mulle. Ma olen vihane. Vihane, et ma alustasin midagi, mida ma lõpule ei vii. Vihane, et Oliveril õnnestus nii kergesti mind ära rääkida.»

«Ja süütunne?» käis Myles peale.

«Ah, ma ei tea,» kostis Glanna läbematult. «Vist sellepärast, mis oleks võinud olla. Tänapäeva ühiskond paneb naised ennast süüdi tundma, kui nad ei taha sigida. Nagu et kui me julgeme pühalt viljakuseteelt kõrvale astuda, tuleks meid pagendada kahekümne kassi juurde elama ja meie otsaesisele tuleks tätoveerida sõna «veidrik».»

«Keegi ei saa panna sind kuidagi tundma, Glanna. Seda teed sa päris ise.»

«Jah, õigus, aga kui keegi tulistab laetud küsimuse «No kas sul lapsi on?», tahan ma lihtsalt vastata: «Ei, kurat, ei ole. Need väikesed värdjad ei meeldi mulle. Mulle meeldib, kui mul on vabadust. Mulle meeldib, kui mul on raha. Ma EI TAHA lapsi.» Aga selle asemel ma naeratan armsalt ja ütlen: «Ei, veel ei ole.»»

Ta sügas maaniliselt pead ja hakkas siis Banksy rihma näppima. Whippet ohkas uniselt. «Tead, ma tõesti armastasin Oliveri.» Glanna hääl murdus. «Ma saan aru, ta tahtis perekonda. Ja kes olin mina, et tema unistusele kätt ette panna?»

«Raske olukord,» noogutas Myles.

«Mis olukord – saada aru, et minust üksi talle ei piisa?» Glanna vaatas kella ja tõusis, nii et Banksy selle ebaviisaka äratuse peale pahameelest vaikselt halises. «Ma pean minema.»

«Sa oled siin olnud ainult kakskümmend minutit.» Myles märkas kliendi prillide taga haruldast pisaraläiget.

«Ma maksan sulle tunni eest.»

«Ma ei öelnud seda sellepärast.» Mylesi hääl oli lahke. «Sa võid oma tunniga teha, mida tahad, aga mul on järgmisel kolmapäeval kella seitsmest vaba aeg, kui sa tahad seda vastuvõttu lõpetama tulla.»

Banksy haugatas ärevalt, kui Glanna ootamatult tema uhket kaelarihma sikutades ukse juurde ruttas ja ringi pööramata ütles: «Ma annan sulle teada.»