SUVELUGEMINE ⟩ Naine leiab oma intellektuaalse unistuste printsi. Kuidas tema süda võita?
13. juuni 2023, 16:01
/nginx/o/2023/06/13/15387917t1h2583.jpg)
Kirjastus Pegasus andis parjasagu suve alguseks välja Annie Robertsoni naisteka «Minu «Mamma Mia!» suvi», mille tõlkis eesti keelde Eve Rütel. Raamatu tegevus toimub Skopelose saarel, kus filmiti ka «Mamma Mia!» film.
Laurel pole elus kordagi riskinud. Nüüd, suve hakul kavatseb ta teha midagi niisugust, mida keegi temast ei oota. Ta pöördub inspiratsiooni saamiseks oma armastatud ABBA plaatide ja lemmikfilmi «Mamma Mia!» poole. Haarab passi, tõmbab teksatunked jalga ja lendab Skopelose saarele, et võtta ette Meryl Streepist innustatud seiklus.
Laurel saabub luitunud, kuid võluvasse Villa Athenasse ja sõbruneb peagi selle veidrikust omanikuga. Saare kuulsaid vaatamisväärsusi avastades tunneb ta end kummaliselt kodus. Kas ta peaks naasma oma Londoni elu juurde või võiks see olla koht, kuhu ta päriselt kuulub?
Loe raamatust katkendit!
***
Selleks ajaks, kui Laurel ja Athena vahetult enne õhtusööki tagasi villasse jõudsid, oli kogu saar plakateid täis tipitud. Nad võtsid istet elutoas, mille varane õhtupäike täitis pehme kuldse valgusega.
«Arvan, et meil ei jäänud ükski kuulutustahvel ega külapood läbi käimata,» ütles Athena laupa hõõrudes.
«Usun küll,» vastas Laurel. Ta laotas Athena jalgadele traditsioonilise Kreeka mustriga kootud teki.
«Kõik, mida nüüd veel teha jääb, on oodata.»
«Ja veel veidi plaane teha,» lisas Laurel. «Olen kindel, et siia tuleb palju inimesi.»
«Loodame,» ütles Athena, kelle hääl kõlas äkki väsinult. «Mind kurvastaks tõsiselt, kui kogu su suur töö tühja läheks.»
Laurel mõtles Marniele ja sellele, kuidas vanaema oli alati öelnud samamoodi: «Mind kurvastab tõsiselt, et sa minu eest hoolitsemisega nii palju vaeva näed, selle asemel et oma sõpradega lustida.» Ta ei mõistnud, et Laurel armastas tema eest hoolitsemist – et kui talle valida antaks, eelistaks ta sõpradega õhtul väljaminekule iga kell Marniet.
«Las ma toon sulle midagi süüa,» ütles ta.
«Hoopis mina peaksin seda tegema,» vastas Athena, kuid oli liiga väsinud, et püüdagi end liigutada.
Köögist leidis Laurel pätsi oliivisaia ja värsket kitsejuustu, tomati ja punase sibula salati ning veidi traditsioonilisi lihapalle, mille ta mikrolaineahjus soojaks tegi, kuigi kahtlustas, et Athena ei suhtu sellesse hästi.
Juba ta naasiski, toit kandikul, et see Athena põlvedele asetada.
«Kust sa selle kõik leidsid?»
«See oli külmkapis valmis,» ütles Laurel, Athena küsimusest üllatunud.
Athena vangutas pead ja lõi käega. «No muidugi.»
«Vau!» ütles Laurel lihapalli hammustades. «Need on vapustavad!»
«On või?» küsis Athena, toon täiesti ükskõikne ja koguni veidi pahur.
«Kas siis pole? Ja sai on nii maitseküllane. Taevalik.»
«Mul tegelikult polegi isu,» ütles Athena nuga ja kahvlit käest pannes ning tooli seljatoele nõjatudes. Kuna Laurel oli eaka Marnie eest hoolitsenud, oskas ta märke lugeda ja mõistis, et Athenal on vaja voodisse minna. Ta võttis kandiku ära ja sirutas käe.
«Tule, lähme paneme su voodisse, enne kui sa tõredaks muutud.»
«Olgu peale,» nõustus Athena ja võttis Laurelil käest, lastes end püsti aidata.
