Kuidas paistab metsarahvas läbi klaasist silma?

Raamatuportaal
Copy
Metsarahvas klaasist silmas. Tuulike Kivestu-Rotella illustratsioon Margus Haava raamatule «Hundiema ühepajatoidu saladus».
Metsarahvas klaasist silmas. Tuulike Kivestu-Rotella illustratsioon Margus Haava raamatule «Hundiema ühepajatoidu saladus». Foto: Tuulike Kivestu-Rotella

Margus Haava lasteraamat «Hundiema ühepajatoidu saladus» koondab ühiste kaante vahele sületäie krutskitega loomajutte. Raamatu illustreeris Tuulike Kivestu-Rotella, välja andis Koolibri. Loe raamatust üht vahvat juttu!

Metsarahvas klaasist silmas

Toki otsa pandud veider klaasist silmaga metallkast ilmus metsalagendikule üleöö. Esimesena silmas seda hommikust kepikõndi tegema tulnud mägraonu. Ettevaatlikult piidles ta imelikku kaadervärki. Selle ainus silm säras hommikupäikeses. Asi oli kahtlane ja mägraonu ei raisanud hetkegi: ta peitis oma männiokstest tehtud käimiskepid hoolikalt sambla alla ning tormas müdinal öökullipapi juurde, kes oli tuntud kui metsa kõige targem asukas. Uudis kummalisest kastist levis laanes kiiresti. Peagi oli lagendikuäär metsaelukaid paksult täis. Juteldi elavalt poolihääli, kuid silma ette keegi igaks juhuks ei astunud, seda piiluti targu kaugemalt. Üksteise võidu prooviti ära arvata, mis asi see ometi olla võiks.

Mõistatuse lahendas teistest veidi hiljem väärikal sammul pärale jõudnud ilvesepoiss, uhked tutid kõrvadel. Uudist kuulnud, polnud ta hakanud ülepeakaela kohale tormama, sest kartis oma hinnalist kasukat ära määrida. Teadlased olid ta mullu sügisel kinni nabinud ning ta oli paar kuud elanud puuris ühes linnalaboratooriumis, kus teda oli põhjalikult uuritud. Ilvesepoiss oli seetõttu ütlemata uhke ja tundis end teistest loomadest pea jagu üle.

«See on niisugune imesilm ehk siis veebikaamera, mille kaudu inimesed näevad oma kodudes kõike, mida siin metsas tehakse,» selgitas ta uhkelt vurre võdistades ning imetles oma päikese käes sädelevaid küüsi. «Kõike!» rõhutas ta.

Loomad vaatasid üksteisele otsa ega mõistnud midagi kosta. Viimaks tegi käbe oravaeit suu lahti ja küsis imestunult: «Miks peaks keegi tahtma näha, mida me siin metsas teeme? Kas inimesed on imelikud?» Emajänes Siiri aga lisas pahaselt: «Kas neile meeldiks, kui ma oma lapsed kaasa võtaksin ja nende akna taha jõllitama läheksin?»

Margus Haav raamatuga «Hundiema ühepajatoidu saladus».
Margus Haav raamatuga «Hundiema ühepajatoidu saladus». Foto: Erakogu

Siiri oli üle metsa tuntud rekordema, kelle lapsi olid kõik põõsaalused täis. Loomad hakkasid naerma, kui kujutasid ette, kuidas matsakas jänesemammi koos oma punnsilmsete järeltulijatega inimeste aknataguseid ummistaks. Aga tegelikult polnud siin naerda midagi: imesilm ja inimesed selle teises otsas tõotasid loomarahva elu kibedaks teha. Kuidas saaks karutaat kogu ilmarahva ees edasi mesilaste eest hoolitseda ja oma alatist piibutobi pahvida? Või milline kära tõuseks sellest, kui nähtaks öökullipapit saksakeelset raamatut lugemas! Teadlased ummistaksid põõsaaluseid nagu Siiri lapsed, kui näeksid hallikarvalist, lüürilise loomuga hunt Uugut puust skulptuure välja tahumas ja vabadel hetkedel kännul luuletusi kirjutamas. Tüsedusele kalduv mägraonu peaks unustama oma kepikõnni. Noored rebased ei saaks kährikutega enam jalgpalli mängida. Põtrade kabemängul oleks samuti kriips peal. Midagi tuli välja mõelda, see oli ilmselge.

Öökullipapi kohendas ninal ümmargusi prille ja hakkas oma plaanist kõnelema. See meeldis peaaegu kõigile.

Järgmisel hommikul saabus öökullipapi varakult lagendikule. Tal oli kaasas kaks metssiga. Üks neist oli turd ja elukogenud loom, teine alles nooreohtu, veel õrnalt roosatavate triipudega seljal.

«Kas me tõesti peame seda tegema,» küsis turjakas siga veel viimast korda kullilt. «Tegelikult tahaks ma poisile hoopis rulasõitu õpetada, nagu lubatud sai. Mul on seamoodi piinlik...»

«Võta ennast kokku,» patsutas öökullipapi kohmetut kärssnina julgustavalt turjale. «Meie kõigi nimel. Ma laenan sulle pärast oma spordientsüklopeediat.»

Siga ohkas sügavalt ning astus koos pojaga alistunult klaassilma ette porri. Nad tuhnisid mudas, röhkisid, püherdasid maas ja nügisid teineteist mõttetult ninadega. «Tänaseks vahest aitab,» arvas öökullipapi viimaks. «Eks homme tule uus vahetus.»

Järgmisel päeval oli kitsede kord klaassilma ees lolli mängida. Balletitunni katkestanud kitsed tulid kohale neljakesi. Nad kepsutasid klaassilma ees, punnitasid silmi ja mökitasid niisama, endal silmad häbi täis.

Kaugel linnas vaatasid sajad inimesed oma kodus internetist loomakaamera ülekannet ja ohkasid õnnest.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles