LUGEMISSOOVITUS ⟩ Idülliline ja seikluslik «Suvi Sommerbys» on lihtsalt väga hea raamat

Kirjanik Kirsten Boie. Foto: IMAGO/Stephan Wallocha/Scanpix

Mõne raamatuga on nii, et piisab vaid esimeste lausete lugemisest, kui ma kukun sellesse ja jään sinna kuni viimase leheküljeni. Vahel tegelikult kauemakski. Täpselt nii juhtus, kui võtsin kätte Kirsten Boie «Suvi Sommerbys».

Kui vaadata väikelinnast, mille ainsal tänaval sebivad suvel turistid ja mis talvel on niisama tühi kui ämber enne lüpsi, üle vee, näete linna vastas asuval neemel väikest vana maja.

«Mu jumal, milline ainulaadne asukoht!» ütlevad turistid. «Aga miks see nii vilets välja näeb?»

Sest just nii see siit paistab, mereabajas selles kohas nüüd väga lai ka ei ole.

«See kuulub vanale Ingele,» ütlevad kohalikud. Rohkem ei ütle nad midagi.

«Kas seda saab ehk osta?» küsivad turistid.

Kuid kohalikud raputavad pead. «Mitte iialgi!» ütlevad nad. «Ja pealegi ei olegi see võib-olla nii idülliline nagu te arvate. Sinna ei vii isegi teed.»

Nii see raamat algab. Mis seal salata, üks põhjus, miks see mind kohe võlus, on sarnasus Astrid Lindgreni juttudega, kus kohtuvad idülliline maailm, vahvad seiklused ja peaaegu alati imeilus suvi. Täpselt samade sõnadega võib iseloomustada «Suve Sommerbys».

Lugu läheb lahti sellega, kui 12-aastase Martha ja tema väikeste vendade Matsi ja Mikkeli ema satub New Yorgis liiklusõnnetusse ning laste isa peab kohe tema juurde Ameerikasse sõitma. Aga kelle hoolde jätta lapsed? Selgub, et pole muud võimalust, kui toimetada nad vanaema juurde, kelle olemasolust poiss ja tüdruk seni midagi ei teadnud.

Vanaema elab mere ääres, talus, mille juurde ei vii õiget teedki. Kui lapsed koos ema sõbranna Annikaga kohale jõuavad, ei oota neid ees naerusuine pannkookidega sõbralik proua, vaid hoopis tõre ja kahtlustav naisterahvas.

Ja siis astub vanaema leedripõõsa tagant välja, kummikute, kulunud kampsuni ja plekiliste teksadega vana naine, õhupüss hooletult parema kaenla alla surutud. «Lahkuge otsekohe minu krundilt.»

Linnakülalised tagasi minema siiski ei pea. Nad jäävad vanaema juurde – maale, mere äärde. Lapsed mõistavad kiiresti, et vanaema elab hoopis teistmoodi kui nemad – tema maja asub kaugel naabritest, seal pole telefoni ega televiisorit, rääkimata wifist, kuid seal on kanad, kodune moos ja sõudepaat. Seal ei saa istuda ja oodata, millal kõik sinu eest ära tehakse. Kui tahad muna süüa, pead minema seda ise kanalast korjama. Kui tahad moosi, pead aitama marju noppida. Samas on ka palju vabadust. Isegi nii palju, et võid ise paadiga üle lahe poodi sõita.

Kirsten Boie, «Suvi Sommerbys». Foto: Raamat

Raamatu teevad väga heaks suurepärased tegelased. Alustades Marthast, kes oma vendade eest armastavalt hoolt kannab, jätkates Mikkeliga kes tahaks, et kõik inimesed ja loomad üksteise vastu kenad oleksid, ja lõpetades väikese Matsiga, kes on uudishimulik, siiras ja pisut kangekaelne. Ja mõistagi värvikas vanaema, keda Mats kutsub alguses «proua vanaemaks», sest ta ei tunne teda veel. Aga vanaema on suure südamega imeline tegelane, kelle juures lapsed on tegelikult väga heades kätes.

Lapsed naudivad vaikset elu vanaema juures, kuni ühtäkki polegi enam nii rahulik, sest juhtuma hakkavad kummalised asjad. Keegi murrab sisse nende kuuri ja teeb maatasa roosipeenra. Aga miks ometi? Martha koos üle lahe elava uue sõbraga asub asja uurima. Pärast mitmeid seiklusi jõuavad nad jälile nii sellele, miks keegi vanaema maja juures rüüstamas käib, kui ka sellele, miks linnakodus vanaemast midagi ei räägita.

Kui Astrid Lindgreni jutud võivad tänapäeva lastele juba pisut võõraks jääda, siis Sommerby loos saavad nad ennastki ära tunda. Autor, sakslanna Kristen Boie maalib usutava pildi tänapäeva laste elust, kes ei oska kartuleid koorida ega tea, kust tulevad munad, aga oskavad ümber käia Whats Appiga. Samas tutvustab ta läbi vanaema, et ka teistmoodi on võimalik elada, ka kaasaegses maailmas. Ja võib-olla sedasi isegi õnnelikum olla.

Kui sellest raamatust täiskasvanuna midagi õppida, siis seda, et rahu võib leida väga lihtsate vahenditega. Ja me kõik peaksime seda aeg-ajalt endale lubama. Maailm ilma digitaalse meediata pole tänapäeval kindlasti enam võimalik, aga me saame sellest mõneks ajaks eemale minna. Lihtsalt olla, looduses kolada, mitte kuhugi kiirustada. Eriti oluline on see lastele, kelle vaba aeg täidetakse sageli mitmesuguse meelelahutusega. Harva on võimalus jääda mitmeks nädalaks ühte kohta ja lasta ajal lihtsalt kulgeda. Võib-olla võiks seda vahetevahel proovida? Ja kui selline puhkus pole mingil põhjusel siiski võimalik, siis lugege «Suve Sommerbys» ja saate sellest killukese ikkagi osa.