«Saan ma ehk millegagi abiks olla?» küsis Laurel Athena isiklike ruumide lävel.
«Kõik on korras,» vastas naine. «Aitäh tänase eest – oli päris värskendav jälle väljas liikvel olla.»
«Võta heaks,» ütles Laurel, lugedes naise sõnadest välja, et too ei käi nii palju linnas nagu varem, ja sama oli vihjanud ka Alex. «Maga hästi.»
Oma toas viis Laurel end kurssi päeva jooksul saabunud sõnumitega. Ühe oli saatnud Emily, ütlemaks, et tema ja Chris kavatsevad veeta rahuliku õhtu, sest viimaste päevade sündmused olid ta ära väsitanud, ja Angie saatis teate, öeldes, et ta on linnast ära. Laurel oli lootnud, et ehk on seal midagi Markilt, aga kui polnud, otsustas ta veeta rahuliku õhtu oma toas armastatud «Mamma Mia!» filmi seltsis.
Öökapi sahtlis DVD leidmiseks ringi tuhnides avastas ta kirja, mille oli esimesel villas veedetud hommikul tallele pannud. Ta tõmbas selle ümbrikust välja ja hämmastus, nähes, et see polnud mitte üksnes advokaadibüroo märgukiri arve kohta, vaid et seal oli ka isiklik dokument – kiri Marnielt. Värisevate kätega istus Laurel tugitooli ja luges selle endale valjusti ette.
Minu kõige kallim Laurel!
Ma tean, et kui sa mu pärandi kätte saad, tahad seda investeerida ettevaatlikult, arvatavasti oma kodu ostmiseks. Kui ma tohin sulle anda ainsa viimase nõuande, siis palun sul mõelda selle üle, et kodu on rohkemat kui seinad ja katus – see on ehitatud lootustest ja unistustest ning mis kõige olulisem, nende inimeste armastusest, kes seal elavad.
Kui su ema ja isa elaksid, ütleksid nad sulle sama – nende unistus oli elada Kreeka saarel, kus nad armusid. Nad rääkisid sageli tollest villast, mis asus kogu muust asustusest täiesti eraldi kõrgel kaljuserval.
Järgne oma unistustele, Laurel, ja sa saad teada, kuhu sa kuulud.
Sinu armastav vanaema
Marnie
P. S. Ära kunagi unusta Christina Rossetti sõnu: «On mäekõrguselt parem, kui sa saad unustada ja naeratada, mitte meenutada ja kurvastada.»
Seda läkitust lugedes tõusid Laurelile pisarad silmi; kui ta pilgutas, langesid need paberile, muutes mõned sõnad ähmaseks.
«Oh jumal,» ütles ta ülejäänud pisaraid salvrätikuga kuivaks tupsutades, tahtmata rikkuda viimaseid sõnu, mis ta eales Marnielt saab.
Ta luges kirja mitu korda, tundes kõige suuremat heameelt selle üle, et ta vanemad olid armunud Kreekas – seni oli ta teadnud üksnes seda, et see juhtus puhkusel olles – ja kohas, mis nii väga sarnanes sellega, kus Laurel ise praegu elas. Selle lugemine andis talle nendega suurema lähedusetunde, nagu ka Marniega.
Laurel kavatses kirja veel kord läbi lugeda, kui telefon helises.
«Janey!» ütles ta nina pühkides ja nihutas end voodis mugavamasse asendisse, valmistudes maratonkõneks, et kõik uudised saaks vahetatud. «Kuidas sul läheb?»
«Ma olen seitsmendas taevas!» ütles Janey. Oli nii hea jälle parima sõbra häält kuulda – kõige tuttavamat häält, mida ta teadis, nüüd kus Marniega rääkimine polnud enam võimalik. «Kuidas sul endal? Mida põnevat seal toimub? Kas elad oma kahuvastase palsami puudumise üle?»
«Kõik on suurepärane,» vastas Laurel, torgates kirja tagasi sahtlisse, et keskenduda üksnes Janeyle. «Mul on siin elu parimad ajad. Ma ei tea, kuidas ma üldse saan pärast seda tagasi Londoni sudusse tulla!»
«Su fotod on vapustavad. Eriti majast.»
