3 (aja)lugu, mida eestlane võiks lugeda ka siis, kui suurt ajaloohuvi ei ole
15. juuni 2023, 18:11
/nginx/o/2023/06/15/15392908t1h1fc2.jpg)
Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab kolme ajalooraamatut: Seppo Zetterbergi teost «Reisimuljeid vanadest Baltimaadest»; Arne ja Mart Miku raamatut «Estonia Seltsile antud aeg» ning Tiit Hennoste koostatud raamatut «Kuldsete lehtede peal».
Teeme täna natuke teisiti ja teeme nimelt nõnda, et ei soovita raamatuid eraldi, vaid katsume järele, mis saab, kui püüda siduda ühte kimpu kokku kolm (aja)lugu, mis üheskoos moodustavad veenva vaimlise jalutuskäigu läbi kultuurilise Eesti kolme sajandi.
Eesti ajaloo kirjutamise vana hea Soome kala Seppo Zetterberg tõmbab sae käima tsaariaja hakatusega ehk 18nda sajandiga, ajaga, mil muistse õilsa eestlase ja tänase suprakultuurse eestlase vahel valitses tõsine madalseis. Siinmail mõeldi ja kirjutati teistes keeltes, maarahvas põrnitses onnides takuste hamede väel paljajalu suitsu ja seaäka sees üksteise üha tahmuvamaid sihverplaate ja nihveltopse. Kui reljeefselt väljenduda. Viikingiaja ja Vabariigi vahel oli paraku ka halvemaid aegu. Ent olid ka rändurid, postitõllad ja supelasutused, maarahva urgudest ohutus kauguses. Zetterbergi leitud lood läbisõitjatest ja kohalolijatest kirjeldavad teadagi peaasjalikult kõrgema seltskonna muljeid, annavad aimu aegadest, mil kokkupuuted puhtama ja mudasema elanikkonna vahel olid… Igatahes jõuavad nad välja ärkamise aega, mil meie keel kõlama ja silmad särama hakkasivad ning siitkohalt võtab sujuvalt üle Estonia Selts. Kes, erinevalt baltisakslastest, kestab siinmail tänaseni, olles mõistagi läbinud iseoma muundumised. Millest ka isa-poja Mikkude kompileeritud ülipõnev vaateteos. Ja just umbes siis, kui Estonia Selts oli eesti asja jo pool sajandit ajanud, jõudis eestikeelne kirjakultuur niikaugele, et panna püsti ajakiri, mis hoiab elusat eestikeelset ja –maist kirjandust, kirjakultuuri ja mõtteviise loodetavasti in aeternum. Nood viimased sadakond aastat on Tiit Hennoste laias laastus kümnendite kaupa arusaadavaks ja loetavaks kirjutanud oma «Loomingu»-lises kirjandusloos. Jõudes servapidi tulevikku, jättes aga otsad lahti. Neid ometi vette peitmata.
Suurepärane komplekt kultuurse Eestiga kaasa kulgemiseks. Väga ja väga mitmetest vaatenurkadest vaadatud ja hästi ning veel paremasti eriilmeliste autorite poolt kokku kirjutet. Jah, säherdune valik ja järjekord on minu rõõmus tahtlik viga ning seda saab lahkesti parandada, ent tõesti tundus hea nimelt noid raamatuid üheskoos soovitada.
Miks? Mitmel põhjusel. Pildimaterjal on kõigis pagana põnev. Sõnastamine ja käsitlemine on igaühes selgelt isikupärane. (Ajalugu ongi põnev ja isikupärane. Iga isiku pärane, kes ajaloos osaleb. Sinu ja minu ja meie ja nende pärane, järelikult.) Vaheldumisi sirvides ja/või järjestikku lugedes kujuneb manustavas ajus loomuliku loomeprotsessi tulemusel pilt meie aegadest. Ja see pilt pole ühegi konkreetse käsitluse ega tema autori(te) nägu, vaid – ja nüüd ma spekuleerin – Eesti nägu. Mida oligi tarvis tõestada. Või polnud? Eesti nägu koosneb hõlmamatust meelekillustikust, ent ega pikslite arv põhipilti muuda. Paar head raamatut võivad jõujooni paika sättida küll. Ja mulle päris meeldib, kuidas need kolm omadega toime tulevad. Ma hea meelega loeksin asjatundjate arvustusi kunagi kõigi kolme kohta, ent asjatundjad leiavad asjaomase materjali alati üles. Minu ülesanne on öelda, mida tõesti võiks lugeda ka siis, kui oled omast arust harilik huvilik.
Võluv seegi, et kui pole Sa kunagi kuuldunud näiteks Estonia Seltsist, siis salamahti viivad Arne ja Mart Mikk me vanima rahvuslise ühenduse edengu kirjeldamise kaudu lugeja ootamatutesse kultuuriloo keerdkäikudesse. Üldse mitte üksnes ooperi või balleti, nagu noorema põlve sõbralik võhik arvata võiks, nad loovad loomulikku sidet meie professionaalse loometöö algusajaga ja sealt edasi. Tiit Hennoste seob sajandijagu Eesti kirjandust kokku ühe ja küllap tänini kõige olulisema Eesti ajakirja näitel, tehes seda nõnda, et taustata taiplik võib ette võtta kui põneviku ja jõuda ootamatu tõdemuseni, et ongi päris elu. Ja mitte veel surnud! Äge!
Vingumise rubriigis müksan sõbralikult, et kui Zetterberg ajaloolasena ei saa lasta ilma nimeregistrita teost trükki, siis teised on saanud – või on see olnud kirjastuste tegemata töö. Seda seltsi trükised vajavad võimaldust järele vaadata, kuskohas kellestki ja soovitavalt millestki juttu on. Muidu saab õudne ajaraisk noile, kes väärt värki tulevikus uute pärisasjade valmistamiseks tarvitada tahaksivad.