«Janey, see on imeline, sa vaimustuksid sellest samamoodi. Ja selle maja perenaine meenutab mulle tohutult palju Marniet. Ta on tugev ja südikas ega karda öelda, mida mõtleb.»
«Sellega polnud Marniel küll kunagi probleeme,» naeris Janey, kes oli elus rohkem kui korra sattunud Marnie terava keele tulejoonele. «Kas mäletad seda korda, kui ta mu enne lõpueksami- eelset testi läbi võttis, sest ma olin Chris Skeltonit kooli lõpetamisest tähtsamaks pidanud?»
«Ta oli püha raevu täis.» Laurel naeratas hellalt, meenutades, kui piinlik tal oli olnud, et vanaema pidi ta parimat sõpra sedasi noomima. «Ma mõtlen, et kui sa oled kirglik naisõiguslane, siis käib see ilmselt närvidele, kui näed tuulepeast teismelist mõnda lobamokast tolgust iseenda tulevikust tähtsamaks pidamas.»
«Tol ajal ma seda ei mõistnud, aga mul on hea meel, et ta oma arvamuse välja ütles. Ema poleks selle nimel nii tuliselt võidelnud.»
«Ei,» nõustus Laurel. Janey emal oli tol ajal kolm nooremat last, kelle järele vaadata. «Mõtlen, et sul on õigus.»
«Ja kas sa saad nüüd päris üksi kenasti hakkama? Ei kurvasta liiga palju?»
«Eks mul on hetki, kus ma Marniet taga igatsen, muidugi on, ja üle kõige soovin ma, et ta koos minuga siin oleks, aga ma olen saarel mõned uued sõbrad leidnud ja nad hoiavad mu tuju üleval.»
«Kas ma peaksin kellegi peale armukade olema?»
«Ei!» naeris Laurel; talle meeldis, et Janey tundis tema suhtes pisukest omandiõigust. Nad olid olnud sõbrad alates neljandast eluaastast.
Laurel mäletas väga selgelt esimest päeva lasteaias, kui nad olid riidenagide juures kohtunud – Laureli omal oli vikerkaarekleeps ja Janey omal jäätise. Nad olid istunud teineteise kõrval, kui ema ja vanaema nende jalatseid vahetasid, ning Janey oli küsinud: «Kas sa hakkad mu sõbraks?» Sellest ajast peale olid nad olnud lahutamatud nagu õed.
«Üks on Angie, neljakümnendates eluaastates ämmaemand, kes on suur nagu mägi ja rõõmsameelne ja lahke, aga põrguliku eesmärgiga saada oma voodisse kõik saare mehed. Ja siis Emily ja Chris, kellel sünnib kahe kuu pärast laps.»
«Veel keegi?» küsis Janey, kes tundis Laurelit nii hästi, et tabas kohe ära, kui too väiksemagi infokillu enda teada jättis, isegi kui nad olid teineteisest tuhandete kilomeetrite kaugusel.
«Lihtsalt üks kutt, kelle nimi on Mark.»
«Lihtsalt üks kutt?»
«Hmm – lihtsalt kutt, kellesse ma võin olla pisut armunud.» Laurel nautis Janeyle Markist rääkimist, kuigi arvas, et nende kahe vahel ei juhtu midagi.
«Ah tõesti?» küsis Janey laulval toonil. Ta oli meestest alati rohkem huvitunud kui Laurel, kuid läks põnevile iga kord, kui keegi sõbrannale silma peale pani. «Räägi siis.»
«Polegi miskit erilist rääkida. Ta on iirlane, kirjanik, veidi uje, aga lahke ja tundliku loomuga…»
«Ja las ma arvan,» ütles Janey, teades väga hästi, millised tüübid Laurelile meeldivad. «Ta jätab pisut mõistatusliku mulje, eks?»
Laurel naeris oma ettearvatavuse üle.
«See kutt reisib üksinda Kreeka saarele; ta andis mõista, et ta plaanid muutusid viimasel hetkel, ja siis ütles ta mulle, et pole valmis teatud asjust rääkima – nii et jah, arvan küll, et ta on pisut mõistatuslik.»
«Arvad, et tal on kusagil tüdruksõber?»
«Kui on, siis on ta suutnud seda fakti üsna hästi varjata.»
«Kirjanik, kellel on iseenda salajane lugu,» nöökas Janey leebelt. «Mis ta nimi on?»
«Noh, see on järgmine mõistatus,» ütles Laurel, oma kõhklustele vaatamata kogu loo lõbususest kaasa haaratud. «Athena mainis, et ta on edukas, aga ma pole temast kunagi midagi kuulnud. Ta nimi on Mark Embry.»
«Oot,» sõnas Janey. Laurel kuulis, kuidas ta arvutiklaviatuuril klõbistas. «Mark Embry,» luges ta ette internetis kuvatud teksti. «Auhindu võitnud iiri kirjanik, blaa-blaa-blaa, tuntud oma ilukirjanduslike teostega.»
«Oeh,» ütles Laurel. «Ja sa oled kindel, et see on tema?»
«Jep, kui sinu Mark Embry on kolmekümne neljane, sündinud Dublinis ja näeb välja pisut nagu Jake Gyllenhaal.»
«See kõlab küll Marki moodi,» soostus Laurel.
«Seega nüüd, kui sa oled leidnud oma intellektuaalse unistuste printsi, kuidas sa kavatsed ta endale võita?»
«Hea küsimus,» ütles Laurel ja nõjatus sügavamale padjakuhja. «Asi on selles, et ma pole üldse kindel, et talle meeldin.»
«Või veel!» ütles Janey, surmani ustav nagu alati. «Räägi mulle, mida sa selleks seni teinud oled.»
Laurel rääkis Janeyle nende ühisest kabelikülastusest, nende jalutuskäigust sadamasse, paadis üle parda kukkumisest, karaokekatastroofist ja õhtusest kõndimisest rannal.
«Minu kõrvadele kõlab see nii, et ta on sinust huvitatud! On aeg, et sa korraldaksid päris kohtingu, ainult teile kahele, ja uuriksid järele, mis ta peas tegelikult toimub.»
«Aga kuidas ja kus?»
«Laurel!» ütles Janey, parima sõbra pärast meeleheitel. «Sa oled imekaunil Kreeka saarel, olen kindel, et suudad esimeseks kohtinguks midagi ägedat välja nuputada.»
Laurel mõtles rannast, kuhu Athena oli soovitanud minna, ja kuidas ta võiks seda Markile mainida.
«Sul on õigus,» jõudis otsusele. «Suudan küll.»
«Ja sa teed seda?»
«Jah,» ütles ta, tundes kõhukoopas närvilist värelust. «Kas sinul on seal kõik korras?»
«Kõik on tibens-tobens! Ei mingeid muresid.»
«Ja Tom tunneb end hästi?»
«Täiesti omas elemendis. Adrian annab talle liiga palju süüa ja hellitab ta päris ära, võib-olla ta ei tahagi enam koju tulla.»
«Aitäh sulle,» naeratas Laurel, unustanud, kui tohutult kassid Janey kihlatule meeldivad.
«Võta aga heaks, ja mine nüüd lusti natuke ning saada Markile sõnum. Las me teised siin Londonis asume taas oma tüütute toimetuste juurde.»
Kui nad olid südamlikult head aega jätnud, võttis Laurel ette Markile sõnumi kirjutamise. Ta istus oma veerand tundi seda aina kirjutades ja ümber kirjutades, võimetu leidma õigeid sõnu. Ta kavatses just alla anda, kui ta telefonist kostis saabuva sõnumi kõll. Ta süda jättis löögi vahele. kui ta nägi, et see on Markilt.
Tahaksid laupäeva hommikul midagi koos ette võtta? Enne seda ei pääse ma kusagile – tähtaeg, paraku. Mark x
Laureli mõtted koondusid musimärgile, mida mees oli sõnumi lõpus kasutanud, ning ta kahtlused asendusid lootusega.
Heameelega. Athena mainis ühte randa, mida ta armastab. Läheksime ehk sinna? L x
Kõlab oivaliselt. Lepime homme aja kokku? M x
Sobib. L x
Asjade käiguga rahul, saatis ta Janeyle sõnumi:
Kohting laupäeva hommikuks paigas! L x
Rahulolevalt pani ta pea padjale, lootes näha magusaid unenägusid Markist.